torn ning mille seinal võib näha graveeritud kirja Chennevières’i veski. Mitte midagi ei tohi kahe silma vahele jätta, märgib Sérénac oma ajusoppi – tuleb tulla ja kõik potentsiaalsed tunnistajad läbi käia, ehkki mõrv pandi toime ilmselt umbes kell kuus hommikul.
„Michel, aja inimesed minema. Ludo, ulata mulle kilekindad, otsime meie silmaarsti taskud läbi, ja kui vaja, teeme jalad märjaks, kui me ei taha keha liigutada.”
Sérénac viskab ketsid jalast, võtab sokid ära, tõmbab teksapüksid poolde säärde üles, paneb kätte kindad, mille Maury tema poole ulatab, ning astub paljajalu ojasse. Vasaku käega hoiab ta Morvali keha tasakaalus, teise käega otsib pintsakutaskuid läbi. Tõmbab sealt välja nahast rahakoti ning ulatab selle Bénavidesile. Inspektori abi avab rahakoti ja kontrollib dokumente.
Pole mingit kahtlust, tegu ongi Jérôme Morvaliga.
Käsi tuhnib endiselt laiba taskutes. Taskurätid. Autovõtmed. Kõik kulgeb ühest kinnastatud käest järgmisse kinnastatud kätte ning jõuab lõpuks kilekotikestesse.
„Pagan võtaks. Misasi…”
Sérénaci sõrmed tõmbavad laiba pintsaku välistaskust kortsus kaardi. Inspektor pöörab pilgu allapoole. Lihtne postkaart. Kujutatud on Monet’ „Vesiroose”, etüüdi sinistes toonides – selliseid reprosid müüakse maailmas miljonite kaupa. Sérénac pöörab kaardi teistpidi.
Tekst on lühike, kirjutatud trükitähtedega. ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS.
Otse nende viie sõna alla on kaardile kleebitud kitsas pabeririba, mis on kusagilt välja lõigatud. Veel viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.
Pagan küll…
Oja vesi muutub inspektori pahkluude ümber korraga jäiseks, otsekui terasest käerauad. Sérénac hüüab eemal seisvatele uudishimutsejatele, kes olid trobikonnas pesukoja ümber, nagu oodanuks nad bussi:
„Kas Morvalil oli lapsi? Oli tal üheteistaastane laps?”
Sametit ja tviidi kandev maalija on jälle kõige nobedamalt vastamas:
„Ei, härra komissar. Kindlasti mitte…”
Pagan küll…
Sünnipäevakaart jõuab inspektor Bénavidesi kätte. Sérénac tõstab pea kõrgemale ja silmitseb. Pesukoda. Silda. Veskit. Giverny ärkavat küla. Monet’ aedasid, mida võib taamal aimata. Heinamaad ja papleid.
Pilvi, mis takerduvad metsaste nõlvade kohale.
Silmitseb neid viit sõna, mis takerduvad ta mõtetesse.
Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.
Korraga võtab temas maad veendumus, et miski on sellel impressionistlikul postkaardimaastikul valesti.
Kõrgelt Chennevières’i veski tornist vaatan ma politseinikke. Too, kes kannab teksapükse, ülemus, on ikka veel jalgupidi vees, ülejäänud kolm on kaldal, ümbritsetuna juhmist rahvahulgast – nüüd on seal juba ligi kolmkümmend inimest, kellel ei jää stseenis miski märkamata, otsekui teatris, tänavateatris. Õieti küll ojateatris, kui päris täpne olla.
Muigan endamisi. Mõtlete, et omaette sõnamängude loomine on idiootsus? Aga kas mina olen siis nendest uudistajatest targem, kuna ma olen rõdul? Mul on parim koht, uskuge mind. Näen, ilma et mind nähtaks.
Kõhklen. Ma isegi naeran oma kõhkluse pärast. Närvilist naeru.
Mida ma tegema pean?
Politseinikud võtavad parajasti oma valgest furgoonist suurt kilekotti – ilmselt selleks, et laip sinna sisse toppida. See küsimus ei anna mulle asu. Mida ma tegema pean? Pean ma end politseile üles andma? Pean ma Vernoni jaoskonna politseinikele rääkima kõigest, mida ma tean?
Kas politseinikud oleksid võimelised uskuma vana hullumeelse naise jampsimist? Kas ei oleks õigem, et ma pigem vaikiksin ja ootaksin? Ootaksin mõne päeva, kõigest mõne päeva. Jälgiksin, mängiksin väikest hiirekest, et näha, kuidas sündmused arenevad. Pealegi pean ma rääkima Jérôme Morvali lese Patriciaga, jah, seda pean ma muidugi tegema.
Aga rääkida politseinikega…
All, oja ääres, on kolm politseinikku kummargil ning lohistavad Jérôme Morvali laiba kotti, otsekui suure tüki ülessulatatud liha, mis nõretab veest ja verest. Vaesekesed näevad kõvasti vaeva. Nad jätavad mulle mulje, nagu oleks tegu amatööridest kaluritega, kes on harpuuniga liiga suure kala kinni püüdnud. Neljas politseinik, kes on endistviisi vees, jälgib teisi. Minu vaatluskohast võiks isegi öelda, et tal on lõbus. Heakene küll, mina näen seda, et ta vähemasti naeratab.
Lõppude lõpuks ma võib-olla ragistan ilmaasjata ajusid – kui ma Patricia Morvaliga räägin, siis võivad kõik asjast teada saada, see on kindel. Eeskätt politseinikud. Leskprouale meeldib lobiseda… Mina aga ei ole veel lesk, mitte päriselt.
Sulgen silmad, minutiks ehk. Napilt minutiks.
Olen otsustanud.
Ei, ma ei räägi politseinikega! Muundun nähtamatuks halliks hiireks. Vähemalt mõneks päevaks. Lõppude lõpuks, kui politseinikud tahavadki mind üles leida, on see neile lihtne, mina oma vanuse juures ei jookse kuigi kiiresti. Neil tarvitseb vaid Neptune’i järel tulla… Avan silmad ja vaatan oma koera. Ta lebab politseinikest mõnekümne meetri kaugusel sõnajalgade vahel: ka talle ei jää kuriteostseenist mitte miski märkamata.
Jah, olen otsustanud, ootan mõne päeva, vähemalt senikaua, kuni olen lesk. Nii on ju vist kombeks? Natukenegi sündsust. Pärastpoole on küllaga aega improviseerida, tegutseda õigel ajal. Nagu asjaolud nõuavad… Lugesin kunagi ammu üht üpris uskumatut kriminaalromaani. Tegevus toimus ühes Inglismaa mõisas või umbes sinnakanti. Kogu intriigi jutustati ühe kassi pilgu läbi. Jah, kuulsite õigesti, kassi pilgu läbi! Kass oli kõike pealt näinud ning loomulikult ei pööranud mitte keegi talle tähelepanu. Ta viis omal kombel juurdlust läbi! Ta kuulas, jälgis, tuhnis. Romaan oli isegi sedavõrd hea, et võinuks mõelda, et lõpuks oligi mõrvariks kass. Hea küll, ma ei riku teie lugemisrõõmu, ei avalda teile lõpplahendust, loete ise selle raamatu läbi, kui kätte juhtub… Tahtsin lihtsalt selgitada, mida mul endal on kavas teha: saada siinses loos tunnistajaks, keda kahtlustatakse sama vähe kui toda mõisa kassi.
Pööran pea uuesti jõe poole.
Morvali laip on peaaegu kadunud, kilekott on ta endasse neelanud; paistab, nagu oleks tegu anakondaga, kes on kõhu täis söönud; vaid natuke pead paistab välja lõpuni kinni tõmbamata lukust moodustunud kahe hambulise lõualuu vahelt. Kolm kaldal seisvat politseinikku näivad hingeldavat. Ülalt vaadates võiks arvata, et nad ootavad vaid ülemuse märguannet, et suitsupausi teha.
TEINE PÄEV
Sinatamine
Haiglas tüüdatakse mind igasuguste paberitega. Kuhjan, nagu suudan, elutoa lauale eri värvides väljatrükke. Retseptid, tervisekindlustuse tõendid, abielutunnistus, elukohatõendid, uuringute tulemused. Pistan kõik jõupaberist ümbrikutesse. Mõni neist on haigla jaoks. Mitte kõik. Vernoni postkontoris kaalun need ära ja panen posti. Ebavajalikud paberid sätin valgete kaante vahele. Kõiki pabereid ma ei täitnud, ei saanud kõigest aru, küsin
