on sinu naine! Ja mina ei ole veel nii vana, et lasta ennast otse kolikambrisse visata!”
“Isa, kas sa tahad tõesti uut naist võtta? Kuidas sa saad sellele praegu mõelda, alles täna me matsime Kadri maha!” ei suutnud Leeni end pidada.
“Jah, tütar… Aga ma arvan, et Kadri annab mulle andeks, sest elu tahab elamist! Ja leskmees ei ole jumalale meelepärast!”
Vanem poeg Aleksander, kes matuse puhul oli kaugelt kohale sõitnud, oli seni kogu jutuajamist vaikides pealt kuulanud. Võibolla sellepärast, et tema mäletas oma ema, isa esimest naist kõige paremini, oli pealinna õppima läinud juba siis, kui Maali veel elas, ja sellepärast ei olnud tema suhted kadunud Kadriga lähedasteks saanudki. Nüüd aga tegi Aleksander suu lahti ja ütles oma arvamise.
“Sina, isa, tahad siis endale uut naist, mitte Laaneotsale perenaist…”
“Just!” kinnitas Oskar. “Aga kahe perenaise jaoks jääb siin kitsaks!”
“Kui kaua sa enam jaksad niimoodi rabada?” jätkas Aleksander venna märkust tähele panemata. “Sul on seitsekümmend juba paistmas, oleks vast aeg kergemalt läbi ajada… Mis sina, August, arvad?”
August oleks heal meelel oma arvamise endale jätnud. Tema sõltus isast kõige rohkem, Nõlvakule oli palju vaja, kõigepealt rahaabi ja seni oli Laaneotsa rahakott ikkagi isa käes olnud. Aga Augusti asemel võttis isa kõnejärje ise üle.
“Olgu, lööme siis pered lahku ja talu pooleks! Ma lähen sauna elama!”
“Jäta rumalused, seda häbi veel Laaneotsale vaja!” sõitles Oskar. “Ära unusta, et siiamaani oled sa ikka veel külavanem!”
“Külavanem, kellel pole isegi omas majas enam määramisõigust!”
“Isa, sa pead ju aru saama, et kõik inimesed saavad vanemaks ja ükskord tuleb aeg, mil nooremad platsi astuvad. Egas’ loodusseaduste vastu ei saa!” seletas Aleksander, lastest kõige vanem ja pealinnakooli lõpetanud koolmeister.
“Jah, isa, sina oled ju oma töö teinud ja hästi teinud, sul on nüüd aeg puhata,” arvas ka Leeni.
“Puhatakse siis, kui kaks kätt risti rinnal!” urahtas vana Ants. Ta oli oma lastega ettearvatult vastasrinda sattunud, aga ei tahtnud oma lüüasaamist kuidagi tunnistada. Tema, Laaneotsa peremees, külavanem ja kogu vallas tuntud talunik, oli harjunud ise määrama ja oma tahtmise järele talitama; nüüd tahtsid tema lihased järeletulijad talle selgeks teha, et tema aeg on ümber. Ants tundis, kuidas tal äkki kitsas hakkas, ootamatult tõusis ta laua tagant püsti, lükkas tooli kolinaga eemale ja astus paari sammuga uksest välja.
“Kuhu ta siis sedasi paljalt…” jäi Oskar isale nõutult järele vaatama. Aga kui möödus juba mitu minutit, võttis Leeni varnast isa talvejope ja läks jooksikut otsima. Ta leidis vanaperemehe rehealuse nurga juurest, kus see harkisjalu seisis ja üksisilmi kuusirpi silmitses. Ilm oli külm, isa hingeaur tõusis sambana taeva poole.
“Pane, taat, selga… Külmetad, on seda vaja,” Leeni ulatas isale jope ja too täitis tütre palve tõrkumata, kuigi tooja oli kartnud vastupidist. Ja siis ütles vana Laaneotsa peremees imeliku karuse häälega:
“Eks vist jah, et minu aeg hakkab läbi saama… Aga millal inimene ise on tunnistada tahtnud, et ta vana on!”
5
Talv on taluinimese puhkuseaeg. Muidugi, elamine vajab oma toimetamisi, loomad talitamist ja põllutööriistad kõbimist, aga Nõlvakul oli veel liiga vähe seda, mis hoolt oleks nõudnud. August käis nädalapäevad Laaneotsal järgmiseks aastaks talvepuid tegemas – selle talve omad oli ta isa puupinust saanud klausliga, et aitab talvel uued teha. Nii jäigi nüüd üle kahe aasta küttepuud korraga lõigata, aga sellega saadi Oskariga kahe peale paari nädalaga hakkama. Laaneotsal metsa jagus, pealegi oli vana Ants plaaninud metsa alt tüki põllumaad juurde teha ja puude mahavõtmine käis selle töö juurde. Aga kui puud tehtud, tõi August alevipoest mitu lehte suuremat paberit, tegi pliiatsi teravaks, võttis liineali ja hakkas omameisterdatud söögilaua ääres joonistama.
“Mida sa teed?” tundis Leeni huvi, nähes venda usinasti töötamas. “Kuule, see on ju maja!”
“Jaa, see on maja. Nõlvaku häärber!” noogutas August.
“Nii suur ja uhke…” vangutas õde pead. “Kes selle valmis teeb?”
“Küllap ta ükskord tehtud saab! Aga uhke – selline ta peabki olema, ma ju ütlesin, et Nõlvakust tuleb üle valla aiandustalu!”
“Ja materjali läheb palju…”
“Laaneotsal on metsa küllalt. Ma rääkisin isaga, ta arvas, et sellest ei tule küsimust,” seletas August.
“Aga mis Oskar arvas? Sa peaksid ju temalt ka küsima!”
“Oskariga rääkisin samamoodi. Tema arvas, et kui ma ise palgid valmis teen, siis on asi klaar. Eks ma pean kedagi appi vaatama.”
August oli maja valmis joonistanud, nii plaani kui vaated, mismoodi tulevane eluase võõrale paistma hakkab. See polnud enam mingi eelmise sajandi rehielamu, vaid päris ennenägematu hoone, veidi kummaline nurkehitus, millel mansardkorruski peal, aknad igasse ilmakaarde.
“Niisugust pole varem keegi ehitanud…” kahtles Leeni, kuid ta ei saanud salata, et Augusti joonistatud maja talle meeldis. Mõnuga kujutles ta end nendes valgusküllastes tubades talitamas, sest just valgus oli see, millest praeguses ühe tillukese aknaga kööktoas nappis. Kui vennal ainult seda ettevõtmist jaguks ja plaan ka tegelikkusesse jõuaks…
Augustil ettevõtlikkust jagus. Varakevadel, niipea kui maa oli sulanud, mõõtis ta majaplatsi välja, lõi nurkadesse vaiad ja hakkas vundamendikraave kaevama. Aga sellega mees ei piirdunud – uue majaaseme lähedusse tekkisid veel teisedki vaiaread.
“Mis sa sinna?” tahtis Leeni teada.
“Sinna istutan kuusehekid! Muidu jääbki maja ümbrus lagedaks ja kõledaks, aga kuusehekkidega jagan kõik ära – õue, aia, kopli…”
Selle peale ei osanud õde midagi kosta, tema kujutlusvõime nii kaugele ei ulatunud. Ainult siis, kui kevadiste põllutööde aeg juba kätte jõudis ja August ikka oma kraavide ja hekkidega maadles, arvas ta heaks manitseda:
“Suur kevad on käes, kõik on põllul… Sa peaksid ka kündma minema, et saaks odra maha teha. Ja kaera, varsti tuleb kartulipaneku aeg peale!”
“Jõuab!” raius August vastu. Ta oli parajasti ametis esimeste vundamendikivide paikapassitamisega, harjumatu töö ei tahtnud edeneda ja tegi venna tigedaks, pealegi oli ta kivide vankrissepunnimisega enda tublisti ära vaevanud. Aga paari päeva möödudes, kui kiviread juba kogu tulevase maja vundamenti märkisid, tõi ta naabrilt laenuks teise hobuse, rakendas mõlemad adra ette ja läkski põllule. Leenile ei jäänud märkamata, et seda tegi vend vägagi vastumeelselt, ta oleks kõigest hingest tahtnud oma unelmate ehitust jätkata. Ning õhtul, kui rakkest päästetud hobused laudas heinu krõmpsutasid – rohi oli varakevadel kõhutäiteks veel madal ja mannetu – , oli August jälle oma vundamendikraavis, tänades õnne, et kevadõhtu on pikk ja valge.
“Sa tapad ennast niiviisi päris ära!” hurjutas Leeni, kui vend ennast hommikul vaevaga jalule ajas ja kangeid liikmeid sirutas.
“Ah, enne surma pole keegi hinge heitnud! Ma tahaks enne
