kümme aastat vanem välja. Ta ei olnud Val d’Aostast peaaegu mitte kunagi lahkunud, välja arvatud need mõned Roomas veedetud päevad ja üks nädalane reis oma ekskallima Veronicaga Djerbale.
Italole meeldis Rocco Schiavone, sest ta oli lihtne mees ja temalt oli alati midagi õppida. Ühel päeval kavatses ta aseprefektilt, keda ta jätkuvalt komissariks kut-sus, Roomas juhtunu kohta küsida. Aga nende tutvus oli alles noor, Italo tundis, et praegu ei olnud veel õige aeg detailidesse laskuda. Seni oli ta oma uudishimu taltsutanud dokumentides ja raportites sorides. Rocco Schiavone oli Roomas palju juhtumeid ära lahendanud, seal-hulgas mõrvu, röövimisi ja väljapressimisi. Teda oli ees oodanud hiilgav karjäär. Aga äkki oli Schiavone täht kursilt kõrvale kaldunud ja kukkunud taevast otse Val d’Aostasse, kuhu ta distsiplinaarkaristuseks kiirelt ja vaikselt saadeti. Italo ei olnud veel suutnud välja selgitada, mis sellise pleki Rocco Schiavone CV-sse oli jätnud. Polit-seijaoskonnas oli asja arutatud. Caterina Rispoli kaldus arvama, et põhjuseks oli Schiavone ülemäärane otse-kohesus. „Ju ta astus mõnele tähtsale isikule varba peale, Roomas käib see kergelt.“ Deruta aga oli veendunud, et ta otsustati ära saata, kuna ta käis kellelegi närvidele ja tal puudusid õiged tutvused. D’Intino kahtlustas naisi. „Võib-olla hakkas ta mõne sellise naise vastu huvi tund-ma, kelle oleks pidanud rahule jätma.“ Italol oli oma teooria, aga ta hoidis seda saladuses. Ta pidas silmas Rocco Schiavone kodust aadressi: Alessandro Poerio tänav Gianicolos, kus korterid maksid üle 8000 euro ruutmeetri kohta, nagu ta oma Gressoneys tegutsevalt kinnisvara-agendist nõolt teada oli saanud. Aseprefekti palga eest sellist korterit juba ei osta.
Rocco kustutas sigareti tuhatoosis. „Millest sa mõt-led, Pierron?“
„Ei millestki, dottore. Meie sõidust.“
Rocco vaatas vaikides kiirteele langevaid lumeräitsa-kaid.
Kui nad Champoluci peateelt oma pilgu üles mäe poole tõstsid, paistsid metsa vahelt tuled. See oli halogeenlam-pidega valgustatud sündmuskoht. Pilku teritades võisid nad seal näha politseinike ja sahajuhtide tumedaid kogusid. Uudis laiba leidmisest oli levinud kiirelt nagu kulu-tuli. Inimesed seisid summas köisraudtee jaamahoone ees ja vahtisid, kaelad õieli, metsatuka poole mäenõlval. Neil kõigil mõlkus meeles üks ja sama küsimus, millele nad arvatavasti niipea vastust ei saa. Nende seas oli purjus inglise turiste, aga ka mureliku ilmega itaallasi. Kohalikud lõõpisid murdekeeles, kujutades ette, mis näo teevad järgmisel hommikul Milanost, Genovast ja Piemon-test saabuvad suusatajad, kui nad leiavad eest suletud suusaraja.
Italo peatas oma BMW köisraudtee jaamahoone ees. Aostast kohalejõudmiseks oli neil kulunud poolteist tundi.
Mööda kurvilist maanteed üles mäkke sõites oli Rocco Schiavone silmitsenud ümbritsevat maastikku. Kivi-klibused mäeküljed laskusid mustavate metsade vahel alla orgu nagu piimajõed. Mäkke kulgev tee näis lõpu-tuna, aga Brussoni kohal oli lumesadu lakanud ja tae-vasse kerkinud kuu pani valge lumevälja sädelema. Näis, nagu oleks põldude vahele külvatud tuhandeid tillukesi teemante.
Rocco mähkis end sinisesse loden’isse7, astus autost välja ja tundis kohe, kuidas külm läbi kingataldade ta jalgu näpistas.
„Komissar, surnukeha leiti mägedest. Meid viiakse lumesahaga sündmuskohta,“ ütles Pierron ja viitas mäe-küljel metsa vahelt paistvatele prožektoritele.
„Lumesahaga?“ küsis Rocco katkendlikult hingates ja külmast hambaid plagistades.
„Jah, see on roomikutega masin, millega suusarada-sid siledaks lükatakse.“
Schiavone hingas sisse. On ikka koht, kuhu surema minna, mõtles ta endamisi.
„Italo, ütle mulle, kuidas on võimalik, et mitte keegi keset suusarada lebavat surnukeha ei märganud? Nagu ma aru olen saanud, sõidavad ju suusatajad seal pidevalt?“
„Ei sõida, komissar… vabandust, aseprefekt,“ paran-das Pierron end kiiresti. „Laip leiti ühelt metsavaheliselt lühikeselt teelõigult, kus ei käi keegi, välja arvatud lume-sahad.“
„Selge. Mõistan. Aga kes see hull on, kes nii kõrgele laipa läheb matma?“
„Selle peate teie välja uurima,“ lausus Pierron lapse-likult naeratades.
Äkki kostis läbi jäise õhu betoonipurustaja müra. Aga see ei olnudki betoonipurustaja, vaid lumesahk, mis oli kohale jõudnud ja köisraudteejaama lähedal mootorit seiskamata peatunud, summutist musta suitsu välja süli-tades.
„Kas see ongi lumesahk?“ küsis Rocco. Sellist elukat oli tema ainult filmides või Alaskat tutvustavates doku-mentaalides näinud.
„Jah. See viib meid mäe peale, komissar! Vabandust, aseprefekt.“
„Kuule, tead mis, nagunii ei jää see sulle meelde. Kutsu mind, nagu iganes tahad, mul ükskõik. Muide,“ jätkas Rocco roomikmasinat uurides, „miks seda lumesahaks kutsutakse, kui see tegelikult meenutab hoopis tanki?“
Italo kehitas õlgu.
„Olgu, lähme teeme siis selle lumesahaga ühe sõidu!“
Aseprefekt vaatas oma jalgu. Ta Clarksid olid läbimär-jad, seemisnahk oli vett täis imbunud ja juba hakkasid ka sokid niiskeks tõmbuma.
„Dottore, ma ju ütlesin teile, et peate endale korrali-kud jalanõud muretsema.“
„Ära aja mul südant täis, Pierron. Niikaua, kui mul hing veel sees püsib, ei hakka mina neid segumasinaid kandma, mida teie siin saabasteks nimetate.“
Nad kõndisid mööda lumist rada, mis oli suusatajate järskudest pidurdustest kühmuliseks muutunud. Lume-sahk oma katusele kinnitatud tuledega seisis keset valendavat lagendikku nagu tohutu suur saaki varitsev mehaa-niline põrnikas.
„No nii, dottore, toetage oma jalg roomiku peale ja ronige sisse,“ hõikas juht pleksiklaasist roolikabiinist.
Rocco kuuletus ja ronis sisse, Pierron tema järel. Juht sulges nende taga ukse ja lükkas esimese käigu sisse.
Roccole tungis ninna higi ja alkoholi hais.
„Mina olen Luigi Bionaz, Champoluci lumesahajuh-tide ülemus,“ tutvustas juht ennast.
Rocco silmitses meest vaikides. Mehel oli paaripäe-vane habe ja ta heledad silmad kilasid nagu joodikul. „Luigi, kuidas sa ennast tunned?“
„Miks te seda küsite?“
„Sest enne, kui ma sellise eluka seljas sõitma hakkan, tahan ma kindlaks teha, kas sa oled ikka kaine.“
Luigi silmad läksid sama suureks nagu lumesaha la-ternad. „Mina?“
„Mind ei huvita, kas sa paned kärakat või teed kane-pit. Ma lihtsalt ei kavatse surra selle ninasarviku seljas merepinnast tuhande viiesaja meetri kõrgusel.“
„Ei, dottore, kõik on korras. Mina joon ainult õhtuti. Kui te tunnete alkoholi haisu, siis võis see jääda mõnest poisist, kes täna pärastlõunal masinat kasutas.“
„Kindlasti,“ vastas aseprefekt skeptiliselt. „Olgu. Sõi-dame siis.“
Lumesahk hakkas järsust nõlvast üles ronima. Rocco nägi enda ees tuledest valgustatud lumemüüri ega suut-nud uskuda, et selline kohmakas kolakas nii järsust mäest üles suudab sõita.
„Kuule,
