Lummetallatud rada
1
Vanker hüples puujuurtest ristatud konarlikul teel. Vana Laaneotsa Ants hoidis ohje ja ta nägu oli kuri. Taevased väed olid talle saatnud järjekordse katsumuse: justkui oleks sellest veel vähe, et kaks poega olid maailmasõtta Saksa keisri vastu sõdima kistud, oli marupull lahti pääsenud ja armutult läbi puskinud ta vanema tütre Leeni, kes nüüd vankripäras heintel kägaras lebas ja iga vankri nõksatuse peale oiatas. Antsu noorem tütar Maria, kes sealsamas istus, püüdis õde küll toetada, aga sellest polnud abi, tee oli vilets. Kolme versta jagu oli seda metsaalust sillutamata, lihtsalt maamehe vankritest sissesõidetud teed, mis Metsakülast suurteele viis; sealt sai veel seitse versta alevikku arsti juurde, kes Leeni üle vaataks ja otsustaks, mis edasi teha. Pull oli tüdrukut armetult tuustinud seni, kuni isa aisapuu võtta jõudis ja hullunud looma eemale tõrjus. Võõrasema Kadri oli küll püüdnud haavu palakatega siduda, aga nüüd, juba enne suurteele jõudmist, olid need verest punaseks värvunud.
“Vaata, et lõpeb ära, enne kui tohtri juurde jõuame,” mõmises Ants murelikult omaette. Leeni, nüüd juba kahekümneseks saanud tütar, oli Laaneotsa peremehe lemmiklaps; esimesed olid olnud poisid, kolm poissi ridamisi, nagu ei osatakski selles talus peale poiste muud teha. Salamisi oli Ants juba pärast esimest poega, Aleksandrit, hakanud tütart igatsema, tuli aga hoopis jälle poeg, Oskar. Siis August ja alles siis, pärast paariaastast vaheaega Leeni, esiktütar. Ja Leenile järgnes Maria, aga selle tütre sünnitamisest oli Laaneotsa Maali põdema jäänud ning juba mõni kuu hiljem mingi sisemise vea pärast hinge heitnud. Pärast aastast lesepõlve kosis Ants teise naise, Kadri, kes talle jälle poja kinkis. Villem oli alles kümneaastaseks saanud ja kõik hüüdsid teda Väikevilluks.
Suurtee kruus hakkas vankrirataste all kõrisema ja Ants andis hobusele piitsa. Ka ruun Miku pidi oma osa andma selleks, et peretütar surma küünte vahelt välja kiskuda ja jälle elule äratada. Alles siis võis poolelijäänud töö peale mõtlema hakata. Harkader jäigi poolele vaole maha, kui vana Ants Leenile appi jooksis, ja siis tuli sealsamas Miku lahti rakendada, et kibekiiresti vankri ette panna.
Alevitohter vaatas Leeni haavad üle, sidus kinni ja jäi mõttesse.
“Välised haavad paranevad ära, nendega saab hakkama. Aga kuidas on sisemiste vigadega, seda ma ei oska ütelda, peaks ikkagi linna kliinikusse sõitma. Vasak käsi ja õlg on kõige hullemad, seal on karta, et…” Mis seal karta on, jäigi Laaneotsa Antsule teadmata, sest tohter lõpetas oma jutu. “Käia ta saab, peaks ikkagi linna…”
“Millal rong läheb, kas te teate?”
“Tunni aja pärast,” vastas küsitu kella vaadates.
“Siis ma lähen temaga kaasa! Maria, sina viid hobuse koju ja ütled emale, et meie läksime linna, kliinikusse. Ja küll me tagasi saame ka ilma hobuseta, peaasi et Leeni abi saaks!”
“Isa, ma ei taha linna…” ütles haavatu vaikselt, et tohter ei kuuleks, aga Ants ei teinud öeldust saladust.
“Sinult ei küsita, me teeme nii nagu vaja! Maria viib meid hobusega jaama ja sõidame linnatohtrite juurde!”
Leeni vaikis. Esialgu rängad valud hakkasid järele andma, küllap oli selles oma osa ka pulbril, mis tohter talle sisse andis. Aga kõige rohkem pelgas tüdruk uut läbivaatust, juba see aleviarst oli ta isa silme all poolpaljaks koorinud, üsnagi salajasi kohti läbi mudinud ja lõpuks marlisidemega kinni sidunud. Metsakülas kasvanud tüdrukule oli see midagi enneolematut, see oli häbi, niiviisi meeste vaadata ja katsuda olla. Ja linnas pidi neid tohtreid muidugi veel rohkem olema… Aga isale vastu hakata ei olnud võimalik. Esiteks oli vana Laaneotsa Ants võimukas mees, kes ise määras ja korraldas; teiseks aga tuletasid kogu kehas voogavad valutuiked meelde, et ühtäkki kallale karanud häda ei ole tühine ja siin on tõesti tohtrite tarkust ja abi vaja, et jälle vanaviisi kõndida, talitada ja laulu lasta saaks.
Linnaminek ei olnudki asjata, seal vaadati Leeni palju põhjalikumalt üle ja otsustati kliinikuravile jätta, vähemasti senikauaks, kuni selgub, millised hädad ise üle lähevad ja milliste jaoks on tohtrikätt vaja. Sest tõepoolest avastati siin veel mitugi niisugust viga, milleni alevitohter ei jõudnud: muljuda olid saanud ka siseorganid ja need vead võisid nüüd ootamatult välja lüüa.
“Ma’p taha siia jääda, siin on kõik võõrad…” tihkus Leeni vaikselt isale, juba ette teades, et see on asjata. Aga mingi sisehääl temas andis märku, et kui ta protestimata alistub, siis sellega ta nagu tunnistab, et äkki tekkinud haigus on temast üle; siiamaani, oma kahekümneaastase elu jooksul, oli ta alati olnud ise enda keha valitseja, ja kui mõni külmetushaigus tuligi kallale, oli kuumast piimast meega alati abi saanud. Nüüd aga oli teisiti, talle anti haigevoodi siin suures pealinna kliinikus, mis haises ebameeldivalt mingite tundmatute rohtude järele ja oli juba sellepärast vastumeelt. Metsade ja põldude vahelt tulnud tüdrukule oli haigla nagu vangimaja, mida ta polnud küll kunagi näinud, kuid millest oli kuulnud räägitavat. Teha polnud aga midagi ja Leenil tuli alistuda haiglakorrale, lasta end üle vaadata, läbi katsuda, määrida ja siduda.
“Kuidas käsi on – ikka ei taha tõusta?” küsis tohter kolmandal päeval. Muude hädadega oli Leeni juba harjunud, mõned valud sootuks üle läinud, aga vasak käsi ei tahtnud sõna kuulda.
“Ei saa… Valus on!” Tüdruk püüdis abitult kätt liigutada ja see tõmbas arsti kulmu kipra. Ta mudis haiget õlga, vedas sõrmedega mööda kõõluseid ja tõstis sõnakuulmatut liiget ülespoole.
“Kas nii on valus? Aga nii? Või nii?”
“Ei ole valus… Aga ma ei saa ise teda liigutada!”
“Hm… Kompressi ikka tehakse?”
“Tehakse, kaks korda päevas,” kinnitas Leeni, aga see ei muutnud tohtri nägu lahkemaks, ta raputas pead ja lahkus. Järgmisel päeval kordus sama.
“Sõrmi liigutada saate? Aga proovige kätt tõsta!”
Käsi kerkis vaid kämblalaiuse võrra, tüdruk krimpsutas nägu.
“Valus on, siin, õlas…”
Jälle uus mudimine.
“Midagi siin nagu on… Vist peaks lõikama.”
“Ei-ei, mitte lõikust, mitte!” kohkus Leeni. “Pai tohtriisand, ärge hakake mind lõikama!” Lõikus oli midagi ebaloomulikku ja paljas mõtegi, et teda võidakse noaga lõikama hakata, tekitas tüdrukus kabuhirmu.
“Noh, kui peab, siis peab…” Arst vangutas pead, aga kogu lõikusejutt jäigi sinnapaika. Sest kuskilt kõrgemalt poolt tuli karm kroonu käsk haigemaja sõjast toodavate haavatute jaoks kiiresti valmis panna. Jäeti ainult voodihaiged ja needki koondati maja ühte tiiba; kõik, kes omal jalal kõndisid ja juba paranemisteel olid, kirjutati välja, nende hulgas ka Helene Liiberg, keda oma külas lihtsalt Laaneotsa Leeniks kutsuti.
Päevast, mil marupull oli tema kallal oma viha näidanud, oli kulunud kaks nädalat, kui Leeni omal jalal Laanekülla kõndis. Kodus võtsid nii ema kui isa teda pärimisega vastu.
“Noh, kuidas on? Tervis käes?”
“Muidu pole viga, aga see käsi, see…” Leeni seisis köögis ja püüdis rippuvat kätt lauale tõsta, see ei õnnestunud muidu, kui keha kallutades ja teist kätt appi võttes.
“Sant mis sant…” ütles Ants Liiberg ilustamata ja tõmbas kulmud ninajuurele kokku. Nii tegi ta alati, kui tahtis millegi üle sügavalt järele mõelda.
“Sa issake! Aga sõrmi liigutada ikka saad? Sukka kududa saad?” päris kasuema kohkunult. “Taluinimene ja ühe käega, küll on häda!”
“Sukka kududa, pole proovida saanud… Tohter ütles, et
