ja suunduvad baarileti poole. Tokkroosid limpsivad Baudy hotelli telliskividest ja põletatud savist seinu otsekui pastelsed leegid päikesest lõõskavas kaminas. Sérénaci arvates on see ilus vaatepilt.
Sylviol oli õigus, Claude-Monet’ tänava maja number 71 on ilmselgelt tänava kõige kaunim maja. Kollased aknaluugid, pool fassaadi enda alla neelanud metsviinapuu, oskuslik raidkivide ja vahvärgi kooslus, akendel ripuvad meeletu suurtes savipottides lokkavad pelargoonid – impressionistlik fassaad oma täies hiilguses. Patricia Morvalil on kindlasti taimede peale annet, või siis oskust juhatada kogenud aednike väiksemat sorti armeed. Givernys leidub selliseid aednikke päris kindlasti omajagu.
Puuvärava ees ripub keti otsas vasest kell. Sérénac tõmbab ketti. Vaevalt mõni sekund hiljem ilmub Patricia Morval tammepuust uksele. Nähtavasti ta juba ootaski Sérénaci. Politseinik lükkab värava lahti, naine aga astub kõrvale, et mees läbi lasta.
Inspektor Sérénac on seda konkreetset hetke juurdluste käigus alati kõrgelt hinnanud. Luuakse esimene mulje. Neid paari hetke puhtakujulist psühholoogiat tuleb tähelepanelikult jälgida. Kellega tal tegu on? Meeleheitel armastajaga või kuiva ning ükskõikse kodanlaseprouaga? Saatuselt ränga hoobi saanud armsamaga või rõõmsa lesega? Nüüd on ta rikas. Ja lõpuks vaba. Abikaasa kõrvalehüpete eest on kätte makstud. Kas ta teeskleb või ei teeskle leinavalu? Otsekohe ei saa sellest aru – Patricia Morvali silmi varjavad suured paksude klaasidega prillid, mis tema punaseks tõmbunud silmade kontuure hajutavad.
Sérénac astub koridori. Tegelikult on tegu meeletu suure vestibüüliga, mis on kitsas ja pikk. Korraga ta peatub jahmunult. Mõlemat seina katavad enam kui viie meetri ulatuses kaks tohutu suurt maali vesiroosidest, mis on reprodutseeritud üpriski haruldasel viisil, punastes ja kuldsetes toonides, ilma taevata ja ilma pajuoksteta. Sérénaci teadmisi mööda on ilmselt tegu jäljendusega ühest Monet’ lõuendist, mille ta maalis oma elu viimastel aastatel, viimaste seeriate aegu, pärast 1920. aastat. Seda pole kuigi keeruline järeldada, kuivõrd Monet lähtus lihtsast loomeloogikast: ta koondas oma pilku üha enam, kõrvaldas dekoori, keskendas vaate tiigi ühele punktile, mõnele ruutmeetrile, otsekui püüdes üle tiigi sammuda. Sérénac astub nende kummaliste seinakaunistuste keskel edasi. Koridoris on ilmselt püütud jäljendada Orangerie muuseumi seinu, ehkki siin on asi kaugel tolles Pariisi muuseumis saja meetri ulatuses eksponeeritud „Vesiroosidest”.
Sérénac astub suurde tuppa. Sisekujundus on klassikaline, vahest kõiksugu nipsasjakestega pisut liiga ülekuhjatud. Külastaja pilku köidavad eeskätt välja pandud maalid. Neid on kümmekond. Ja tegu on originaalidega. Sérénaci teadmist mööda on seal mõne niisuguse kunstniku töid, keda on hakatud hindama, nii kunstilises kui ka rahalises mõttes. Üks Grebonvali maal, üks Van Muylder, üks Gabar… Ilmsesti oli Morvalil hea maitse ja tal oli ka investeerimistunnetust. Inspektor leiab, et kui mehe lesk suudab eemale tõrjuda raisakotkaid, kes haistavad värnitsalõhna, ei pruugi rahapuudus teda päris kaua kummitama tulla.
Sérénac võtab istet. Patricia ei püsi paigal. Naine liigutab närviliselt esemeid, mis ometi on täiesti korrapäraselt oma kohal. Tema purpurpunane kostüüm loob kontrasti võrdlemisi kahvatu piimja nahaga. Sérénaci arvates võiks naisel vanust olla umbes nelikümmend aastat, võib-olla ka vähem. Ta ei ole otseselt nägus, kuid tema omamoodi jäik kehahoiak annab talle teatavat sarmikust. Pigem on ta klassikaline, mitte klass omaette, leiab politseinik. Tema sarm on väga tagasihoidlik, aga kaheldamatu.
„Härra inspektor, kas te olete päris kindel, et tegu on mõrvaga?”
Naine lausus need sõnad terava ja pisut ebameeldiva tooniga.
Ja jätkas otsekohe:
„Vaatepildist on mulle juba räägitud. Kas õnnetuse versioon on välistatud? Libisemine kivil, ränikivil, Jérôme upub…”
„Võimalik, proua. Kõik on võimalik, peame kohtuarsti aruande ära ootama. Aga ma pean teile tunnistama, et juurdluse praeguses järgus on mõrva versioon kõige tõenäolisem. Ilmselgelt kõige tõenäolisem…”
Patricia Morval näpitseb kummutil olevat väikest jahti pidava Diana kujukest. See on pronksist. Sérénac võtab vestluse ohjad taas enese kätte. Küsib küsimusi, Patricia Morval pomiseb vaevu midagi vastuseks, harva rohkem kui kolm sõna, mis tihtipeale on samad sõnad, ning ta varieerib vaid vaevu oma hääletooni. Kimedalt kõrget tooni.
„Ühtki vaenlast tal ei olnud?”
„Ei, ei, ei.”
„Midagi eriskummalist te viimasel ajal ei ole märganud?”
„Ei, ei.”
„Teie maja tundub olevat meeletult suur; kas teie abikaasa elas siin?”
„Jah… Jah. Jah ja ei…”
Sérénac ei jäta naisele valikut, sedapuhku ei saa ta nüansist aru.
„Peate mulle pikemalt rääkima, proua Morval.”
Patricia Morval lõikab silpe aeglaselt, otsekui nende üle arvet pidades.
„Nädala sees oli Jérôme siin harva. Tal oli 16. linnajaos oma praksise lähedal korter. Suchet’ bulvaril.”
Inspektor märgib aadressi üles, mõtiskledes samal ajal, et see koht on otse Marmottani muuseumi lähedal. Ja see ei ole kindlasti mitte kokkusattumus.
„Kas teie abikaasa veetis tihtipeale öid kodust eemal?”
Vaikus.
„Jah.”
Närviliste sõrmeliigutustega kohendab Patricia Morval äsja nopitud lillekimpu, mis seisab kõrges jaapanipäraste motiividega vaasis. Laurenç Sérénaci pähe kerkib jõuline pilt: need lilled lähevad vartest kõdunema. Surm toob sellesse elutuppa tardumuse. Aegade tolm katab värvide harmoonia.
„Lapsi te ei saanud?”
„Ei.”
Paus.
„Teie abikaasa ka mitte? Tähendab eraldi.”
Patricia Morval tasakaalustab oma kõhklust hääletämbriga, mis langeb oktavi võrra.
„Ei.”
Sérénac ei kiirusta. Ta võtab välja koopia „Vesiroose” kujutavast postkaardist, mis leiti Jérôme Morvali taskust, pöörab kaardi ümber ning ulatab lesele. Patricia Morval on sunnitud lugema viit masinakirjas trükitud sõna. ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS.
„Me leidsime selle kaardi teie abikaasa taskust,” täpsustab inspektor. „Võib-olla on teil mõni selline sugulane? Mõne sõbra laps? Mistahes laps, kellele teie abikaasa võis selle sünnipäevakaardi kirjutada?”
„Ei, minu teada mitte. Kindlasti mitte.”
Sérénac annab Patricia Morvalile siiski mõtlemiseks aega ning jätkab siis:
„Aga see tsitaat?”
Nende mõlema pilk libiseb kaardil allapoole ning nad loevad veidraid sõnu õnnitluse all. Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.
„Pole aimugi! Mul on väga kahju, härra inspektor…”
Näib, et naine on siiralt ükskõikne. Sérénac asetab kaardi lauale.
„See
