ja küproslased need mullu juunis EL-i tippkohtumisel vetostasid. EL on endiselt sügavalt lõhenenud.” Ta muigas ja lisas: „Minu strateegia suurendada põgeniketulva Türgisse, pommitades tsiviilsihtmärke Süürias ning seades sellega EL-i veel suurema surve alla, on töötanud paremini kui ma lootsin.”
„Muidugi, Vladimir Vladimirovitš,” jätkas rahandusminister. „Siiski on nafta hind endiselt probleemiks. Te mäletate, et minu eelarve põhines hinnal sada dollarit barrelist, kuid hind on pidevalt olnud sellest madalam. Turul on naftaküllus pärast Iraani-vastaste sanktsioonide leevendamist, mis järgnes Lausanne’i tuumakõnelustele kaks aastat tagasi. Iraani nafta surub hinda veelgi madalamale. See tähendab, et me kaotame aastas sanktsioonide tõttu umbes nelikümmend miljardit dollarit ning madala naftahinna tõttu üheksakümmend kuni sada miljardit dollarit. Lisaks sellele paneb kaitsekulutuste suurendamine eelarvele tohutu pinge.”
Minister võttis prillid eest, pühkis neid valge taskurätikuga ja kogus otsustavust. „Vladimir Vladimirovitš, majanduse olukorda ei saa kirjeldada teisiti kui väga raskena.”
„Millised on minu majanduslikud võimalused?” nõudis president.
„Majanduslikus mõttes on asi lihtne. Kui nafta hind uuesti ei tõuse, mida ükski majandusteadlane ei usu lähitulevikus juhtuvat, peame kas kulutusi kärpima või tõstma makse, et hoida defitsiit planeeritud 0,6 protsendil sisemajanduse kogutoodangust. Ja kui me seda ei tee, ei ole meil teist võimalust, kui laenata üha kõrgema intressiga, mis teeks olukorra vaid hullemaks. Rubla kaotab väärtust. Keskpanga kasvuprognoos on null ja sisemajanduse kogutoodang püsib parimal juhul samal tasemel.”
President mõtles kuuldu üle ja kergitas Komarovi poole vaadates kulmu.
See oli hetk, mida nad olid eelmisel päeval kahekesi harjutanud. „Teen ettepaneku küsida siseministrilt, Vladimir Vladimirovitš,” ütles Komarov. „Majanduse pilt on tähtis, kuid selle mõju teie populaarsusele on see, mis loeb.”
President pöördus siseministri, mehe poole, kes oli sündinud kauges külas Süda-Venemaal Volga lähistel, kuid oli päritolust hoolimata Moskvas miilitsana karjääri teinud. Kerkinud ametiredelil kriminaaluurimisvalitsuse juhiks, oli ta viimaks oma talupojakavaluse ja ambitsioonide toel saanud Moskva politseiülemaks ja määratud siis siseministriks. Sellel teel oli ta avastanud ja valvas nüüd kõige võimsamate, teiste seas presidendi saladusi. Halli pügatud soengu ja laia matsinäo varjus hoidis siseminister kindlalt võimuhoobadest.
„Boriss Vadimovitš, milline mõju on sellel avalikule arvamusele?” küsis president.
„Vladimir Vladimirovitš, teie tunnete Vene rahva vastupidavust paremini kui keegi teine. Me teame, kuidas kannatada ja isegi tunda uhkust selle üle, et suudame taluda kõige raskemaid tingimusi. Ent isegi kõige vastupidavamad hakkavad väsima kõrgetest hindadest, tarbekaupade nappusest poodides …”
„Ärge hakake pihta,” katkestas teda president, hääl sarkasmist nõretamas. „Te ei saa kaubanappust raskusteks nimetada! See, millest teie räägite, võib mõjutada Moskva keskklassi, kuid Vene südamaa inimestele on see tähtsusetu. Meie rahvale.”
„Teil on muidugi õigus, Vladimir Vladimirovitš,” kinnitas siseminister. „Kuid inimesed ei ole enam nii sitked kui nõukogude ajal. Nad on ära rikutud. Keskklass on käinud välismaal puhkusel ja teab, millest ilma jääb. Aga põrgut nendega! Mulle teeb muret kasvav töötus ja vaesuse suurenemine töötute seas.”
President viipas tõrjuvalt käega. „See on Vene elu tõsiasi. See eristabki meid Lääne pehmusest ja liialdustest. Aga see niinimetatud opositsioon? Nad ei saa nimetada end usaldusväärseks, kui kaks aastat hiljem ei ole ikka veel esile kerkinud kedagi, kes astuks selle agitaatori Boriss Nemtsovi asemele.”
Komarov nägi, kuidas siseministri kulm tõmbus kortsu ja otsustas teda toetada. „Mul on kahju, Vladimir Vladimirovitš, et tema tapmine kahe aasta eest lõi märtri nende jaoks, kes söandavad teid vastustada.”
„Seda oli vaja teha,” nähvas president vastu. „Ta oli ohtlik ja destabiliseeriv kuju.”
„Muidugi,” ruttas Komarov nõustuma. „Kuid ministril on õigus rõhutada, et tema nimi kujutab endast endiselt ohtu. Politsei likvideerib pidevalt mälestusmärki tema tapmispaigas, kuid see asendatakse iga kord.”
„Ma ei luba seda!” President hakkas ärrituma. „Sillale tuleb panna valve ja igaüks, kes söandab mälestusmärki asendada, tuleb vahistada!”
„Seda tehakse, Vladimir Vladimirovitš,” kinnitas siseminister, pöördudes seejärel asepresidendi poole. „Ärge unustage, et mina olin likvideerimise vastu, kuid teised arvasid teisiti. Kui ta oleks rahule jäetud, oleks ta ise napsist ja naistest läbi põlenud.”
„Aitab!” otsustas president. „Me peame andma inimestele uhkuse Venemaa vägevuse üle … nagu me tegime siis, kui ma võtsin kolme aasta eest üle Krimmi. See on õige viis taastada moraal ja neutraliseerida opositsioon.”
„Täiesti õige, Vladimir Vladimirovitš!” hüüatas asepresident valjult.
„Tänan, Viktor Anatoljevitš. Usun, et see tähendab teie toetust,” sõnas president oma asetäitjale kuivalt.
Komarovile meeldis asetäitja samuti nagu kõik teisedki selle laua taga. Ta oli endine suursaadik NATO juures ja tundis Läänt hästi. Pealtnäha oli ta võluv ja avatud rahvusvaheline mees, kes rääkis ladusat inglise keelt ja oli abielus endisest popstaarist kaunitariga. Ta jättis mulje, et on üks pool staarpaarist, kes rabas Brüsseli seltskonda oma glamuuri ja oskusega sütitada oma tantsuga isegi kõige tuimem diplomaatiline dinee. Tegelikult oli ta aga vanameelne rahvuslane, silovik, keda kohutas Nõukogude Liidu lagunemine, alandas Balti riikide vastvõtmine NATO-sse ning kes oli otsustanud taastada mistahes vahenditega Venemaa võimu „lähivälismaal”.
„Teie, Vladimir Vladimirovitš,” ütles asetäitja, „teie üksi olete taastanud vene uhkuse pärast Nõukogude Liidu katastroofilist lõppu selle reeturi Gorbatšovi käes. Teie juhtimine on taastanud Venemaa staatuse suurjõuna pärast Gorbatšovi põhjustatud kaost. Majandusseis võib olla keeruline, kuid praegu on võimaluste ja julguse aeg!” Ta lõi oma sõnade rõhutamiseks rusikaga vastu lauda.
President andis talle märku jätkata.
„Lääneriikidel võib olla suur majanduslik võimekus, kuid nad mõtlevad vaid sotsiaalsele heaolule. Nad on unustanud, kuidas enda eest seista. Tean oma ajast teie suursaadikuna NATO juures, et see on allianss, kus ainult räägitakse, kuid ei tehta midagi. Ent sellegipoolest kujutab NATO endast endiselt Venemaale ohtu. Allianss jätkab meie piiri äärde tungimist ja selle pikaajalist strateegiat meie isamaa ümberpiiramiseks võib igaüks näha.” Neid sõnu üles märkides pani Komarov tähele, kuidas presidendi lõug pingule ja parem käsi nagu vaenlasi puruks litsudes rusikasse tõmbus. Kuid ta märkas ka, et president hoidus teistelt laua ümber olijatelt tuge otsimast, kuna see olnuks nõrkuse märk. Ta noogutas asepresidendile ega öelnud sõnagi. Selle asemel pöördus ta välisministri poole: „Jevgeni Sergejevitš, kas meil on olnud edu oma välisvaenlaste lõhestamisel? Ja kui on, kas siis nüüd on aeg neid lõhesid ära kasutada?”
Välisminister oli pikk ja hallipäine, ta nägi välja nagu tüüpiline väärikas diplomaat. „Vladimir Vladimirovitš, Euroopa Liidult ei ole teil midagi karta. Jah, sanktsioonid on meid kahjustanud, kuid need on kahjustanud ka neid endid. Pealegi on nad rändekriisi tõttu kokku varisemas. Nii et teie pingutused neid õõnestada ja lõhestada, eriti teie julge otsus Süürias õhulööke alustada, on avaldanud täpselt säärast mõju, nagu me ootasime.”
Komarov
