peenrad ja tomatid ja kõik mis vaja,” seletas ta õhinal, kui õde tema tegemist uudistama tuli. Augusti kavandatud aed oli suur ja võttis Leeni pead vangutama.
“Kes neid õunu ja marju korjama hakkab, kui me ainult kahekesi oleme… Selleks on inimesi vaja, kust neid võtta!”
August ei teinud kuulmagi.
“Õunad kastidesse, suve- ja sügisõunad kohe Tallinna turule, hobusega alevisse, sealt rongiga… Ja talveõunad keldrisse, kelder tuleb ehitada. Nendest saab head raha!”
Leeni nägi, et venda ümber veenda on võimatu, temal olid omad plaanid.
“Ja siis veel – sinna küüni seina äärde, lõuna poole, taimelavad! Hakkame tomati- ja kapsataimi kasvatama, kevadeti tuleb terve vald meie käest neid ostma! Ja paar väikest triiphoonet tahaks ka teha, suurte kurkide jaoks!”
“Jaa, paistab, et sa seal mõisa aednikupoisina ikka üht-teist õppisid. Aga see oli enne sõda, siis olid teised ajad!”
“Aiasaadusi on alati vaja läinud ja Eestimaa viga ongi selles, et talumehed ei oska neid kasvatada. Hea, kui mõnel korralik õunaaedki on, aga ka neid on vähe. Tomat on veel üsna tundmatu vili, sellega saab raha teha! Ja sõstrapõõsad, igal suvel vein käärima panna…”
August oli parandamatu. Toa ehitus seisis, aga tema trampis mööda oma tulevast aeda, siis tõi Laaneotsalt hobused ja adra ning kahe päevaga kündis õunapuuridade vahelised peenramaad üles. Ja seejärel tuli ta kord pikemalt reisilt, vanker puuistikuid täis.
“Nüüd sa oled kogu raha nende peale ära raisanud! Ehitusele on vaja naelu ja seinapappi ja uks teha lasta…”
“Küll saab ka need!” heitis vend käega, aga pärast seda, kui oli oma puuistikud talveks kraavi paigutanud, juured mullaga katnud ja kuuseoksigi peale toonud, hakkas tõsisemalt ka ehitusega tegelema. Polnud ta küll mingi ehitusmees, aga tööriistad seisid käes ja tema töö tulemus oli kui mitte just päris korralik, siis rahuldav. Läkski nii, nagu Leeni oli ennustanud – jõulukuus sai elamine sedavõrd korda, et Laaneotsalt toodud hobune, lehm ja mullikas said varju alla ning venda-õde oma uude, veel vaigust lõhnavasse tuppa. Pliit ja soemüür jagas nende elamise pooleks – ukse poole asus August, akna poole Leeni. Kummagi jaoks lõi vend lauaotstest kokku koiku, Leeni tegi neisse paraja suurusega heinakotid, linad ja tekid olid isakodust saadud. Ka söögilaua tegi August ise, püüdis pealmisi laudu isegi hööveldada, aga tulemus polnud just kiita. Küllap oli höövlitera liiga nüri või meistrimees kärsitu, kuid tegija lõi käega:
“Ah, ajutine asi, küll ükskord ostame parema!”
Kui seinale riputati uus kalender aastanumbriga tuhat üheksasada kakskümmend viis, olid Nõlvaku talus elanikud sees. Palju oli veel tegemata, isegi aken paksus raudkiviseinas oli ajutine ja ühekordne ning kogus peale paksu jääkirmetise, aga need kõik olid ajutised raskused, millest õde-venda lootsid peagi üle saada. Kõige tähtsam – neil oli pea kohal oma katus.
4
Laaneotsal tundus peale Leeni ja Augusti lahkumist rohkem ruumi olevat, kuid Kadri süda jäi kasutütre käekäigu pärast muretsema. Oli ju arst öelnud, et Leeni ei tohi oma haiget kätt liigselt pingutada, talutöö puhul aga pole niisugust võimalust, et midagi vajalikku saab lihtsalt tegemata jätta. Needsamad talutoimetused aga ei andnud Kadrile sedavõrd mahti, et oleks saanud Leenit manitsemas käia – Laaneotsalt Nõlvakule sai tubli kuus versta ja lumetutel sügisteedel kulus selle vankril läbilogistamiseks vähemalt paar tundi. Ent kui uus aasta lõpuks paksu lumevaiba maha pani ja sileda reetee tõi, laskis Kadri Antsul reele korju peale siduda ja hobuse ette rakendada, olles kindlalt otsustanud lapsi vaatama sõita. Nii ta ühel pühapäevahommikul läkski, olles enne kompsu leiva, soolaliha ja võilännikuga reele heinte alla peitnud.
“Ma panen noore kõrvi ette, vana ruun on na’ laisa astumisega,” oli mees öelnud ja Kadri sellega nõusse jäänud. Kõrb laskis mõnusat traavi ja metsa all, kus värske lumekord õhem oli ja kuusejuurikaid katma ei ulatunud, oli vaja hobust isegi tagasi hoida. Siis tuli sile suurtee ja sõit läks jälle täie hooga, kuni hoopis ettenägematu asjaolu kogu teekonna teiseks pööras. Eespoolt, maanteekäänaku tagant hakkas kostma kummalist põrinat ja samas ilmus ka selle tekitaja ise.
Automobiil! Kadri pingutas ohje, aga sellest polnud abi. Kõrb pidurdas nii järsku, et regi talle kandadesse jooksis, see ehmatas looma veelgi ja ta ajas end norsatades tagajalgadele. Ning enne kui perenaine midagi ette võtta jõudis, tegi hobune koos reega täispöörde ja pani seninähtamatu hirmutava koletise eest galopis põgenema. Ei aidanud Kadri hüüded ega ohjade pingutamine, kõrb oli hullunud ega allunud enam käskudele. Ja siis otsustas loom ohtlikult suurteelt kõrvale pöörduda ja kargas üle madala maanteekraavi metsa. Regi prantsatas vastu puud, pöördus puude vahel külitsi ja risti läinud aiste pigistusest veelgi enam heitunud noor hobune hakkas rabelema. Kadri tundis, kuidas ta sõiduhoo pidurdudes nagu lingukivi reest välja lendas ja enne kui naine jõudis end eemale kribida, prantsatas regi maha ja midagi hirmrasket lohises üle ta rinna. Siis tuli pimedus.
Laaneotsa Kadri matused peeti kolmekuningapäevale järgnenud pühapäeval. Metsaküla paiknes kihelkonna ääremaal, sealt sai kiriku juurde ligi kaksteist versta, aga pikast vahemaast ja külmast ilmast hoolimata tuli matuserong pikk ja esinduslik. Ka küla kõige vaesem talu, Karupõllu, oli esindatud, sest Laaneotsa peret hinnati ja austati.
Kirikuvärava pikk lasipuu tikkus matuseliste hobuste jaoks lühikeseks jääma, ja kui kirstu surnuraamil kirikust kabeliaiale kanti, astus selle järel oma kolm tosinat leinajat – Laaneotsa Kadri oli kogu Metsakülas hinnatud inimene, kel kõigi jaoks oli alati hea nõu varuks olnud. Ning kui värske haud oli lumeseguse mullaga kinni aetud, rist paika pandud ja kiriku juurest koduteele asuti, astus vana Ants Leeni juurde.
“Peame Laaneotsal peied ära ja siis oleks vaja oma perega maha istuda ja üks tõsine jutt rääkida. Kadri on läinud, tagasi teda enam ei too, aga elu tahab elamist… Ja mina olen veel küllalt jõus, vara veel kogu talu kamandamist Oskarile üle anda!”
Omajagu kummaline tundus see jutt Leenile, kes oma reel Augusti kõrval kirikust Laaneotsa poole sõitis. Ka tagasisõidul hoiti ühte voori, kuid lasti parajat sörki, et niigi lühikest päeva mitte päris pimeda peale veeretada.
Isa tahab aru pidada… Seni oli vana Laaneotsa Ants kõike ise otsustanud ja ainult iseendaga aru pidanud, polnud ta ei Kadrit ega ammugi mitte lapsi selle vääriliseks hinnanud, et nende arvamist või nõusolekut küsida; nüüd oli aga midagi muutunud. Kui vana isa nüüd ongi… Leeni arvutas kiiresti ja sai vastuse, mis teda ennastki üllatas: kuuskümmend kuus. Ikkagi juba vana mees, kuigi talutöödes ei anna veel endale ega teistelegi hõlpu…
Nii sündiski, et kui lahkunud Kadri peied olid kõikide kommete kohaselt ära peetud, peielised koduteele asunud ja taldrikud-liuad puhtaks pestud, koguneti ühise perelaua taha aru pidama. Vana Laaneotsa Ants istus laua otsas, kõik teised pereliikmed ümber pika perelaua, kus argipäeviti söödi, aga kuhu nüüd oli nagu selle koosoleku pidulikkuse rõhutamiseks valge lina peale laotatud.
“Kadri oli mulle hea naine, aga näe, võeti ära…” kõneles isa ja Leeni pidi paratamatult mõtlema, kas ta ka ema Maali kohta oli omal ajal samamoodi öelnud. Küllap vist oli, kuigi oma emast ei mäletanud Leeni just palju – ta oli kuueaastane, kui ema suri ja hällis vigiseva pisitütre Maria tema hoida jättis. Lapse toitmine ja kasimine jäi küll teenija hooleks, senikaua kuni isa Kadri majja tõi ning too muude perenaisekohustuste kõrval ka Marile emaks hakkas.
“Kadrit enam ei ole, aga Laaneotsale oleks perenaist vaja…” jätkas vana Ants. Oskar vaatas üles ja raputas hämmelduses pead.
“Laaneotsal
