polnud aimugi, kust otsida seda naljakat jõnglast Myrat… Jah, õige, Myrat. Ta oli tõesti kohutavalt naljakas. Jäigalt punutud patsid töllerdasid erinevas suunas, päikesest pruun näolapike alailma määrdunud ja kriimuline, paljad põlved briljantrohelisega tupsutatud, kõhnuke, võta või jäta – varblane missugune, sealjuures mitte häbematu ja enesekindel linnavarblane, vaid kartlik, vaevalt suled selga saanud linnupoeg.
Kuid siiski julge. Muidugi oli onu Warreni mõis igas mõttes ohutu paik, võõraid seal ei käinud ja ka kiskjaid polnud nähtud, kuid et üheteistaastane jõmpsikas ei kardaks öösel metsa joosta… Jugapuusalu tekitas isegi päevasel ajal Johnis raskemeelsust, aga öösel poleks ta, ausalt öeldes, ka ise sinna mingi hinna eest läinud.
Ta kondas sihitult sammaldunud tüvede vahel, mõtiskledes selle üle, kuhu tüdruk võis kaduda, kui kuulis vaikset nuttu. Õigemini, allasurutud halamist kuskilt altpoolt. Veel paar minutit ja John Farlow tõmbas lähima põõsa alt välja nutva põgeniku. Seejärel vaatas ta ringi, leidis sobiva kännu ja pani oma leiu sellele istuma. Myra pühkis rusikaga pisarad silmist, luristas ninaga ja jäi oma iidolit altkulmu põrnitsema. Muide, tema pilgus ei paistnud mitte jumaldamise varjugi.
John kummardus ta kohale ja vaatas väga tõsiselt tüdruku nutetud silmadesse.
“Kas ehmusid, vapper neiu?”
“Ei.”
“Valetad.”
“Ise sa valetad. Mina ei karda… mitte midagi. Noh… peaaegu mitte midagi.”
“Tähendab, mul on õigus, sa oled vapper neiu. Aga kui sa ei karda, miks sa siis jalga lasksid? Ja miks sa siin põõsa all töinad?”
“Ma ei töina.”
“Jälle valetad.”
“Ma lasksin jalga, sest nad oleksid minu üle naerma hakanud ja see sinu värvitud kõrend oleks vanaemale kaevanud, aga vanaema oleks hakanud minuga riidlema…”
“Vabandust, kuid ma ei taba su mõtet – see värvitud kõrend on…”
“Claire.”
“Selge. Mis siis ikka, mitte päris kohane kõrgemale seltskonnale, kuid küllaltki täpne hinnang. Niisiis, sulle ei meeldi, kui sinu üle naerdakse?”
“Kellele see meeldiks? Pealegi peavad nad kõik mind mingiks jõmpsikaks.”
“Tõepoolest, kuidas nad nüüd siis nii…”
“Sa ei tohi minu üle naerda!”
“Mis sa nüüd, mis sa nüüd. Aga miks sa töinama pistsid?”
“Ma ei töinanud. Ma… lõin oma jala ära. Natuke valus on. Vaata.”
Tõsiselt ja ilma pilkevarjundita silmitses John tema ette asetatud põlve, millel oli näha uhke kriim.
“Sul on õigus, see võib päris valus olla. Tuleb puhtaks pesta ja joodiga määrida.”
“Ei taha joodiga!”
“Muide, sa oled juba suur tüdruk.”
“Jood kõrvetab ühtmoodi nii suuri kui väikesi.”
“Mnjah, siin on märgata filosoofilist talenti. Vaat mis, neiu Myra…”
“Sa ei tohi minu üle naerda!”
John mõtles veidi ja laskus siis kükakile. Nüüd oli ta nägu tüdruku vihase näokesega ühel kõrgusel.
“Vannun, et ma ei naera, pole naernud ega hakka kunagi naerma sinu üle, neiu Myra. Kas nüüd võib sind koduni saata?”
Tüdruk tõmbus tusaseks ja mõtles veidi järele. Siis ulatas tähtsalt Johnile käe ja hüppas kännu otsast maha.
Metsaserval, kui muruplatsilt kandusid nendeni naerupahvakud ja valjud hääled, sikutas Myra Johni käest ja too pöördus tüdruku poole.
“Milles asi? Kui sa mõtled mu sõpru, siis luban, et ma ei lase neil sulle liiga teha…”
“Ma ei mõtle üldse seda.”
“Oh… Aga miks sul siis silmad jälle märja koha peal on?”
“Seepärast et… Seepärast et… Sa sõidad ära, vaat miks! Aga sa ei tohi sõita, sest ma armastan sind ja igatsusest sinu järele suren ära. Vot nii!”
Jahmunud John ei mõelnudki naerma hakata, asjata põrnitses Myra teda kahtlustava pilguga. Ta vaagis kiiruga võimalikke vastusevariante, aga pähe tikkus kogu aeg mingi jama, midagi nende täiskasvanute repertuaarist, kes ARVAVAD, et mõistavad lapsi suurepäraselt…
John Farlow polnud taoliste inimeste hulka kunagi kuulunud ja oli salajas selle üle uhke. See tähendab, muidugi mitte selle, vaid usalduse üle, mida lapsed tema suhtes ilmutasid. Ta armastas lapsi, austas neid ja suhtles nendega alati võrdsetel alustel, teesklemata, nagu oleks ta nende eakaaslane ja tegemata nägu, nagu peaks ta neid täiskasvanuks, vaid käitus nendega just nimelt kui võrdne võrdsega. Nii nooremad vennad, nende klassikaaslased, range Myra kui külalapsed hindasid sellist suhtumist ja pidasid John Farlowd “vahvaks onkliks”, aga sellist pöörast ja täiesti tõsimeelset armastuseavaldust poleks ta, ausalt öeldes, kuidagi osanud oodata.
Nüüd ei võinud enam asja naljaks pöörata, ei saanud olla taktitu ega teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Mõnikord tuleb ka pisut luisata. John heitis pilgu tüdruku pisaratest kalkvel silmadesse ja lausus väga tõsiselt:
“Ka mina armastan sind väga, Myra. Ja sina, palun, ära hakka surema. Ma pean ära sõitma, aga ma tulen kindlasti su juurde tagasi. Kindlasti.”
“Tõsi?!”
Selles küsimuses oli nii palju õnnelikku kergendustunnet, nii palju rõõmu, et John häbenes tahtmatult oma sõnu. Kui hea, et Myra on kõigest üheteistkümneaastane! Kuu aja pärast ta ei mäletagi teda, aga aastaid hiljem juba… Aastad mööduvad ja küllap ta hakkab teda pidama igavaks vanaks krõnksuks ning koos eakaaslastega ta üle vaikselt nalja viskama.
“Tõsi, tüdruk.”
John Farlow ja Myra Trentch astusid käsikäes vana maja välistrepile. Kuu kallas aia üle hõbedase valgusega ja maailm oli lausa hullult imekaunis…
1. peatükk
TA VEDAS ÄRRITUNULT peopesaga üle põse. Mille pagana pärast on habemeajamine üldse välja mõeldud? Ja kes ütles, et rahandustegelane peab olema raseeritud?
Smoking oli õmmeldud täpselt figuuri järgi ehk pigistas halastamatult. Nagu ka püksid. Ei, peeglis näis pilt lausa imetlusväärne, võiks öelda, et pildike, mitte pilt, aga tuleb ju ometi mõelda laiemalt! Ütleme, et neis pükstes võib täiesti vabalt kõndida. Võib ka laua taga istuda, kuid väga sirgelt, ja palju ei tohi süüa.
Nii, kujutame ette järgmist situatsiooni. Oletame, et hertsoginna Malborough vestleb rahulikult temaga aktsiaturgudest ja äkki – oo õudust! – pillab maha oma taskuräti. Või käekoti. Või oma jubeda koerakese. Aga ümberringi seisavad mister Travis (72 aastat vana), krahv Sutherland (78), Percy Guggenheim (92) ja muidugi tema ise, John Farlow. Arvake
