Saha tuled valgustasid maad katvat pehmet lumevaipa ja suusaraja kohale kaarduvate puude tumedaid võrasid.
„Kui lai see rada on?“
„Umbes viiskümmend meetrit.“
„Kui palju inimesi siit päeva jooksul läbi käib?“
„Seda peab kontorist küsima. Nemad teavad, kui palju mäepileteid päeva jooksul müüakse. Selle abil võiks ju välja arvutada, aga see ei oleks eriti täpne.“
Aseprefekt noogutas. Ta surus käed taskusse, tõmbas paari nahkkindaid välja ja pani need endale kätte. Rada kaldus paremale. Pierron ei lausunud sõnagi. Ta vaatas üles, nagu otsiks ta kuuskede ja lehiste latvadest mingile tähtsale küsimusele vastust.
Mäkketõus jätkus lumesaha mootori mürina saatel. Lõpuks jõudsid nad lagedamale alale, mille politseinikud olid prožektoritega valgustanud.
Sahk keeras rajalt kõrvale ja sõitis metsa vahele, rap-pudes puujuurtel ja konarlikul maal.
„Kes laiba leidis?“ küsis Rocco.
„Amedeo Gunelli.“
„Kas ma saaksin temaga rääkida?“
„Ikka saate, komissar, ta ootab teid köisraudtee jaama-hoones. Ta on ikka veel väga endast väljas,“ vastas Luigi Bionaz ja peatas oma sõiduki. Lõpuks ometi lülitas ta mootori välja.
Niipea kui aseprefekt Rocco Schiavone jalad lumist maad puutusid, mõistis ta, miks tema kolleegid kannavad soojapidavate taldadega saapaid, mida tema segu-masinateks kutsus. Need nägid tõesti välja nagu kaks segumasinat. Külm näpistas ta varbaid, pannes need su-risema, läbistas elektrilöögina kogu tema keha ja lõi otse pähe. Ta hingas sisse. Siin kõrgel oli õhk veel hõredam kui all linnas. Õhutemperatuur oli kõvasti alla nulli. Ta kõrvalestad kipitasid ja nina jooksis juba vett. Reipal sammul astus inspektor Caterina Rispoli tema poole.
„Aseprefekt.“
„Inspektor.“
„Meie Casellaga tulime esimestena siia üles ja mär-gistasime sündmuskoha ära.“
Rocco noogutas ja vaatas inspektor Rispolile otsa. Naise nägu ei olnud kõrvuni pähe tõmmatud mütsi alt peaaegu nähagi. Ripsmetušš ja silmapliiats olid laiali läi-nud ja ta oli kahvatu nagu vahakuju.
„Jääge siia, inspektor.“ Rocco pööras ringi. All orus paistis tuledes linn. Temast paremal pool metsa all sei-sis Amedeo lumesahk, mille mees oli mitu tundi tagasi sinna maha jätnud.
Peaaegu põlvini lumme vajudes kahlas Rocco hiiglas-liku roomikutega eluka poole. Ta vaatas masina esiotsa, libistas käega üle kere, uuris seda tähelepanelikult, nagu tahaks ta sahka ära osta. Seejärel kükitas ta maha ja vaa-tas värske lumega kaetud roomikute alla. Ta noogutas paar korda pead ja kõndis siis sündmuskoha poole tagasi.
„Mida te otsisite, dottore?“ küsis Italo, kuid asepre-fekt ei vastanud talle.
Üks meespolitseinik astus jäikade pannaldega raske-test suusasaabastest hoolimata kergel sammul Rocco poole, suusad õlal: „Komissar! Mina olen politseinik Caciuoppolo!“
„Kurat, veel üks kohalik!“
Noormees naeratas. „Ma kontrollisin sündmuskoha ümbruse üle.“
„Tubli, Caciuoppolo. Aga räägi parem, kus sa suusa-tama õppisid?“
„Roccarasos. Mu vanematel on seal maja. Kas te olete Roomast pärit, komissar?“
„Trastevere kandist. Aga sina?“
„Vomerost.8“
„Kena. Lähme nüüd vaatame, mis meil siin on.“
Mis neil seal siis oli? Kümne sentimeetri paksune lumekiht kattis poolkülmunud inimkeha. Enam ei saanud seda kehaks muidugi nimetada. Maas vedeles lumesaha freesi all puruks hakitud lihaste, kõõluste ja vere kämp, mille ümber lendlesid suled. Neid leidus igal pool. Ase-prefekt tõmbas oma mantli hõlmad koomale. Nõrk tuul tungis talle krae vahele ja silitas kaela, nii et ihukarvad võtsid valveseisangu nagu sõdurite rivi kindrali ees. Rocco põlv valutas. See oli viga saanud, kui ta 15-aasta-selt jalgpalliklubi Urbetevere Calcio meeskonnas oma elu viimast matši mängis. Livornost pärit kohtuarst Alberto Fumagalli oli laiba kohale kummardunud ja üritas parajasti pliiatsi abil ohvri suusajope lukku lahti tõmmata.
Aseprefekt astus tervitust ära jättes tema juurde. Juba nende esimesest kohtumisest alates neli kuud tagasi ei olnud nad teineteist kunagi tervitanud. Miks peaksid nad sellega nüüd algust tegema?
„Mis suled need on?“ küsis Rocco.
„Suusajope vooder,“ vastas Alberto, jäädes surnukeha kohale kummargile.
Ohvri nägu ei olnud võimalik eristada, üks käsi oli nagu kirvega küljest raiutud, rinnakorv masina raskuse all purunenud ja selle sisu välja valgunud.
„Ta on ju täielikult sodiks sõidetud,“ lausus Rocco tasa.
Fumagalli raputas pead. „Pean ta lahkamisele viima. Vaatan ta üle ja siis räägin. Niimoodi esmapilgul… ma ei oska midagi öelda. See kolakas sõitis ta tükkideks. Võid ette kujutada, kui keeruline mul saab olema ainu-üksi kõik need kehaosad kokku klapitada! Aga nüüd, kuna mul on kohutavalt külm ja sellest kõigest kõrini, lähen linna ja joon kusagil midagi sooja. Ah jaa, ta oli mees.“
„Kõik selle oleksin ma ise ka ära arvanud.“
Alberto vaatas Roccole poolviltu otsa. „Lase mul lõpe-tada. Ta oli umbes neljakümneaastane. Ta käekell näitab 7.30. Minu arust sõitis see tank temast just siis üle.“
„Olen nõus.“
„Dokumente pole. Vigastusi on liiga palju. Aga tead, Schiavone?“
„Räägi, Fumagalli.“
„Laiba ümber on kohutavalt palju verd.“
„Seda on hirmus palju tõesti. Mis siis?“ küsis Rocco.
„Vaata, vere koostisained, vesi ja rakud, jäätuvad tavaliselt juba null kraadi juures. Aga laborites hoitakse verd igaks juhuks miinus nelja kraadisel temperatuuril. Ühe-sõnaga, mind paneb mõtlema tõsiasi, et siin mäe peal pole õhutemperatuur kindlasti mitte üle nulli, mõistad? Null kraadi Celsiuse järgi. Ometi on ohvri veri siiani ikka veel üpris vedel. See paneb mind arvama, et ta suri alles veidi aega tagasi.“
Aseprefekt noogutas vaikides pead. Ta pilk oli peatu-nud laiba vasakul käel. See oli suur ja kühmuline ning tuletas talle meelde tema enda isa käsi, mis olid aastaid trükikojas värvide ja happeliste lahuste sees parkunud. Surnu vasakul käel puudus kolm sõrme. Siiani veel ano-nüümse laiba parem käsi lebas ülejäänud kehaosadest kümne meetri kaugusel.
„Ma olen mitu korda kiirteel puruks sõidetud siili näinud ja ausalt öeldes oli see kordades parem vaate-pilt,“ lausus Schiavone ning ta suust tuli välja suur aurupahvakas. Lõpuks heitis ta pilgu politseilintidega mär-gistatud alale.
Seal valitses suur segadus.
Peale lumesaha sügavate jälgede oli lumel näha veel palju muid jalajälgi.
Vomero – elamukvartal Napolis.
