kasesalu sügiseselt kollakaks tõmbus, oli noolsirge kraav valmis. Oskar võttis vabal hetkel ka ise labida ja aitas kraavikaldaid siluda, kõndis vahel isegi õhtuhakul vaatama, kuidas mustjaspruun vesi heinamaalt ojja valgub. See kraav oli ainult esimene samm, kuid vaieldamatu eeldus selle poole, et senine tarnaväli ajapikku korralikule heinale ruumi annaks.
Heinateoga oli Laaneotsal igal suvel olnud tükk tegemist, enne kui talvesööt küünidesse varju alla sai. Oma peres selleks tööks jõudu ei jätkunud ja paratamatult tuli appi võtta päevilisi, kes siis hommikust õhtuni heinamaal vikatit vibutasid. Sellel suvel oli aga Oskar oma ammuse plaani teoks teinud, kogu varuks olnud raha kokku kraapinud ja niidumasina ostnud. Uus masin võimaldas kahe hobuse jõul kogu heinamaatüki kolme päevaga maha niita; lisaks sellele oli aga masinast abi oodata ka viljavõtul, mida Laaneotsal seni oli samuti vaid käsivikati jõul tehtud.
Kahekümnendate aastate lõpul sammus Laaneotsa talu Oskari käe all jõudsalt ülesmäge, aga teha oli veel palju. Oma rehepeksugarnituur oli seni vaid unistuseks jäänud, pakilisemad ostud tõrjusid selle järjest tagaplaanile. Heina-viljaniidumasin oli neist esimene, järge ootasid looreha ja korralik kultivaator, millega põldusid külvi alla kobestada. Oskari mõte kiskus selle kõrval veelgi kaugemale, ta unistas ajast, mil saaks asuda elumaja ümberehitamisele, sest senine rehetarest kohandatud elamu hakkas kasvavale perele kitsaks jääma. Plaane ja tegemisi jätkus, ainult rahakott, mis neid plaane ja tegemisi toetama pidi, kippus ikka ja jälle kõhnaks jääma. Sellepärast muutus Oskar Augusti küllatulekul alati napisõnaliseks ja tõrjuvaks – oli teada, et vend käis Laaneotsal ainult siis, kui rahapuudus tema tegemisi kollitama hakkas. Ta tuli ootamatult, tavaliselt mõnel õhtupoolikul, ja hakkas ääri-veeri mööda juttu tegema.
“See Nõlvaku on meil üks põhjatu auk, ei meie seda täita jõua… Maja ma ei loodagi niipea valmis saada, aga ühe toa tahaks küll talveks valmis teha. Seal karjaköögis elamine, see on ikka hädaasi, ole kogu aeg pead-jalad koos…” seletas ta Oskarile veel vankril istudes.
“Palju teil neid päid-jalgu, te olete ju ainult kahekesi,” väitis Oskar vastu, ise mõttes kirudes, et ta kavandatud veskilkäigu oli sellel päeval ära jätnud – oleks vähemalt see tüütu kohtumine määramata ajale edasi lükkunud. Veelgi parem – August oleks tema ära olles isa poole pöördunud, vanamehel olid omad rahad ja temalt oli Nõlvakule varemgi nii krõbisevat kui kõlisevat pudenenud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
