jätkas: „Ja see oleks muidugi meie kingitus teile kui meie aukülalistele.”
Trapnell vaatas kaaslaste poole, kes vaatasid naerulsui vastu. Haruldane on sõdur, kes suudab ära öelda hea tasuta toidu pakkumisest. „Muidugi. Miks ka mitte? Aga me ei saa kauaks jääda.”
„Ärge muretsege, pole probleemi. Restoran asub linna idaservas teel teie kasarmutesse. Me sööme ja lõbutseme ning te jõuate õigel ajal baasi tagasi.”
Anna Brežneva viipas telefoniga Vronski poole ja kehitas õlgu, nagu küsiks midagi ilmselget.
Vronski naeratas. „Anna tahab teada, kas te soovite, et ta kutsuks oma sõbratarid, et mehi ja naisi oleks võrdselt.”
Ameerika mehed tõstsid pöidlad, Laura Blair aga ohkas leplikult.
„Helista,” ütles Vronski Brežnevale ja naine hakkas otsemaid midagi oma mobiiltelefoni rääkima.
Vronski kutsus kelneri ja küsis arvet. Samal ajal, kui ta ulatas kelnerile viiesajagrivnase, sõitis aeglaselt mööda paar Mercedese taksot.
Brežneva hüppas püsti ja viipas neile. Kui ameeriklased märkasidki, et väljakul on vaid kaks taksot, ei andnud nad millegagi mõista, et on tarbetult mures.
Vronski kuulas, tardunud naeratus näol, kuidas mehed arutasid, kas Anna sõbratarid võiksid olla veel ilusamad kui neiu ise. Mis neil välismaalastel ometi viga on? Nad teadsid, et ta saab neist aru, kuid ümbritsetuna inimestest, kes inglise keelt ei osanud, tundusid selle tõsiasja unustavat. Ta tabas Laura pilgu.
Naine krimpsutas nägu, nagu tahaks vabandada.
Vronski naeratas ja noogutas vastuseks tõsiselt. Laura oli intelligentne ja tundlik inimene ning teises elus oleks mees tema vastu soojust tundnud.
Vronski tõusis. „Kas lähme?” küsis ta, aitas Laurale jaki selga ja osutas kahe ootava takso poole.
Kõik pressisid endid autodesse. Kui nad olid jagunenud, ilmus ootamatult üks suurt kasvu mees ja istus teise sõiduki esiistmele.
„Ärge muretsege,” rahustas Vronski ameeriklasi. „Ta kannab hoolt, et teie sõbrad oleksid väljaspool ohtu. Selles linnas on halbu inimesi.”
Harjumatust õllest ja uute tuttavate sõbralikkusest elevil, istusid Rooney ja Blair taksosse.
Vronski andis juhile korralduse liikuma hakata. Ta nägi tahavaatepeeglist, et Laura tema selja taga on pingul. Võib-olla oli tema käsk olnud pisut liiga terav. Mitte ehk säärane, mida võiks oodata ülikooli õppejõult. „Nagu ma ütlesin,” selgitas ta, „ei asu see restoran turismipiirkonnas ning juht oli üllatunud, et me sinna läheme. Pidin talle seda kaks korda ütlema.”
Ameeriklased hakkasid rahunenult lobisema ja linna uudistama, kui taksod õhtuliiklusse keerasid, sõitsid edasi mööda Ivanovi tänavat ja pöörasid siis teel linna idaossa suurele Puškini bulvarile. Varsti olid nad südalinnast väljas, sõitsid üle Harkivi jõe ja jõudsid süngesse äärelinna. Vronski tajus kasvavat ärevust ning teatas, et helistab oma nõole ja annab teada, et nad on peaaegu kohal. Kant on küll kole, lisas ta, ent toit on vaimustav ja lauda ei ole lihtne saada. Helistades nägi ta, kuidas Trapnell naeratas ja teised end tema eeskuju järgides lõdvaks lasid.
Viisteist minutit hiljem keerasid autod kõrge hruštšovka ette, milletaolisi ehitati 1950. aastatel üle kogu Nõukogude Liidu ja mille eesmärk oli mahutada võimalikult väiksele pinnale võimalikult palju inimesi. Kui ameeriklaste Vabaduse väljakul taksodesse saamine oli olnud operatsiooni kõige riskantsem osa – üks appihüüe ja otsemaid oleksid autosid ümbritsenud uurivad ja vaenulikud kohalikud –, siis see oli ohtlikkuselt järgmine. Vronski ei tahtnud probleeme siin, kus ebasõbralikud silmad võiksid olla järgnevale tunnistajaks. Kuigi hetkel ei olnud tänaval kedagi, võisid inimesed neid jälgida ümbritsevatest hoonetest.
„Oleme kohal,” teatas ta naeratades ja astus autost välja.
Autos istuv Trapnell vaatas talle otsa ja keris akna alla. „Kus on restoran? Mida põrgut me siin teeme?”
Sõbralik inglise keele õppejõud oli äkki kadunud. Vronskil oli vaja, et ameeriklased teeksid täpselt, nagu ta ütleb ning seetõttu oli ta pilk nüüd külm ning hääl jäiselt rahulik ja halastamatu. „Tehke täpselt nii, nagu ma ütlen. Tulge meiega kaasa. Kõik.”
Ameeriklased olid vapustatud, toimuvat mõistma hakates ilmus nende nägudele šokk. Kõigi pilgud püsisid Vronskil, seepärast ei näinud nad nelja meest, kes nüüd kortermaja alumiselt korruselt välja astusid.
Vronski andis meestele märku autod ümber piirata. Mõne hetkega olid ameeriklased autodest välja tiritud, nende käed selja taha seotud, suud kinni teibitud, tekid üle pea visatud, ja neid lohistati hoone poole.
Kõiki peale ühe.
Ülemveebel Scott Trapnell oli teisest puust. Ta ei teinud vahetpidamata võimlas musklit, mida eelistas enamik Ameerika sõdureid; väikest kasvu, sooniline ja pealtnäha vaikne mees oli musta vööga aikido sensei ja treenis kirglikult. Rünnakuolukorras hakkas pikkadel treeningutundidel omandatu automaatselt tööle. Kui ründaja Trapnelli autost välja rebis, võttis mehes maad vaikne rahu. Siis võttis ameeriklane hoogu, paiskus vastu ründajat, väänas tal klassikalise võttega käe selja taha ja tõukas ta selili. Oli kuulda, kuidas mehe pea mütsatades asfalti tabas, siis jäi kõik vaikseks.
Järgmine mees pöördus Trapnelli poole, käed üleval, valmis samasuguseks võtteks. Oli näha, et see ründaja on võitluskunstides ilmselgelt kogenud.
Selle asemel lõi Trapnell, kellel olid linnaskäiguks jalas nahast kauboisaapad, talle kõigest jõust jalgevahesse. Ei midagi peent ega ninja’likku, lihtsalt hea vanamoeline hoop kogu vihaga reetmise pärast, mida ameeriklane suutis sellesse panna. „Mine perse!” röögatas Trapnell, kui tema saabas mehe mune tabas.
Mees vajus kokku. Ahmis õhku. Tema silmamunad ähvardasid hääletus piinas pealuust välja tungida.
Rahul, et mees ei liigutanud, vaatas Trapnell ringi ja nägi, kuidas tema kaaslasi juba minema lohistati. Kuna kaks meest oli rivist väljas, ei olnud hetkel kedagi, kes saanuks teda paigal hoida. Trapnell pani jooksu. Kõigest jõust. Ta oli hea jooksja. Tema eriala oli poolmaraton, kuid ka sprindis oli ta kibe käsi.
„Võtke ta kinni!” röökis Vronski teisel pool autot. Kuid polnud kedagi, kes oleks Trapnellile järele tormanud.
Kõrghooned nende ümber olid täis vaenlasi. Mõne hetke pärast hakkab ameeriklane appi karjuma. Ja see tooks inimesed välja tänavatele, mõned neist relvadega. Ameeriklane pääseks minema ja kogu plaan lendaks vastu taevast.
Kõhkluseta või kahetsuseta pistis 45. Spetsnazi polgu major Anatoli Nikolajevitš Vronski käe kuue alla, haaras erivägede sõduri kätteõpitud rahuga helitu PSS-i püstoli, mida antakse vaid Vene eriteenistustele, KGB-le, FSB-le ja Siseministeeriumi vägedele. Ta sihtis hoolikalt keset jooksva Trapnelli selga ja tulistas kahekümne viie meetri pealt kiiresti kaks lasku.
Trapnell paiskus ettepoole ja kukkus. Tema keha tõmbles paar korda ja jäi siis vaikselt lebama.
Vronski pöördus, tema nägu ei reetnud ainsatki tunnet. Süüdistusteks ja karistamiseks on küllalt aega, kui nad on turvaliselt üle piiri. „Teie kaks, tooge laip ära.” Ta näitas pöidlaga seljataha. „Ja koristage veri.
Praporštšik Volotška,” ta osutas naisele,
