lauad peale ja saepuru seinte vahele. Ja kui sellel aastal jõuab välimised lauad ümber ja katuse peale saada, on küllalt!”
Selle peale ei osanud Leeni jälle midagi kosta. Tema töö oli ikkagi teistmoodi, kaks lehma lüpsta ja talitada, piim jahutada ja ülepäeviti Miku vankri ette rakendada ning piimanõu koorejaama viia. Vahepeal oli vaja seemnekartulit valida ning kui August oli odraseemne maha külvanud, jäi äkke taga kõndiminegi Leeni hooleks, sest vend oli end jälle ehitustööle pühendanud.
Nõlvakul töid jätkus ja tegijaid oleks võinud rohkem olla, aga iga tegija sirutab kätt peremehe rahakoti poole ja see rahakott oli Nõlvakul õige õhuke. Paljad mõttedki sulase palkamisest tuli juba eos kõrvale tõrjuda, sest niisuguse abilise jaoks ei leidunud talus ei palka ega magamiskohta. August ja Leeni pidid ise hakkama saama ja see nõudis nendelt mitte ainult head pealehakkamist, vaid ka hoolikat läbimõtlemist, milliseid töid ja millises järjekorras ette võtta. Paraku selgus Leenile üsna varsti, et Augusti ja tema eelistused tööde suhtes ei tahtnud ühte langeda – vend oli küll varahommikust hilisõhtuni rakkes, kuid põllutööd sujusid tema käes vastumeelselt. Seevastu aia rajamine ja ehitustegevus, mille tagajärjel uus maja hakkas jaanipäevaks juba oma väliskontuure kätte saama, teda ära ei tüüdanud ja seal võis ta talitada väsimata. Majaehitusele oli August palganud ehitusmeistri, kes koos oma pojaga peremehe jooniste ja näpunäidete järgi selle enneolematu ehituse raamistikku kokku panid. Ehitusmeistri palkamisele oli aga Leeni ja venna vahel eelnenud üsnagi pahandusehõnguline sõnavahetus.
“Ehitusmeister? Kust sa tema jaoks raha võtad?” oli Leeni teate algul imestunult vastu võtnud.
“Ega raha maailmast otsa pole saanud! Praegu, jah, on ta küll teiste käes ja meile pole jätkunud, aga…” püüdis August otsesest vastamisest naljaga pooleks kõrvale põigata.
“Ma räägin tõsiselt! Meiereist on mul saada ainult paarsada marka ja see on ka kõik, mis meil on! Kust sina raha saad?”
“Saa aru, et me peame selle maja ükskord valmis saama! Ega me saa igavesti selles köögipugerikus elada!”
“Peame, peame… Eks suu tuleb ikka seada sekki mööda! Ja sa võiksid mulle ka oma plaanidest rohkem rääkida!” sai õde pahaseks.
Augusti rahaallikas selgus Leenile üsna ootamatult. Kui nad kord poe juures kogemata Oskariga kokku said, viis too jutu Nõlvakule ja ehitamisele.
“Teil kuuldavasti hakkab elumaja juba ilmet võtma… Kahju, et seda aega nii vähe on, tuleks vaatama,” oli vend arvanud.
“Küll ta võtaks, kui ainult raha oleks! August seal õiendab ehitusmeistriga, ei tea, kust ta selle raha võtab, et meistrile maksta, mulle ta ei räägi midagi!”
“Noh, eks see asi käi Laaneotsa rahadega,” muigas Oskar.
“Laaneotsa rahadega? On ta siis isa käest lunimas käinud? Või sinu käest?” päris Leeni kohkunult.
“Mis seal lunimisest, sugulaste asi. August lubas küll tagasi maksta, niipea kui vähegi saab.”
“Jumal küll, kui palju seda on?”
“Noh, minu käest võttis ta viis tuhat marka. Kui palju isa käest, seda ma ei tea, vanamees sellest ei räägi. Aga kui jutt Augustile läheb, kisub näo na’ kõveraks. Oma poeg küll, aga isa peab teda ikka natuke kergeks, mis muud.”
“Jumal küll, viis tuhat marka!” kohkus Leeni veelgi enam. “Kuidas ta selle tagasi maksab? Kust see raha tuleb?”
“Noh, ta arvas, et kui tema aiandustalu hakkab tulu tooma, siis on seda süle ja seljaga.” Oskar krimpsutas nina, tal oli Augusti aiandustalust oma arvamine. Ja see langes üsna täpselt kokku Leeni omaga, kuigi õde oli sellesama aiandustaluga seotud.
“Pai Oskar, kui August peaks veel tulema raha laenama, ära talle enam anna, eks? Ta ajab Nõlvaku haamri alla!”
“Noh, sugulaste asi, ega me tule temalt kohtuga välja nõudma. Aga Minna hakkab küll värisema, kui näeb Augustit Laaneotsale tulemas – eks see ole teada, et ta käib ainult raha pärast.”
“Ära talle enam anna, eks? Küll me saame läbi ja ehitamisega pole ju kiiret!” kordas Leeni.
“Ega mul polegi teda nii laialt käes, et anda. Praegu kahetsen isegi, tahtsin ju rehepeksugarnituuri osta, aga raha läks Nõlvakule…”
Poe juurest koju sõites oli Leenil kõigepealt tahtmine Augustiga üks tõsine kõnelus maha pidada. Aga Miku oli laisa astumisega ja mõtteringid Leeni peas jõudsid enne mitu tiiru teha, kui Nõlvaku teeots paistma hakkas. Ja kui ta oli hobuse lahti rakendanud, oli ka otsus tehtud – ta ei räägi Augustile Oskariga kohtumisest sõnagi. Võlga see olematuks ei tee, toob ainult paksu pahanduse majja, ja lõpuks on August selle võla võtnud ja tema asi on see ka ära maksta.
6
Täielikult peremeheõigustesse astunud Oskari pere oli aastatega kasvanud, lisaks kuueseks saanud Kaarlile nõudis söögilauas oma kohta kaheaastane Kalju ja perenaise Minna paisunud vormid tunnistasid, et peatselt on majja veelgi lapselisa oodata. Vana Ants Liiberg oli talu asjade otsustamisest tagasi tõmbunud, suviti kõndis ta küll väljade vahel ja uuris viljakasvu, kuid kätt talutööde külge panema ei kiirustanud. Näis, nagu oleks ta tõmmanud kindla kriipsu oma seniste tegemiste ja praeguse jõudeoleku vahele; selles vanaperemehe olekus oleks võinud haista isegi mõningat vimma. See ei olnud küll suunatud teiste Laaneotsa elanike vastu, rohkem oli selles kibestumist, sest vanadus lähenes paratamatult ning sellega kaasnesid tervisehädad ja jõuetus. Aga vahetevahel, nagu tõestada püüdes, et temas on veel meest, kõndis Ants pinumaale, võttis kirve ja andis okslikele pakkudele vatti, et siis halud kenasti riita laduda. Ja siis, pärast niisugust vemmeldamist, hiilis temasse juba unustuse hõlma kippuv töörõõm, mis kibestumise kaasa viis.
Oskar hoidus isalt töödes abi palumast või talle mõnda lihtsamat tööotsa kätte näitamast. Kord oli ta seda teinud, vihjanud, et laudas tahaksid sõimed parandamist, ja saanud vastuseks, et see on peremehe töö. Poeg oli selle ütlemise peale tagasi tõmbunud, hoidunud mõne päeva isaga rääkimastki, aga siis mattusid solvumistunded uuemate tegemiste alla ja elu läks edasi. Uus laut oli hakanud sellesse pandud raha ja vaeva tagasi tooma – talus oli kuue lehma kõrval kolm mullikat, kes kevadel pidid piima tulema ja nõnda pidi piima koorejaama vedamisest saama suvel igapäevane töö. Selleks oli jällegi vaja inimest, ja kui Oskar oli isaga ääri-veeri mööda juttu teinud ning jõudnud lõpuks ettepanekuni, et too hakkaks piima vedama, sai ta hävitava vastulöögi.
“Sina jäta mind rahule! Mina olen oma töö Laaneotsal teinud ja ma arvan, et nüüd on mul õigus puhata!” käratas vana Ants.
“Ega ma siis paha pärast! Ma arvasin, et koorejaamas saad külainimestega kokku, ilmaasju arutada ja…”
“Kellega? Karjapoistega? Piimavedu on karjapoiste töö!”
Laaneotsal karjapoissi ei peetud, karjakoplil oli kindel tara ümber, tehtud juba Antsu peremeheks oleku ajal ja Oskaril tuli ainult vahel harva seda parandamas käia. Aga tööjõust oli talus küll puudus ja peale Minnaga arupidamist tehti otsus, et suveks tuleb Laaneotsale võtta nii sulane kui tüdruk. Viimane ka sellepärast, et Minna pidi kuu-paari pärast järjekordse järeltulijaga maha saama ja rinnalapse kõrval kõiki perenaisetoimetusi teha käis üle jõu.
Oskari käe all oli Laaneotsa silmanähtavalt kosunud. Metsalt oli võidetud põllu alla veel kolm-neli hektarit, kuid viimastel aastatel oli peremehe hool pöördunud heinamaa poole – kasvav
