ja paotas akent paari tolli jagu, et kerge tuuleõhk tuppa pääseks. Tema profiil joonistus pruuni kardina taustal välja selgepiiriliselt nagu kamee.
„Ütled, et ei taha õhutada mind astuma oma mehe vastu ja siis ootad, et valiksin, kelle poolt olen …”
„Ei. Üldsegi mitte. Palun, et prooviksid meid lepitada.”
„Kas arvad, et minu lepituskatsetest oleks kuigi palju abi? George, sa tunned Francist sama hästi kui mina. Tema usub, et Rossile esitatud süüdistuse taga seisid sina; et just sina …”
„Oh, Ross …”
Vaevalt oli see tal üle huulte lipsanud, kui George mõistis oma viga, ent jätkas pahameelt varjates.
„Ma tean, kui väga sa Rossi armastad. Oleksin ma ometi sinu silmis sama heas kirjas kui tema. Aga luba mul olla otsekohene. Rossil ja minul on olnud juba kooliajast saadik kanakitkumist. Selles on … midagi põhimõttelist. Me ei saa omavahel just hästi läbi. Aga minu puhul piirdubki asi sellega. Tema poolt on see haiglaslik. Ta sööstab, pea ees, ühest äpardusest teise ning süüdistab mind, kui need juhtuvad!”
Elizabeth oli püsti tõusnud. „Sa ei tohiks niiviisi rääkida. Pole aus tahta, et ma seda kuulaksin.”
Ta oleks ehk kõndinud üle toa eemale, aga George ei astunud eest ning naine leidis end seismas temaga lähestikku, ilma et oleks saanud aknaorvast välja.
„Rossi kuulad sa ju ometi ära. Mispärast pole siis aus kuulata ka mind? Luba, ma räägin sulle, mis olukorras ta viibib ja mida on teinud, et sellest välja rabelda.”
Elizabeth ei lausunud enam sõnagi. Mõistes, et esimene takistus on ületatud, rääkis George edasi: „Ross on taltsutamatu, tohutult kangekaelne, peru. Mina ei ole selles süüdi. See on tavaline, kui sünnitakse rahakana – suguvõssa, kus üks põlvkond teise järel on saanud nautida rikkust. Aga kellelgi pole kohustust käituda nii nagu tema. Neli aastat tagasi tekkis tal too õnnetu plaan rajada Cornwallis vasesulatuskompanii. Ross süüdistab selle kokkuvarisemises mind, aga see oli algusest peale määratud läbi kukkuma. Selle tagajärjel kitsikusse sattunud, oli ta liiga uhke, et paluda abi sõpradelt, ja suurendas hoopis veelgi oma võlakoormat ning kirjutas alla uuele tuhandenaelasele, liigkasuvõtja intressiga võlakohustusele – tean, sest et see jõudis just äsja mu onu kätte – ja on sestpeale maksnud neid intresse. Aga sellestki pole talle veel küll: läinud aastal müüs ta pooled tulutoova kaevanduse aktsiad, et õhutada siis Francist lööma temaga mesti ning matma raha uude nurisünnitisse, Wheal Grace’i, mille tema isa juba kakskümmend aastat tagasi ammendas! Olles läbi löönud kogu varanduse ja teie oma samuti, süüdistab ta arvatavasti mind, et olen tema vase maa alt üleöö ära varastanud!”
Lõpuks pääses Elizabeth liikuma ja kõndis toa teise otsa. George oli läinud oma jutuga liiale, aga tõde võis peituda kusagil Francise ja tema seletuse vahepeal. Elizabeth polnud endale iial õieti aru andnud, mis tunded tal Rossi vastu on, ning veidral kombel tekitasid vastase seletused temas eriskummalist naudingut.
George ei läinud talle järele. Minuti vaikinud, sõnas ta: „Sa ju muidugi tead, et oled üks Inglismaa ilusamaid naisi.”
Kaminasimsil seisev kell hakkas lööma viiendat tundi. Kui löökide kaja lõppes, vastas Elizabeth: „Kui see, mida ütlesid, vastaks kas või pooles ulatuses tõele, oleks see … sinust lahke, aga et Francist pole siin, pean seda lubamatuks vabaduseks. Nagu ma tean …”
„Kui tõde on lubamatu, siis olen käitunud tõesti liiga vabalt,” George silus pisut kohmetult oma tikitud vesti, aga ei mõelnudki taganeda, „ning see on sulatõde. Liigun palju seltskonnas ja võin kinnitada, et ei meelita sind ega loobi tühje sõnu. Pööra end ringi. Vaata peeglisse. Või oled oma välimusega ehk liiga harjunud, et seda hinnata. Mehed hindavad. Ka teised peale minu. Kui liiguksid vabalt väljas ja näitaksid ennast, oleks sul imetlejaid palju ning mõlemast soost. Veel praegugi kuulen inimesi rääkimas: „Kas mäletate Elizabeth Poldarki – neiuna oli ta Chynoweth? Vaat tema oli alles iludus. Ei tea, mis temast saanud on?””
„Kas arvad …?”
„Kui,” sõnas George, „kui Francis ainult laseks, saaksin teda aidata. Mängigu ta pealegi oma kaevandusega, kui soovib, aga see võiks olla kõigest kõrvalharrastus. Ühel varasemal külaskäigul mainisin talle sinekuure. Praegu võiksin soovitada teda tervelt kahele soojale kohale. Nendes ei ole midagi häbiväärset. Küsi pastorilt, kuidas ta sai oma kiriku, või majorilt, kust tuli tema pataljon. Kõik ikka sellest, et sõber õigel ajal hea sõnakese poetas. Säärane … säärane virelemine pole sinusugusele naisele mingi elu. See vaesus pole üksnes teenimatu – see on tarbetu!”
Elizabeth vaikis. Ükskõik mida ta George’i komplimentidest ka poleks arvanud, ometi oli too osatanud tema hella kohta. Elizabeth oli juba kakskümmend kaheksa ja ilu oli kiire kaduma. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, mitu korda pärast kahekümne viiendat sünnipäeva väljas oli käinud.
„Oh, George, sa oled väga lahke. Ära arva, nagu ei teaks ma seda. Liiatigi et, nagu ma aru saan, ei ole sul sellest midagi võita. Ma …”
„Vastupidi,” ütles George, „mul on sellest palju võita.”
„Ma olen tõtt-öelda lausa sõnatu. Sa külvad heategudega üle mu ema, isa ja poja ning külvaksid ka Francise, kui ta ainult lubaks. Soovin uskuda, et sellele tülile tuleb ükskord lõpp, soovin seda siiralt. Aga kas ei peta sa ennast, kui nimetad seda tühiseks? Asi pole kaugeltki nii lihtne, kui sinu jutust võib arvata. Oleks see ainult nõnda! Mulle teeks suurt rõõmu, kui meie vahel valitseks taas sõprus.”
George tuli kamina juurde. „Ning teed omalt poolt kõik, et seda taas jalule seada?”
„Kui sinagi annad oma panuse.”
„Kuidas?”
„Aitad veenda Rossi, et ei ole tema vaenlane.”
„Ross ei huvita mind.”
„Jah, aga Francis ja Ross on nüüd partnerid. Sa ei suuda veenda üht, veenmata ka teist.”
George põrnitses piitsavart. Tema silmis oli pilk, mida Elizabeth poleks ehk tohtinud näha.
„Arvad vist, et mul on üleloomulikke võimeid. Mida ma peaksin sinu meelest tegema?”
„Kui sina teed mis suudad,” lausus Elizabeth, „siis teen mina omalt poolt, mida suudan.”
„Kas ma võin selle peale kindel olla?”
„Võid küll.”
George kummardus naise käe kohale ning sedapuhku juba suudles seda vanamoodsa aupaklikkusega, millest võis ometi välja lugeda kõike, mida ta soovis edastada.
„Palun ära vaevu mind saatma,” lausus George. „Mu hobune on ukse ees.”
George läks toast välja, pani ukse enda järel kinni ning kõndis läbi suure tühja halli. Tuul kolistas ühe logiseva akna kallal. Kui ta välisukseni jõudis, astus väikesest võõrastetoast välja tädi Agatha ja hakkas koperdamisi lähemale tulema. George püüdis tema pilgu eest pääseda, aga ehkki vana naine oli peaaegu kurt, olid tema silmad kaunis teravad.
„Kas sa näe, susi mind söögu, kui see pole George Warleggan! Ära nüüd nõnda pomise! Inimesed kipuvad muudkui pomisema. Võin vanduda, et sa pole enam mitu aastat jalga siia majja tõstnud. Oled läinud meie jaoks liiga suureliseks
