jonnakuse võiduks. Teie poolehoid oleks pidanud kuuluma kohtunikule.”
Caroline’i silmad välgatasid. „Oi, kinnitan teile, et kuuluski. Ma ju märkasin, kui kurb ta oli, et ei saanud teid üldse karistada.”
Õhtusöögi esimesel poolel ajas Ross juttu Elizabethiga. Mõlemad nautisid vestlust võrdsel määral ning see ei jäänud märkamatuks ka Demelzale, kelle naabrid laua teises otsas olid Sir Hugh Bodrugan – too oskas end alati tema lähedusse sokutada – ja Šoti ratsaväerügemendi ülem kapten McNeil. McNeil oli oma tragunitega mõne aasta eest siin kandis juba viibinud, et suruda alla kaevanduspiirkondades puhkenud rahutused ja teha lõpp salakaubaveole.
Kui kellelgi võis ehk olla lauanaabrite kohta nurinat, siis Malcolm McNeil oli igati rahul. Pahaks pani ta üksnes seda, et Sir Hugh näis tahtvat hoida Demelzat ainult enda päralt. Ikka ja jälle proovis ta pälvida proua Poldarki tähelepanu, ent ikka ja jälle kiskus karvane baronet selle endale. Tema esimene arvestatav võimalus saabus, kui Sir Hugh’l tuli lõigata lambakintsust Sir Johni õele proua Frenshamile veel üks tükk, ning McNeil küsis otsekohe, kas tohib teha seejärel sama ka Demelza heaks.
„Tänan, ei,” vastas Demelza. „Kaunis üllatav näha siin teid, kapten McNeil. Arvasin, et olete läinud tagasi Šotimaale klannide juurde.”
„Oojaa, vahepeal käisingi seal,” kinnitas mees, silmitsedes teda imetlevalt ning keerutades oma suuri vuntse. „Ja välismaal. Ning Londonis ja Windsoris. Aga siinsed paigad – ja mõned asukad – said mulle südamelähedaseks, nii et kui avanes võimalus neid uuesti külastada …”
„Koos oma tragunitega?”
„Traguneid sedapuhku ei ole.”
„Mitte ühtki?”
„Olen täitsa üksi, proua Poldark. Kahju, et pean teile pettumuse valmistama. Olin palavikutõves ja pärast seda kohtasin Londonis Sir Johni, kes kutsus mind siia end kosutama.”
Demelza uuris teda heatahtlikult. „Te ei näe sugugi põdur välja, kapten McNeil.”
„Ega ma enam olegi, proua. Lubage, ma täidan teie klaasi. Kas see, mida te jõite, oli Kanaari vein?”
„Ma tunnen ainult kolme maitset ja see polnud ükski neist kolmest.”
„Küllap siis ikka Kanaari oma. Ning olen tundnud suurt naudingut ja ammutanud tervist, imetledes teie imeilusat rannajoont …”
„Ega te ometi salakaubavedajaid otsi?”
„Ei, ei, proua Poldark – sedapuhku küll mitte. Aga on neid siis siia kanti veel üldse jäänud? Arvasin, et tegin nad eelmine kord maatasa.”
„Nii see oli. Teie lahkudes olime kõik rusutud.”
Šotlane vaatas talle ulakalt muiates otsa. „Seda lauset annab kaheti tõlgendada.”
Demelza vaatas laua teise otsa poole ning nägi Rossi Elizabethile naeratamas. „Ma ei osanud arvata, kapten McNeil, et võisite mindki salakaubavedajaks pidada.”
McNeili naerupahvatus, ehkki tema kohta vaospeetud, oli siiski nii vali, et katkestas kogu lauas sekundiks või paariks vestluse.
Proua Frensham sõnas naeratades: „Kui see nali kannatab kordamist, võiksite seda minu arvates jagada.”
Demelza vastas: „Oi, ma ei mõelnud seda üldse naljana, proua. Kapten McNeil kinnitas mulle, et pole tulnud siia salakaubavedajaid püüdma, ning mina imestasin, mida muud ta siit kandist siis veel püüda loodab.”
Sir Hugh Bodrugan kõmistas: „Pagan võtaks, mina pean seda küll heaks naljaks.”
Proua Frensham lausus: „Kapten McNeil paraneb haigusest. Ta kinnitab, et on siin täiesti süütutel põhjustel, vastasel korral oleksime pannud ta tuppa luku taha ja lasknud teda valvata.”
„Uskuge mind, proua, parem oleks teha seda otsekohe,” ütles Demelza, mispeale Sir Hugh ja kapten uuesti naerma pahvatasid.
Laua teises otsas oli Sir John Trevaunance teinud kaunis läbinähtaval põhjusel halvustava märkuse Dwight Enyse kohta. Ellery oli sel hommikul surnud ning Sir Johni arvates pälvis see skandaal avalikku tähelepanu. Ellery, terve ja tugev kuuekümneaastane mees … Enys oli urgitsenud tema lõualuusse nii sügava haava, et see ei paranenudki ära. Küllap hea sõber doktor Choake ta selle eest liistule tõmbab … Võhiklikkus ja lohakus. Paraku tuli Sir Johnil tõdeda, et ta oli teinud vale sammu: vähe sellest, et doktor Enyse kaitseks astus sedamaid välja Caroline, leidis neiu endale liitlase Ross Poldarkis, mistap baronet sattus oma – ja veel rohkem Unwini – meelehärmiks kahe tule vahele. Kui neid teineteisele tutvustati, oli Ross esialgu pidanud neiut ninakaks, aga praegu olid nad ühel nõul ja vaidluse lõppedes võis märgata, et Caroline silmitseb teda heakskiitva pilguga.
Elizabeth ütles Rossile poolihääli: „Ta on ilus, eks?”
„Rabavalt. Ilu rõõmustab alati silma.”
„Kas sinu arvates on tõsi, et mida silm ei imetle, seda süda ei himusta?”
„Oo, kahtlemata. Kas sina oskaksid öelda midagi, et seda ümber lükata? Minu puhul peab see igatahes paika. Nagu sa kindlasti tead.”
„Ma tean sinust väga vähe, Ross. Kui sageli me viie aasta jooksul kohtunud oleme? Kümmekond korda?”
Ross vaikis natuke aega. „Ma ei mõelnud viimast viit aastat. Aga küllap on sul õigus. Pean ilmselt nõustuma: mina tean sinust samuti väga vähe. Ja sa oled nii palju muutunud … see tähendab sisemiselt.”
„Kas tõesti? Räägi, milles see allakäik kõige selgemini avaldub.”
„Tahad, et kinnitaksin seda, mida sa niigi tead, eks? Olgu. Sa pole lihtsalt enam endine Elizabeth. See pole olnud allakäik – vastupidi. Aga mõnikord tundub su muutumine ometi ehmatav. Mõistan nüüd, kui noor sa olid, kui lubasid minuga abielluda.”
Elizabeth sirutas käe veiniklaasi järele, ent sõrmitses üksnes selle jalga. „Pidanuksin olema piisavalt vana, et teada, mida tahan.”
Viis, kuidas naine seda lausus, tuli Rossile üllatusena. Elizabethi häälest kostis ägedust, mida võis pidada enesepõlguseks. See kallutas nende jutuajamise varasemalt viisakalt, kerge flirdiga sillutatud rajalt kõrvale.
Ross jäi talle otsa vaatama, proovides öeldus selgusele jõuda, ning lausus siis targu, et pakkuda Elizabethile tavapärast taganemisteed: „Noh, tõele au andes olid sa noor … Ja pealegi arvasid, et olen surnud.”
Elizabeth vaatas piki lauda sinnapoole, kus Francis vestles Ruth Treneglosega. Äsjane tundepuhang oli üllatanud ilmselt teda ennastki. Või otsustas ta, et oli taganenud juba liiga sageli. Hääl noor ja täiesti rahulik, vastas ta: „Ma ei uskunud kordagi, et oled surnud. Arvasin lihtsalt, et armastan Francist rohkem.”
„Sa arvasid, et armastad Francist …”
Elizabeth noogutas. „Aga siis sain aru, et eksisin.”
„Millal?”
„Üsna varsti.”
Rossi mõistus keeldus ikka veel võtmast vestluse äkilist pööret tõe pähe, aga tema süda vasardas sees, justkui oleks tahtnud teadmine jõuda temani teist kanalit pidi. Laua ääres
