Sõda Venemaaga. Richard Shirreff
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sõda Venemaaga - Richard Shirreff страница 8
Presidendi personaliülem ja alaline judopartner Fjodor Fjodorovitš Komarov oli alla keskmist kasvu, tüse, põhjavenelase kahvatusiniste silmade ja heledate juustega. Tavaliselt ülimalt häirimatu Komarov oli täna hommikul mures. Vastavalt oma KGB väljaõppele oli ta süstemaatiline, pööras suurt tähelepanu pisiasjadele ega suhtunud millessegi enesestmõistetavalt. Ta oli ka ülimalt sihikindel nii presidendi teenistuses kui ka esimängijana Peterburist pärit endiste KGB ohvitseride rühmas, keda nimetati „siloviki” ja kes olid Venemaa pärast Boriss Jeltsini surma reformimeelsetelt peaaegu täielikult üle võtnud; need mehed kahetsesid kibedalt seda, mis nende armastatud kodumaaga juhtunud oli.
Komarov tundis vaid üht tegutsemisviisi: halastamatu kontroll. See oli vana nõukogude stiil. Ta teadis ka, et läbikukkumise hind on kõrge ning sel hommikul pidi ta tulema toime presidendi reaktsiooniga ameeriklaste eilsele röövimisele Harkivis ning vanemveebel Trapnelli ootamatule hukkumisele.
Pabereid ja märkmikku vastu rinda surudes koputas Komarov kaks korda presidendi kabineti kullatud ja nikerdatud uksele.
Ukse avasid hääletult kaks pikakasvulist ja tugevat, Kremli auvahtkonna tseremoniaalvormis sõdurit. Presidenti kaitsvasse 154. Preobraženski üksikusse vahipolku oli nad valitud just tänu veatule slaavipärasele välimusele.
Komarov sisenes, peatus hetkeks, noogutas tervituseks pead ja astus siis edasi. Ruum oli spartalik, minimalistlik, ainsaks järeleandmiseks ekstravagantsusele olid kuldse nööriga kokku tõmmatud, kullaga ääristatud rohelised kardinad. Presidendi tooli taga oli ainult üks kaunistus – kahe peaga kuldne Vene kotkas punasel vapikilbil. Laud oli hiiglaslik, kuid paberitest tühi, välja arvatud, nagu Komarov tähele pani, raport Harkivist. Kirjutuslauast ukse poole ulatus pikk nõupidamislaud.
Laua taga istus president: kahvatu veretu nägu, kõrged sarnad, helesinised külmad ja ähvardavad piklikud silmad. See oli valvsa rebase nägu lumivalgete hõredate lühikeste juustega; sooniline sitke keha tavalise tumeda ülikonna, lihtsa tumesinise lipsu ja valge särgi all. See oli mees, kes tegi korrapäraselt trenni ja käis kaks korda nädalas judosaalis, ning kes oli oma pressiesindaja sõnul „nii heas vormis, et võiks inimestel kätt surudes nende käe murda … kui ta tahaks.”
Kuid presidendi hääl ei lakanud Komarovi kunagi üllatamast. Säärase alfaisase kohta oli presidendi hääl pisut liiga kile ja nasaalne.
„Miks nad selle ameeriklase tapsid, Fjodor Fjodorovitš?” nõudis president ametlikult isanime kasutades. „Ülesanne oli grupp kinni võtta. Tahtsin näidata neid kõiki televisiooni otsesaates, et tõestada kogu maailmale: NATO ja ameeriklased ründavad Ukrainast meie inimesi. Mitte laibakotte, samal ajal kui ameeriklased pasundavad terrorismist.”
Olen nõus, Vladimir Vladimirovitš,” vastas Komarov ja pani paberid oma tooli ette lauale. „Tüüpiline neile eriüksuste primadonnadele. Lubavad alati maad ja taevast kokku, aga kui midagi vussi keeravad, siis vägevalt. Rääkisin täna hommikul erivägede ülema kindralpolkovnik Denissenkoga ega jätnud talle teie rahulolematuse suhtes vähimatki kahtlust.”
President ei lausunud sõnagi, mis näitas, et ta alles kaalub, kuidas reageerida.
„Ta ütles mulle, et Spetsnazi komandöril ei olnud teist võimalust, kui ameeriklane jooksu pistis.”
Presidendi kulm tõmbus kortsu. „Nad ei oleks üldse tohtinud anda talle võimalust põgeneda. Kes vastutab?”
Komarov heitis presidendile pilgu. Vana ja usaldusväärse kaaslasena võis ta öelda asju, mis teistele ei olnud lubatud, kuid sellegipoolest tuli olla ettevaatlik. „Nad alahindasid ameeriklast. Ta oli väike, kuid võitles nagu saatan. Nüüd saime teada, et ta oli aikido ekspert.”
„Seda ma näen.” President nookas toimiku poole oma laual.
Komarov teadis, et president on mees, kes süveneb üksikasjadesse ja nagu Komarov oligi arvanud, oli ta uurinud raportit ameeriklaste kinnivõtmise kohta.
„Näen, et ta purustas mehel, kellele ta jalaga munadesse lõi, kõik lootused isaks saada.” President muigas.
„Me võime selle enda kasuks pöörata, Vladimir Vladimirovitš,” pakkus Komarov. „Meie inimesed võivad rõhuda tema vigastusele. Väita, et tulistati enesekaitseks.”
President noogutas. „Kes juhtis rühma? Raportist on see oluline detail välja jäetud.”
„Üks meie paremaid mehi, Teie Ekstsellents, major Anatoli Nikolajevitš Vronski, 45. Spetsnazi polk. Kaheteistkümne aasta eest nimetati ta Põhja-Kaukaasias üles näidatud vapruse eest Venemaa Föderatsiooni kangelaseks. Nõukogude tankiohvitseri poeg, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidi hakkama taksojuhiks, et peret toita. Pärast ajateenistust käis vahetustudengina Ühendriikides. Ameerikas ülikooli lõpetamise järel sai temast elukutseline sõjaväelane ning läbis valikuprotsessi eriüksustesse.”
President vaikis hetke, tema viha oli hajunud. „Olen nõus, et operatsioon oli keeruline, ning tundub, et major Vronski tuli algsest tagasilöögist suurepäraselt välja. Ta sai hästi hakkama.”
President vaatas Komarovi poole. „Andke kindral Denissenkole edasi minu rahulolematus. Kui ta tahab jääda edasi erivägede ülemaks, ei tohi rohkem vigu olla. Kas on selge?”
„Väga selge, Teie Ekstsellents.” Komarov annab noomituse edasi, kuid ta tundis presidenti piisavalt hästi taipamaks, et see on salamisi rahul. Trapnelli hukkamine saadab jõulise signaali Venemaa otsustavusest. „Teie Ekstsellents, kas ma võin nüüd nõupidamise kokku kutsuda?” Ta ulatas presidendile päevakava ja täiendatud ülevaate. Riigipea noogutas nõusoleku märgiks.
Kaardiväelased avasid topeltuksed ja presidendi asetäitja, välisminister, rahandusminister, siseminister, kaitseminister ja kindralstaabi ülem astusid sisse.
President jäi istuma.
„Istuge,” käskis ta. Komarov asus oma tavalisele kohale protokollijana laua alumises otsas. Sealt nägi ta presidenti otse. Teised istusid oma tavalistele kohtadele nõupidamislaua taga.
Nad ootasid, et president rääkima hakkaks, ning mõtlesid pingul olles, kelle ta esimesena sihikule võtab. President oli mees, kes rakendas põhimõtet „jaga ja valitse” nii oma liitlaste ja alluvate kui ka vaenlaste suhtes.
Neil ei tulnud kaua oodata. President vaatas ainiti kaitseministrit, kes oli suurema osa oma elust olnud Kommunistliku Partei pisifunktsionäär ja kes pealegi polnud kunagi elus vastast relvast tulistanud, kuid uhkeldas nüüd armeekindrali mundri ja Venemaa Föderatsiooni kangelase ordenilindiga, mis paljude teiste seas silmapaistval kohal tema rinda ehtis.
„Aleksandr Borissovitš, lugesin üksikasjaliselt raportit ameeriklaste kinnivõtmisest. Mulle ei meeldi, et üks neist surma sai. Me pöörame selle enda kasuks, kuid ärge kahelge, rohkem vigu ma ei aktsepteeri.”
Kaitseminister niheles kohmetult oma toolil. „Selge, Vladimir Vladimirovitš. Rohkem seda ei juhtu.”
„Lugesin ka raportit olukorrast Ida-Ukrainas ning olen rahul, et seal on suhteliselt vaikne,” jätkas president, vaadates kinnitust otsides Komarovi poole.
Komarov noogutas ja president lülitas oma laserpilgu ümber rahandusministrile. „Palun, teie olete järgmine.”
Oma kohalt laua otsas nägi Komarov higi rahandusministri kiilal kuklal. Mees köhatas kurgu puhtaks ja neelatas tugevasti. „Vladimir Vladimirovitš, mul