eespool nimetatud isikud peale vahest ehk Percy Guggenheimi, kes on viimasel ajal pisut kurdivõitu.
Loomulikult, rumalavõitu ja intellektist ilma jäänud isikud võivad siinkohal vastu vaielda: sina ära topi end vanade märsside ja räpakate hertsoginnade seltskonda. Seda on kerge öelda, aga praktiliselt võimatu teoks teha, sest just Percy Guggenheim, Forex panga president, tutvustab tänaõhtusel koosviibimisel John Farlowd ja tema kompanjoni mister Travist krahv Sutherlandile ning hertsoginna Malborough’l tuleb teha võimalikult õige otsus selle kohta, kuhu paigutada oma heategevusfondi kogutud raha. Teiste sõnadega, John Farlowl tuleb kogu õhtu jooksul tegeleda just hertsoginna Malborough’ga, öelda talle komplimente, silitada koerakest, arutada heategevusfondide (ja pankade) ees seisvaid probleeme, tõsta taevastesse kõrgustesse nende fondide (ja pankade) väärtused, lühidalt öeldes – isegi Claire ei hakanud teda täna tüütama palvetega end kaasa võtta, mõistes, et kogu Johni tähelepanu poleks seal suunatud talle, vaid hertsoginnale.
John Farlow painutas end nii palju kui võimalik ja jäi vastikustundega põrnitsema oma tagumise poole peegelpilti. Olgu neetud see, kes juurutas moodi kitsad püksid!
Lakk-kingad meenutasid talle millegipärast palgalisi tantsijaid Chicago tantsupidudel, veel eile nii armastatud tualettvee lõhn aga tundus nagu õhuvärskendaja. Skeptiliselt end peeglist silmitsedes lausus John Farlow kibeda, põlgliku häälega:
“Oo, langenud, armetu olend! Mine ja müü end käputäie vase ja veel mingi bla-bla-bla eest… olles unustanud Jumala. Täielik õudus! Ei mäleta. Mitte midagi ei mäleta. Ometi lapsepõlves ju lugesin.”
Terava rahulolematuse põhjus ei peitunud iseenesest muidugi mitte tänases õhtus, mis tegelikult oli John Farlow jaoks igati tavapärane üritus. Selle rahulolematuse juuri tuleb hoopis otsida mitte väga ammusest, kuid siiski minevikust…
Kümme aastat tagasi sõitis noor Oxfordi majandusteaduskonna lõpetanu John Farlow Ameerikasse umbes samasuguse tundega, millega peaaegu kõik Ameerikasse sõidavad. Otsekohe avanevad tema ees parimate firmade ja suurte kompaniide uksed, nüüd kohe rebitakse ta tükkideks, kutsudes tungivalt küll firma General Electric peadirektoriks, küll Bank of America presidendiks… Uksi ei avatud ja tükkideks teda ei rebitud. Ausalt öeldes ei pannud Ameerika eriti tähelegi noore finantsgeeniuse saabumist. Ja kui poleks olnud perekondlikke sidemeid, oleks see reis võinud väga kiiresti lõppeda.
Kuid onu Warrenil olid Ühendriikides laialdased sidemed. Asi oli nimelt selles, et onu Warren oli aastaid olnud Lordide Koja golfiklubi esimees, aga ameerika miljonäride, rahandustegelaste ja ärimeeste seas oli see rahulikus tempos kulgev ja ülimal määral aristokraatne mäng muutunud viimastel aastatel äärmiselt populaarseks. Pealegi oli Ühendriikides aastaid elanud ka onu Warreni vana sõber Percy Guggenheim, kelle arvele oli kogunenud juba ligemale kolmkümmend miljonit. Selleks ajaks, kui John Ühendriikidesse saabus, oli Guggenheimil tiksunud täis 82 eluaastat, ehkki väljanägemise järgi poleks keegi andnud talle üle kuuekümne. Tema Forex pank kuulus Ameerika kümne mitte just kõige rikkama, kuid see-eest viimase kahekümne viie aasta kõige stabiilsema panga hulka.
Just Guggenheimi juures alustaski John oma tööinimeseteed. Vastupidiselt arglikele lootustele, mis tekkisid ebatavaliselt sooja vastuvõtu tõttu, mida osutas noormehele vana Percy, sai John enam kui tagasihoidliku reaametniku koha ühes Chicago harupangas. Hommikust õhtuni naeratas tulevane rahandustegelane linnaelanikele, kes soovisid panna oma raha hoiuarvele, tasuda ostukrediiti või vormistada pangakaarte.
Möödus kolm aastat, enne kui Guggenheim suvatses noort kaastöötajat edutada. Johnist sai ühe filiaali juhataja asetäitja, aga poolteist aastat hiljem – sama filiaali juhataja. Veel mõne aja pärast suunas peaosakonna juhtkond ta ümberõppele ja alles pärast õpingute lõppu võis John Farlow kuuluda Forex panga juhatusse kui ühe suurosaniku nooremkompanjon. Sellest hetkest alates karjääritõus mõnevõrra kiirenes ja nüüd oli John juba kolm aastat olnud Percy Guggenheimi täieõiguslik äriosanik, veel enam, vanamees suhtus igati heatahtlikult Farlow soovi omandada teatud iseseisvus. Teiste sõnadega – luua oma pank.
Nii sai John Farlow kolmekümneaastaselt vajaliku iseseisvuse ja võis esmakordselt kindlustundega öelda: olgugi et ma ei vallutanud Ameerikat, kuid see-eest õppisin töötama. Tegelikult läbis ta, tänu vanale Guggenheimile, kõik pangaasjanduse etapid esimesest kuni viimaseni, tundis pangatöö peensusi nüüd juba mitte enam raamatute järgi, vaid praktilisest küljest, olles ette valmistatud igasugusteks ootamatusteks.
Mister Travis oli uue panga loomisel ainult nime poolest Johni äriosanik. Tegelikult täitis Travis Percy Guggenheimi Kõikjalenägeva Silma rolli. See oli nagu omamoodi sõbralik kingitus karjääriredelil täisealiseks saamise puhul. Travis, ülikogenud vana kooli finantsist, oli pigem nõuandja ja luuraja esialgsete aktivate kogumise raskes töös.
Johni otsus pöörduda tagasi Inglismaale võeti vastu mõistmise ja heakskiiduga, kuna Forexil tekkis sel moel võimalus saada rahvusvaheliseks finantsinstitutsiooniks, aga see, et kodus aitavad ka koduseinad, oli ütlematagi selge.
John saabus koju pool aastat tagasi, kuid polnud veel siiani külastanud kõiki oma sugulasi ega käinud isegi Maydenheadi mõisas, mis oli noorusaegadel olnud talle praktiliselt koduks. Ja ega olnudki enam kellegi juurde minna.
Onu Warren oli surnud kaks aastat tagasi, leedi Diana oli päris otsa jäänud ja elas nüüd oma vanema poja, Johni tädipoja pere juures Lancashire’is. Mõisaga olid lood samuti üsna täbarad, kuna juba onu Warreni eluajal olid tekkinud tõsised finantsraskused. Selles ei olnud tegelikult midagi erakordset, sest kõik see puudutas kogu Inglismaad. Suurmaavaldajatel, vanade inglise suguvõsade aristokraatidest järeltulijatel oli üha ebasoodsam neid tohutuid perekonna hingemaid üleval pidada. Maksud üha tõusid, rentnikke jäi järjest vähemaks ja ainsaks väljapääsuks sai mõisamaade tükeldamine väikesteks tasuvateks maatükkideks. Kuid sugugi mitte kõik ei söandanud selle peale välja minna.
Onu Warren oli, nagu selgus leedi Diana kirjast, samuti sunnitud müüma suure osa oma maadest, osaliselt just see kiirendaski ta surma. Warrenite perekonna valdustesse oli jäänud ainult vana maja, jugapuusalu ja lammirohumaa ning väike osa jõekäärust.
Tädi teatel oli maja üsna käest lastud, aga kui Johnil on tahtmist, olevat seda päris kerge korda teha. Teenijad olid lahkunud ametist, ülemteener Gibson abiellunud köögitüdrukuga ja elab naaberkülas, aga maja valvab üks hea hing, armas tütarlaps. Võib-olla John veel mäletab teda? See on leedi Diana ühe vana sõbranna lapselaps Myra. Tema elu on kujunenud üsnagi keeruliseks, üksikasju leedi Diana ei tea, aga oleks hea, kui John ei ajaks teda majast välja, vaid jätaks sinna edasi elama.
Päris kirja lõpus märkis tädike, kellele ilmselt äkki meenus, et kõige tähtsamat ta ei teatanudki, järgmist: maja ja ülejäänud maad pärandas krahv Warren oma armastatud õepojale John Farlowle, kuid ühel tingimusel – John ei tohi oma pärandit müüa.
Lugenud kirja läbi, muutus John tusaseks. Onust oli muidugi väga kahju ning ka sellest vanast majast ja jugapuusalust, aga remondiga jändamine oli nüüd küll tarbetu. Pealegi, mis Maydenhead! Johni elu hakkab lähemal ajal kulgema Londonis, tal tuleb rajada pank, aga siin – remont! Milleks remontida maja, kus ta vaevalt kunagi elama hakkab?
Ja veel Claire…
Claire Davis oli mõningate John Farlow sõprade tabava väljendi järgi “isehakanud mõrsja”. Juba väga ammu, ligi kümme aastat tagasi armus Claire mustajuukselisse nägusasse naabripoissi. Davised elasid tol ajal naabermõisas. Lisaks sellele oli John ka PERSPEKTIIVNE peigmees, nii oli rääkinud Claire’i isa, vana mister Davis.
Ühesõnaga, kümme aastat tagasi tegeles Claire sellega, et aina põimis end Johni ümber nagu luuderohi, ajades temast eemale kõik teised noormehe käele ja
