Metsmaasikas. Sabrina Fay

      Tema oli, ühest küljest, tööga liiga hõivatud, aga teisest küljest kujutas Claire endast tervitust noorusest, läkitust kodupaigast. Ta oli tuttav, oma inimene, teda polnud vaja tundma õppida ja ta nägi kena välja, mis seal rääkidagi… Ühesõnaga, John Farlow leppis üsna kiiresti miss Claire Davise peigmehe staatusega.

      Inglismaale saabusid nad loomulikult koos, külaskäikudel ja teatris käisid koos, vastuvõttudele ilmusid kahekesi. Isale oli Johni juba tutvustatud ametliku peigmehena, nii et asi liikus seitsmepenikoormasaabastega pulmade poole, kuid…

      Ta tabas end sageli mõttelt, mis tundus kauni neiu õnneliku väljavalitu kohta kuidagi kummaline: küll on hea, et mul pole praegu üldse aega pulmadega tegeleda!

      Pimestavalt elegantne John Farlow väljus hotelli Majestic välisuksest ja istus mustast lakist kiiskavasse Bentleysse. Šveitser ajas end sirgu alles siis, kui auto oli juba kurvi taha kadunud. Kaks daami vakatasid, kui John Farlow läbi Majestici vestibüüli sammus, ohkasid ühekorraga ja jätkasid vadistamist.

      Koosviibimine oli, nagu alati, väsitav ja kasulik. Püksid pidasid vastu, ka hertsoginna oli mõistlik ega pillanud midagi maha, kui mitte arvestada üht ebameeldivat lauset, mille ta poetas päris õhtu alguses, tuues kuuldavale üllatunud hüüde: “Heldeke küll, see on ju John! Aga kus on teie veetlev mõrsja, mu kallis? Kogu aeg unustan ta nime… aga ta sarnaneb valküürile. Heas mõttes, loomulikult. Ah jaa, Claire!”

      Ebameeldiv polnud see, et hertsoginna ei mäletanud ta pruudi nime – hertsoginna võis seda endale lubada, pealegi ei kuulunud Claire Davis aristokraatlikku ringkonda –, lihtsalt valküüriks nimetamine viis mõtted Claire’ile ning John Farlow mõtles nüüd vasakule-paremale kummardusi tehes ja naeratades lakkamatult oma pruudist.

      Claire Davis oli saanud just kaheksateistaastaseks, kui nad tutvusid, ja oli kahekümne viiene, kui sõitis tema juurde Chicagosse. Claire oli pikka kasvu, sihvakas, raskevõitu kondiga inglise tütarlaps. Ka inglise kaunitaridele iseloomulikud sinised silmad olid täiesti olemas, kuid nisukarva juuksepalmikuga oli esialgu olnud veidi raskusi. Looduse poolt oli Claire šatään, ent tänapäeva olmekeemia teeb imesid ja seepärast kaunistasid tulevase valküüri pead juba seitsmeteistaastaselt kõige ehtsamad nisukarva juuksed. Peaasi – et ei unustaks värvida juuksejuuri.

      Claire’i loomus oli petlik. Igaüks, kes teda mõnel vastuvõtul näeks, ütleks pikemalt mõtlemata: John Farlow, sa oled leidnud õrna ingli. Ja oi, kui sügavalt ta eksiks.

      Claire Davis oli kõva kui teras ja külm kui jää, loomulikult siis, kui tegemist oli tema jaoks tõepoolest tähtsate asjadega. Võõraste nähes võis ta vuliseda nagu kevadine ojake ja kudrutada nagu kanaema, ajada pärani oma sinised silmad ja aina plaksutada tumedate ripsmetega, lasta abitul pilgul ringi käia, otsides säravas lahinguvarustuses rüütlit, kes aitaks tal toime tulla sõnakuulmatu mantli või raske uksega. Selle näiliselt hapra olendi sisemuses elas aga raudne leedi Claire Paindumatu, kelle aju töötas nagu arvuti, arvestades kõike mitme käigu võrra ette. Niisiis, nii ripsmete plaksutamine, silmade pungitamine kui rüütli otsingud olid juba varakult hoolikalt programmeeritud. Vaat siis, John Farlow, sa oled leidnud endale “tõelise ingli”.

      Ei, tal ei olnud temaga halb, igav ega ebameeldiv… Tal lihtsalt polnud temaga üldse mitte kuidagi. Täiesti võimalik, et just sedasorti tütarlastest saavadki rahandustegelastele ideaalsed naised. Peale selle tekkis vahel mõnevõrra metsik tunne, et Claire ise on juba ammu välja arvutanud nende suhte südamlikkuse astme…

      Löö või maha, kuid John ei suutnud meenutada nende esimest ööd. Kõik ülejäänud ööd paistsid silma selle poolest, mida ainult praktiline Ameerika oskas välja mõelda idiootse mõiste all “tervislik seks”, pidades silmas midagi kehalise treeningu taolist koos raskuste tõstmisega. Claire andus kaunilt ja ülimal määral tehniliselt, vajalikes kohtades häälitsedes, vajadusel initsiatiivi haarates. Kunagi ei rääkinud ta kõrvalistest asjadest, uinus nagu mees kohe pärast seksi, hommikuti oli asjalik ja keskendunud, nii et John tundis mõnikord, nagu ta ISE oleks väga hõivatud ärimehe noor ja kogenematu armuke. Aga see lõhnas juba ebanormaalsuse järele.