toetas ka teise konksja väriseva käe kepile. „Sa vaata ainult seda vesti! Mäletan sind sellest ajast, kui olid alles poisike, George, umbes Geoffrey Charlesi harja. Olid kangesti heitunud, kui esimest korda siia tulid. Nüüd on teised lood.”
George naeratas ja noogutas. „Seadusega peaks olema lubatud vanad naised ära mürgitada, proua. Või siis padjaga lämmatada, see ei võta kaua aega. Kui oleksid viimne Poldark, teeksin seda oma käega. Aga ära muretse: nood su kaks sugulast kaevavad endale juba ise hauda. See käib neil kähku.”
Tädi Agatha silmast vallandus aeglaselt pisar ja valgus põsel poolpõiki mööda üht kortsu alla. See ei olnud tundeavaldus, nõnda lihtsalt juhtus aeg-ajalt.
„Mäletan, et sõbrustasid ikka Francisega, mitte kunagi Rossiga. Mida sa ütlesid? Närviline olid tol esimesel korral, kollanokk alles; Charles küsis veel, mis imeasja poiss nüüd koolist kaasa on võtnud. Noh, ajad on muutunud. Ma mäletan veel neid aastaid, kui sa poleks saanud kogu selles toreduses Trurost siia ratsutada, ilma et mõni teeröövel või vaene tinakaevur sind paljaks oleks teinud. Kas Francist nägid?”
„Ma nägin Elizabethi,” vastas George ja kummardas jälle. „Sa tuletad mulle meelde ammu unustatud asju, vanaeit. Sure juba ükskord ära, et kõik saaksid su unustada.”
„Head aega,” ütles tädi Agatha. „Tule jälle ja jää õhtusöögile. Meil käib viimasel ajal hirmus vähe külalisi.”
Teine peatükk
Francis jõudis koju pisut enne kella kuut. Ta leidis Elizabethi akna juures istumast ja toolikatet tikkimast ning tädi Agatha madalaks vajunud tule kohale küürutamast.
„Huu, on siin alles palav.” Francis läks ja avas ühe akna. „Kuule, vanadaam, sul oleks küll parem voodis pikutada kui siin oma vanu konte väänata.” Ta ei öelnud seda siiski tõredalt.
Tädi Agatha vaatas talle silmi kissitades otsa. „Sa ei saanudki külalisega kokku, Francis. Ütleksin, et jõudis just minema lipsata. Viimasel ajal ei käi meil just palju külalisi. Oleksid pidanud paluma tal õhtusöögile jääda, Elizabeth.”
Francis vaatas naise poole ja too punastas, vihane, et vana naine oli temast ette jõudnud, ning sellepärastki, et see talle korda läks.
„George Warleggan astus läbi.”
„George?” Piisas juba viisist, kuidas Francis selle ainsa sõna lausus. „Sa siis võtsid ta vastu?”
„Jah. Ta ei jäänud kauaks.”
„Arvata on, et mitte. Mida ta tahtis?”
Elizabeth tõstis oma hallid silmad, mis võisid säärastes olukordades paista iseäranis siirad ja süütud. „Ma ei usu, et ta midagi tahtis. Ütles lihtsalt, et tema arvates on mõttetu seda tüli jätkata.”
„See tüli …”
„Oli teine pealegi õige lahke,” ütles tädi Agatha. „Näha, et jõukus on tema kombeid parandanud. Vaat et ei lasku su ees ühele põlvele, nagu mehed endisaegadel tegid.”
„Ei tea, kas oli õige kuulnud, et mind pole kodus,” sõnas Francis.
Elizabeth tikkis edasi. „George ütles, et olete olnud lapsest saadik sõbrad ning ta ei taha, et te teineteisest üha enam võõrduksite. Ta kinnitas, et ei kavatse vähimalgi määral sekkuda sinu ega Rossi eraasjadesse – soovib üksnes, et võiksime elust rohkem rõõmu tunda.”
„Sa kõneled ju lausa, nagu ütleksid õppetükki üles.”
Elizabeth kohmitses ebalevalt käsitöökorvi kallal, otsides uut lõnga. „Just nii ta ütles. Kas sa teda usud, jäägu sinu otsustada, Francis.”
Tädi Agatha jätkas: „Mäletan, et oli vist tolle Du Barry skandaali aasta – või siis äkki järgmine –, kui sa ta esimest korda siia tõid. Töntsakas ja lipitsev jõnglane ning mis tal veel seljas oli! Puha siid ja samet – näha, et emal pole maitset –, seisis ja vahtis ringi nagu aedikust välja pääsenud härjavärss.”
„Libekeelne on ta tõesti,” ütles Francis, „ja oskab teistele auku pähe rääkida. Tean seda omaenda kurbadest kogemustest. Kas George arvab, et tunneme elust rohkem rõõmu, kui saame end tema sõpruse paistel soojendada? Ma ei usu, et tema meelitused suudaksid sind selles veenda.”
„Olen täiesti võimeline oma peaga mõtlema,” vastas Elizabeth. „Aga seejuures pean tahes-tahtmata tõdema, et kui ta poleks võlgade asjus nii kannatlik, ei oleks meil enam üldse mingit elu.”
Francis hammustas mõtlikult pöidlanukki. „Tunnistan, et säärane kannatlikkus jääb mulle arusaamatuks. See pole tema moodi. Nüüd, kui ma Rossiga mesti lõin … Sellepärast ongi Wheal Grace’i aktsiad Geoffrey Charlesi nimel. Aga George pole astunud ühtki sammu.”
„Ainult sõpruse sobitamiseks,” ütles Elizabeth.
Francis läks avatud akna juurde ning laskis tuuleõhul oma nägu jahutada. „Mul ei jää üle muud kui arvata, et olen selle kannatlikkuse eest tänu võlgu sulle.”
„Mulle? See on rumal jutt. Tõepoolest, Francis …”
„Rumal? Kaugel sellest. George on vaadanud sind vasikasilmadega juba aastaid. Ma tõrkusin pidamast teda nii inimlikuks, et tõsta soojad tunded ärihuvidest kõrgemale, aga parema seletuse puududes …”
Elizabeth tõusis püsti. „Loodetavasti sa ikka leiad parema seletuse. Pean nüüd minema Geoffrey Charlesile ette lugema.”
Kui Elizabeth Francisest möödus, võttis mees tal käsivarrest kinni.
Nende suhted olid viimasel kahel aastal paranenud, kuid soojad ei olnud need ometi. Francis lausus: „Sa ei pruugi nõustuda, aga minu meelest on George’i tänasel külaskäigul üpris lihtne põhjus. Pole tähtis, mida ta sinu arvates minu vastu või minu arvates sinu vastu tunneb – me mõlemad teame täpselt, kuidas ta suhtub Rossisse. Kui tal õnnestub meiega sõprust sobitades püstitada meie ja Rossi vahele uus tõke, on ta oma eesmärgi saavutanud. Kas tahad, et see juhtuks?”
Elizabeth vaikis natuke aega. Seejärel ütles ta: „Ei.”
„Mina samuti mitte.” Francis vabastas naise käsivarre ning Elizabeth läks aeglaselt toast välja.
Tädi Agatha ütles: „Oleksid pidanud paluma tal õhtusöögile jääda. Juhtumisi pole meil puudust. Aga ajad pole enam need mis Charlesi ajal. Tunnen su isast kõvasti puudust, poiss. Tema oli veel viimane, kes oskas õigesti, härrasmehe kombel võõrustada.”
Kodu poole ratsutades kohtas George Barguse teeristil, kus seisis võllas, Goon Prince’i poolt tulevat Dwight Enyst. Dwight teretas ja oleks edasi sõitnud, aga George jättis hobuse seisma ja kaks ratsut peatusid teineteise kõrval.
„Kanäe, doktor Enys, ametikohustused viivad teid kaugele. Trurossse siiski vist mitte?”
„Trurosse harva.”
„Ja Truros viibides ei satu te kunagi sinna kanti, kus elavad Warlegganid?”
Dwight tegi näo, nagu püüaks vaigistada hobust, mõeldes ise samal ajal, mida vastata. Ta otsustas olla avameelne. „Mulle pole teie perekonnalt osaks saanud midagi peale sõpruse, härra Warleggan, ega tunne ma ka omalt poolt muud kui sõprust,
