juttu, paludes härra Irbyl kõigepealt maitsta rohtu, mille ta tellimise peale kokku oli seganud, ja sedastada, et pudeli põhjas on sade. Härra Irby oli ülevoolav ja abivalmis, ent ühtlasi hämmastunud: mõistagi on põhjas sade, sest Dwighti tellitud rohud ei segune omavahel, vaid settivad välja. Dwight parandas teda aupaklikult. Kui ained on puhtad, ei saa seda kuidagi juhtuda jne, jne. Sellest peale hakkas nende jutuajamisest, ehkki see püsis veel viisakas, omakorda midagi välja settima. Dwight lausus, et soovib näha aineid, millest ravim oli segatud. Härra Irby kõõritas teda prilliklaaside kõrvalt ning ütles, et on praktiseerinud St. Ann’sis juba kakskümmend aastat, ent seni pole veel keegi tema kompetentsust kahtluse alla seadnud. Dwight sõnas, et ei kahtlegi tema kompetentsuses, küsimus on üksnes selles, kas ained on puhtad või solgitud. Härra Irby lausus, et pole kunagi ostnud odavaid rohtusid ega kavatsegi lasta end nüüd selles süüdistada. Dwight vastas, et kahetseb küll, aga jääb endale kindlaks: arstina on tal seaduse järgi õigus astuda sisse kõigi rohusegajate poodidesse ja uurida kasutatavaid aineid ning ta kavatseb seda õigust kasutada. Ta läks härra Irby saatel trepist alla tolle koopasse ning uuris ähmases valguses glaubrisoola, Doveri pulbri, mürri, nux vomica, oopiumitinktuuri ja ussirohu purke ja pudeleid.
Härra Irby häälekate pahameeleavalduste peale ilmus esimese taga olevast sügavamast koopast lagedale proua Irby, aga Dwight ei lasknud end oma hoolikas uurimises segada. Ta leidis just seda, mida oligi arvanud: ostetud odavatele aseainetele oli kleebitud kallite rohtude sildid ning kahel juhul oli pulbrite hulka midagi segatud – kas kondijahu või kriiti. Need kõik valas Dwight puidust ämbrisse. Kui see täis sai, kõndis ta sellega läbi poe välja, saadetuna apteekrist, kes nõudis vihaselt, et rohud talle kinni makstaks ja õigust mõistetaks. Minnes märkas Dwight poes seismas pikka kasvu naist, aga oli nii pime, et ta ei pööranud tollele erilist tähelepanu. Kõndinud majade tagant läbi, leidis ta esimese lahtise solgiaugu ja tühjendas ämbri sinna. Tagasi tulles nägi Dwight, et see naine on Caroline Penvenen.
Viis minutit hiljem lahkus ta poest, püüdes rapsida pükstelt ja saabastelt pulbrit maha. Härra Irby saatis teda rängalt sajatades ukseni, aga kaugemale ei jõudnud, sest tema emand, kes polnud üksnes tugeva kehaehitusega, vaid ka nutikas, tiris ta tagasi, et naabrite kõrvu ei puutuks rohkem, kui nad juba niigi olid kuulnud.
Dwight heitis pilgu tallipoisi hoolde jäetud toredale raudjale, aga ei peatunud. Kui ta oma hobuse juurde jõudis, astus Caroline poest välja.
Dwight võttis kübara peast ja tema nägu puudutas kerge tuulepuhang.
Neiu sõnas: „Mida ma näen, doktor Enys! Kui tore vaheldus. Ja veel säärase näoga, nagu oleks kuulnud viimsepäevapasunat hüüdmas. Oleksin äärepealt pidanud teid issanda raevu kehastuseks.”
Dwight oli seda kohtumist hirmuga pooleks oodanud. Nüüd oli see käes, just niisama šokeeriv, kui arvatud, ning kõik vanad tunded ärkasid endise jõuga. Pahameelest hoolimata tundis ta need ära – viimse kui ühe. Nood tuules lehvivad säravad juuksed osatasid teda sama valusalt kui enne, nagu ka tugevalt kaarduvad naiselikud huuled ja naervad silmad.
Dwight sõnas: „Mõnikord juhtub, preili, et ei saa jääda ootama viimsepäevapasunat, vaid tuleb võtta kohtumõistmine enda kätesse.”
Neiu hüppas hoogsalt sadulasse ning kapriisne loom tegi munakividel närvilise külgsammu. „Ning keda te järgmiseks kavatsete nuhelda? Kas tohin teiega kaasa tulla, et meelt lahutada?”
„Kaasa tohite tulla küll, aga meelelahutust pole mul pakkuda. Kavatsen sõita nüüd koju.”
Caroline vangutas pead. „Te alahindate ennast, doktor Enys. Teie seltskond pakub mulle igal ajal mõnusat meelelahutust.”
Mees kummardas. „Tänan, aga selles asjas oleme eri meelt. Head päeva.”
Vihast pulbitsedes ratsutas Dwight minema. Tüdruk peab teda lolliks ja arvatavasti on tal õigus. Tundus, nagu jookseks tal elus kõik liiva, ning tõik, et Caroline oli seda pealt nägemas, üksnes rõhutas seda. Ta oli just St. Ann’sist välja saanud, kui kuulis tagantpoolt kabjaplaginat ja Caroline jõudis tema kõrvale. Tallipoisi oli ta maha jätnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
