aastat valinud oma ülestunnistuse tarvis just selle hetke. Uskumatu, et see võiks olla tõsi …
„Need neetud krantsid, kes vabalt ringi hulguvad,” ütles leedi Bodrugan südametäiega, „muudkui sigivad ja annavad omavahel järglasi; katsu niiviisi oma tõug puhas hoida! Sul on selles mõttes rohkem õnne, John, et kasvatad üksnes veiseid. Mis tõugu te ütlesite oma koera olevat, preili?”
„Ta on mops,” vastas Caroline. „Ilusa musta lokkis karva ja kuldpruuni näoga, mis pole suurem kui selle taldriku keskpaik. Unwin austab ja armastab teda väga, eks ju, kallis?”
„Austan, seda küll,” vastas Unwin, „sest tal on kuratlikult teravad hambad.”
Ross lausus Elizabethile: „Kas see on mingi meeldiv nali, mida sa proovid minuga teha?”
Elizabethi naeratus oli ühtaegu habras ja särav. „Oo, nali on see tõesti. Aga suunatud minu enda vastu, Ross. Kas sa siis ei teadnud. Imelik, et sa ei aimanud.”
„Ei aimanud …”
„Noh, kui sa ka ei aimanud, võinuksid galantsusest teha selle otsekohese ülestunnistuse mulle kergemaks. Kas on siis nii üllatav, et naine, kes on korra juba meelt muutnud, võib teha seda teistki korda? Nojah, äkki ongi, sest mulle endale on see alati olnud üllatav ja alandav …”
Pärast lõputuna tunduvat vaikust sõnas Ross: „Kui tulin teile esimesel lihavõttepühal pärast su abiellumist, ütlesid mulle selge sõnaga, et armastad ainult Francist ega mõtle kellelegi muule.”
„Mida muud oleksin võinud öelda, kui pulmadest oli möödas ainult mõni kuu ja Geoffrey Charles oli juba minu sees olemas?”
Rossi eest viidi midagi ära ja asetati sinna uus roog. Mis iganes selle peo eesmärk ka poleks olnud, oma keldrile Sir John igatahes armu ei andnud ning istujate hääled olid juba valjemad kui varem. Ross surus väevõimuga maha soovi lükata tool lauast eemale ja kõndida minema. Pidi Elizabeth siis valima just selle hetke … Või andiski üksnes teiste inimeste juuresolek talle julgust tulla otsesõnu lagedale sellega, mida oli ammu tahtnud Rossile öelda … Ning kui mõne minuti eest oli naise jutt jäänud talle arusaamatuks, siis nüüd sai selle mõte talle selgeks. Iga mööduva hetkega sobitus see üha paremini kokku möödunud üheksa aasta mustriga.
„Ja Francis?” küsis ta. „Kas tema teab?”
„Olen juba niigi liiga palju öelnud. Keel ei püsinud hammaste taga. Andsin impulsile järele – parem oleks see unustada. Või vähemasti sinnapaika jätta. Millest me ennist rääkisimegi?”
Kolm kohta neist eemal istus Francis, kelle kergelt lihtlabane nägu oli hakanud liiga kiiresti kaotama nooruslikku värskust. Otsekui tajudes midagi ebaharilikku, vaatas ta just sel hetkel Rossi poole, tõmbas ühe kulmu kipra ja pilgutas silma.
Francis oli teadnud. Nüüd mõistis Ross seda. Francis oli taibanud tõde juba nii ammu, et illusioonide purunemisega kaasnenud esialgne pettumus ja mässumeelsus on jäänud temas kaugele seljataha. Armukadedus oli end pikapeale ammendanud ja ühes sellega ehk armastuski ning nüüd ei valmistanud talle enam piina näha Rossi ja Elizabethi koos. Francise varasemate aastate sõjakus, tema mõistatuslik käitumine – kõik leidis korraga seletuse. Tema silmis oli see kõik möödas ning kuulus teise aega, millele polnud tarvis enam mõeldagi nüüd, kui valitsesid sallivus ja leplikkus.
Võib-olla, mõtles Ross, on just see põhjus, miks Elizabeth otsustas suu puhtaks rääkida: temagi tunded olid lahtunud ja Rossi omad tema arvates samuti; öelduga tahtis ta möödunut seletada ja selle eest andeks paluda, nagu Ross ära oli teeninud nüüd, kui selle ülestunnistusega ei kaasnenud neile kellelegi mingit ohtu.
Elizabeth oli pöördunud, et vastata teisel pool istuva mehe küsimusele, ning möödus paar hetke, enne kui Ross tema nägu jälle nägi. Nüüdki veel ei vaadanud Elizabeth talle silma, kuid naise ilmes oli midagi säärast, et mees mõistis sedamaid, kui ta polnud ehk teadnud seda kogu aeg: Elizabeth pole seda teemat kaugeltki maha matnud ega usu, et Rosski on.
Kui daamid olid lahkunud, jäid mehed pooleks tunniks portveini jooma ning seejärel segunesid mõlemad sugupooled taas, et juua teed ja kohvi.
Ross sattus veel kord kokku Caroline Penveneniga. Möödudes parajasti väikesest puhketoast, kuulis ta vihaseid sõnu ja tundis ära Unwin Trevaunance’i hääle. Ta oli jõudnud kõigest mõne sammu edasi minna, kui kuulis ust pauguga kinni löödavat ja selja tagant kostsid kiired sammud, mis jõudsid talle suure võõrastetoa ukse juures järele. Ross astus kõrvale, et lasta Caroline’il enne sisse astuda. Neiu naeratas talle kergelt hingeldades, silmis ikka veel äsjase pahameele säde.
Nähes, et Ross kavatseb eemalduda, sõnas Caroline: „Kas jääksite mõneks hetkeks minu seltsi?”
„Nii kauaks, kui soovite.”
Neiu seisis tema kõrval ja seiras silmi kissitades toas olijaid. Ross märkas alles nüüd, kui pikk ja nõtke ta on.
„Mul on rõõm näha, et olete oma sõpradele ustav, kapten Poldark.”
„Ustav? Loodetavasti küll. Aga kas peate silmas …”
„Pean silmas doktor Enyst. Sest olgu öeldud, et kui teda esimest korda kohtasin, ilmutas ta ülimat ustavust teie vastu.”
„Millal see juhtus?”
„Enne kohtuistungit mõistagi. Ta astus teie kaitseks lausa raevukalt välja.”
Tavaliselt ei kippunud inimesed Rossiga kohtuistungist rääkima. Pruukis talle ainult näkku vaadata mõistmaks, et säärane familiaarsus pole tema puhul teretulnud. Preili Penvenen ei lasknud end nähtavasti niisugustest asjadest häirida. Tema kõneviis reetis kas täielikku hoolimatust teiste tunnete vastu või iseäralikku otsekohesust, mis ei tunnistanud mingeid tabusid. Kuna neiu näis olevat meelestatud sõbralikult, otsustas Ross viimase, meeldivama variandi kasuks.
„Kas pean sellest järeldama, et andsite talle põhjust asuda mind kaitsma?”
„Oo jaa, muidugi. Sest kõige parem viis teada saada, mida üks mees tõepoolest arvab, on teda provotseerida.”
„Ning kas kasutate seda taktikat ka praegu, preili Penvenen?”
Neiu naeratas võluvalt. „Minust oleks ennatlik arvata, et see mul õnnestub.”
„Kas jääte kogu suveks onu juurde?”
„Sõltub asjaoludest. Saan oktoobris kahekümne üheseks ning siis olen ise enda käskija. Selleni näib jäävat terve igavik.”
„Võib-olla jõuate enne abielluda.”
„Kas see ei tähendaks üksnes, et ohjad lähevad ühe mehe käest teise kätte?”
„Ainult siis, kui olete otsustanud näha abikaasat selles valguses.”
„Kuidas võiksin ma teada, kui mul pole veel ühtki olnud? Aga kõrvalt vaadates on jäänud küll mulje, et säärane kirjeldus ei oleks just läbinisti ebaõiglane.”
„Teie onu suhtes ehk siiski.”
Caroline puhkes naerma. „Aga mispärast. Ta on mind ülal pidanud. Kas see ei tähenda, et ohjad on tema käes? Trelle pole mu akende ees küll olnud – kui, siis ehk üksnes nähtamatud, kitsarinnalisuse ja pahakspanu trellid.
