teie abikaasal oli probleeme? Ma mõtlen ametialaseid. Näiteks mõni operatsioon, mis ebaõnnestus? Mõni rahulolematu klient? Kaebus?”
Kärbes muutub korraga taas agressiivseks.
„Ei! Ei iial! Millest selline pahatahtlik vihje?”
„Ei millestki. Mitte millestki. Ausõna.”
Sérénaci pilk laugleb seintel rippuvatele maalidele.
„Teie abikaasal oli kindel kunstitaju. Kas ta võis teie arvates olla seotud, kuidas nüüd öelda, mingit sorti äritsemisega, mõne varguslooga, mis võis toimuda kas või tema teadmata?”
„Mida te öelda tahate?”
Lesknaise hääletoon kõrgeneb taas ning kõlab veelgi ebameeldivamalt. Klassikaline lugu, mõtleb inspektor. Patricia Morval eitab üha kindlamalt, et tegu võis olla mõrvaga. Kui ta möönaks, et abikaasa võidi mõrvata, möönaks ta ühtlasi, et keegi võis meest sedavõrd palju vihata, et too tappa… See tähendaks mingis mõttes möönda oma abikaasa süüd. Sérénac oli kõike seda õppinud ning tal tuli valgust heita ohvri varjukülgedele, ilma sealjuures leske süüdistamata.
„Ma ei taha midagi väita, ei midagi konkreetset. Tõesti, proua Morval. Ma lihtsalt otsin võimalikke versioone. Mulle räägiti tema… öelgem nii, tema püüdlusest… Saada enda valdusse üks Monet’ lõuend… See oli…”
„Just täpselt, härra inspektor. See oli unistus. Jérôme’i tuntakse kui üht Claude Monet’ parimatest asjatundjatest. Jah, see oli unistus. Ta töötas selle nimel kõvasti. Ta oli üliandekas kirurg. Ta oleks unistuse täitumist väärinud. Ta suhtus oma tegemistesse pühendunult. Ja maal ei olnud ka mitte suvaline, härra inspektor. Ta tahtis üht „Vesiroosidest”. Ma ei tea, kas te suudate mõista, aga just selle poole ta püüdles. See olnuks siin Givernys maalitud lõuend. Tema enda külas.”
Lesknaise tiraad pani Sérénaci aju tööle. Esimene mulje! Ta on juba mõne minuti Patricia Morvaliga vestelnud ja tal hakkab tekkima ettekujutus leina iseloomust. Aga vastupidiselt igasugustele ootustele kaldus see mulje üha enam selle poole, et tegu on leegitseva kirega, silmipimestava armastusega, aga mitte närbumuse ja hämaruse, üksi jäetud naise ükskõiksusega.
„Mul on väga kahju, proua Morval, et pean teile sedaviisi tüli tekitama. Aga meil on ühine eesmärk – avastada teie mehe mõrvar. Ma pean teilt küsima… isiklikumat laadi küsimusi.”
Patricia Morval näib tarduvat vastasseinal rippuva Gabari maalitud akti poosi.
„Teie abikaasa ei olnud just alati, öelgem… truu. Kas te arvate, et…”
Sérénac tajub Patricia tundelisust. Just nagu püüdnuks tema sisimad pisarad kustutada tulekahju tema hinges.
Naine lõikab vahele:
„Ma tutvusin oma mehega väga noorelt. Ta kurameeris minuga kaua aega, väga kaua, minu ja teistega. Mul läks palju aastaid, enne kui talle alla andsin. Noorena ei olnud ta sedasorti poiss, kes pannuks tüdrukuid unistama. Ma ei tea, kas te taipate, mida ma teile selgitada tahan. Ilmselt oli ta pisut liiga tõsine, pisut liiga igav. Ta… ta ei usaldanud vastassugupoolt. Sedasorti asju tunnetatakse. Aga hiljem, aja möödudes, muutus ta palju enesekindlamaks, samas ka palju võluvamaks, palju huvitavamaks. Ma arvan, härra inspektor, et minul oli selles suur roll. Ühtlasi sai ta rikkamaks. Täiskasvanuna oli Jérôme’il naistega nii-öelda vanu arveid klaarida. Naistega, härra inspektor. Mitte minuga. Ma ei tea, kas te suudate taibata.”
Ma vähemalt loodan, et suudan, mõtleb Sérénac, ja lisab endamisi, et tal oleks vaja nimesid, fakte, kuupäevi.
Hiljem…
Patricia Morval jätkab:
„Ma loodan, et teil on taktitunnet, härra inspektor… Giverny on väike küla ja siin on kõigest mõnisada elanikku. Ärge tapke Jérôme’i veel teist korda. Ärge mustake teda. Ta ei väärinud seda. Iseäranis mitte seda.”
Laurenç Sérénac noogutab rahustavalt.
Esimesed muljed… Nüüdseks on ta oma veendumuses selgusele jõudnud. Jah, Patricia Morval armastas oma Jérôme’i. Ei, ta poleks meest raha pärast tapnud.
Aga armastusest… Mine tea.
Sérénaci jahmatab veel üks detail: tema veendumuses said määravaks lilled jaapanipärases vaasis. Aeg on selles majas seisma jäänud. Seinakell purunes eile kildudeks! Selles elutoas õhkub igast ruutsentimeetrist Jérôme Morvali kirgesid. Ainult tema kirgesid. Ja kõik jääbki igaveseks ajaks nii. Maale ei võeta kunagi seintelt maha. Raamatuid riiulil ei avata enam kunagi. Kõik jääb paigale, otsekui mahajäetud muuseumis kellegi sellise auks, kelle kõik on juba unustanud. Ta oli kunstiarmastaja, kes ei päranda midagi. Naistearmastaja, keda ilmselt ükski naine ei jää taga nutma. Välja arvatud tema enda naine, kelle ta üksi jättis.
Terve eluaeg reprode kogumist. Ilma järeltulijateta.
Claude-Monet’ tänaval paiskub inspektorile näkku valgus. Ta on oodanud alla kolme minuti, kui Sylvio ilmub tänava otsas nähtavale, saapaid tal jalas ei ole, aga tema püksisääred on mullased. See teeb Sérénacile nalja. Sylvio Bénavides on äge kutt. Ilmselt oluliselt nupukam, kui tema hoolikus laseb välja paista. Laurenç Sérénac jälgib päikeseprillide tagant rahumeeli oma abi kleenukest kogu, mille vari langeb pikalt majaseintele. Sylvio ei ole sõna otseses mõttes kõhn. Täpsem oleks öelda, et ta on kiitsakas, sest paradoksaalsel kombel võib aimata tärkamas ümmargust kõhtu tema kaelani kinninööbitud ruudulise särgi all, mis on surutud beežidesse puldanpükstesse. Sylvio oleks kõrvaltvaates laiem kui eestvaates, naljatleb Sérénac endamisi. Nagu silinder! Inetuks see teda ei muuda, otse vastupidi. See muudab ta omamoodi hapraks, noore puu tüve kujuliseks, siledaks ja paindlikuks, otsekui oleks ta võimeline painduma, ilma et iialgi murduks.
Sylvio astub lähemale, naeratus huulil. Kokkuvõttes meeldib Laurençile oma abi juures kõige vähem maania, millega Sylvio oma lühikesi ja jäiku juukseid otse üle pea või siis küljele seitlisse kammib nagu usuteaduse seminari üliõpilane. Igatahes piisaks ühestainsast tõmbest juukseharjaga, et tema välimusele sootuks uus ilme anda. Sylvio Bénavides jääb Sérénaci ees seisma ning asetab mõlemad käed puusa.
„Kuidas siis oli, šeff… Lesk?”
„Väga lesk! Väga, väga lesk. Ja sinu ekspertiisitöö?”
„Ei midagi uut… Vestlesin mõne naabriga, kes mõrva hommikul magasid ega tea midagi. Teiste niidiotsade asjus selgub hiljem. Kõik on klaasi ja kile all… Kas lähme oma baasi tagasi?”
Sérénac vaatab käekella. Kell on 16.30.
„Jah… Tähendab ainult sina lähed. Minul on üks oluline kohtumine…”
Nähes abi näol hämmingut, täpsustab ta:
„Ma ei tahaks maha magada koolitundide lõppemist.”
Sylvio Bénavides arvab, et taipab.
„Lähed otsima üheteistaastast last, kes varsti sünnipäeva tähistab?”
Sérénac pilgutab Sylvio suunas vandeseltslaslikult silma.
„Jah, öelgem nii… Ja pisut ka tutvust tegema tolle impressionismijuveeliga, õpetajannaga, keda Jérôme Morval ihaldas sama tuliselt
