Aura Holden
Teine katse
1. peatükk
ESTEE DAGOBERT OLEKS pidanud juba kaks tundi tagasi kodust lahkuma, kuid istus ikka veel magamistoas voodil, kuigi Gabe’i öökapil oleva äratuskella seierid lähenesid juba kümnele.
Teiste sõnadega – aeg kulges halastamatult, lühendades Columbusesse sõidu ja seal viibimise aega. Loomulikult ei teinud see Estee niigi nullis tuju paremaks.
Kui suurepäraselt oli hommikul kõik alanud…
Kui ta hommikulauas Gabe’ile ütles, et tahab Columbusesse sõita, pani mees seda imeks, kuid vastu vaidlema ei hakanud.
“Püüan kähku tagasi tulla,” poetas Estee kiiresti, nagu oma süüd siluda püüdes.
Muide, ta tundis end tõepoolest süüdlasena, kuigi mingit alust selleks ei olnud. Ainult mõte sellele, et Gabe jääb mingiks ajaks ilma harjunud hoolitsuseta, tekitas ebameeldiva tunde. Estee ei teadnud veel, kuidas mees tema plaanidesse suhtub, kuid tundis juba südametunnistuse piinu, nagu oleks korda saatnud midagi laiduväärset või lihtsalt kohatut.
Tegelikult tuleb Gabe pärast rasket ja muresid täis päeva tühja majja tagasi alles õhtul. Ning siis ei oota teda meeldiv naeratus, soe õhtusöök ja kodune õhkkond. Kuidas ta end tunneb? On ju Gabe harjunud täiesti teistsuguse elukorraldusega.
Tõsi, Estee oli hoolitsenud selle eest, et tema armastatu ei peaks tühja kõhtu kannatama. Külmiku ühel riiulil oli pott raguuga, teisel alustaldrikule asetatud fooliumis küpsetatud kana. Peale selle olid siin veel värsked ja konserveeritud juurviljad. Gabe’il oli tarvis vaid salat valmistada ning raguu üles soojendada, samuti liha tükkideks lõigata, sest kana eelistas ta süüa külmalt. Ja ikkagi oli Esteel ebameeldiv mõelda, et Gabe peab kõige sellega ise hakkama saama. Kogu nende kooselu jooksul – seda ei olnud küll võimalik väga pika ajavahemikuga mõõta – ei olnud Gabe alandanud end köögitoiminguteni. Nad ei olnud küll selle küsimuse üle arutlenud, kuid Estee mõistis niigi, mis sellise suhtumise taga peitub – Gabe ei pidanud seda mehelikuks.
Teisest küljest, kas ta sellepärast peab terve päeva äriga tegelema, et õhtul liha praadida, kartulit koorida ja salatit tükeldada? Reeglina jääb pärast õhtusööki järele veel hunnik pesemata nõusid, mis tuleb tingimata puhtaks pesta, et need hommikuni kraanikausis ei vedeleks.
Estee oli alati imestanud, miks tekib pärast õhtusööki nii palju määrdunud nõusid. Lauas istub ju ainult kaks inimest – tema ja Gabe. Sellele vaatamata pidi ta alati hulk aega veetma köögis pärast seda, kui Gabe oli võõrastetuppa diivanile potsatanud.
Tahtejõu abil suutis Estee endas alla suruda soovi vabandada kodulinna sõitmise pärast. Lõppude lõpuks võib ta ju endale mõnd väikest meelelahutust lubada!
Nagu mõistes, millest ta mõtleb, lausus Gabe tagasihoidlikult:
“Ära tagasipöördumisega kiirusta, küll ma saan siin sinutagi kuidagi hakkama.”
Pärast pisukest pausi, nagu taibates, et tema sõnu võidakse valesti tõlgendada, lisas ta:
“Kuigi ma hakkan sinust suurt puudust tundma. Oleme ju alati kahekesi õhtustanud…”
“Ainult siis, kui sa kodus oled,” ei suutnud Estee end tagasi hoida. Samas hammustas ta keelde, sest talle ei meeldinud väljavaade enne ärasõitu Gabe’iga riidu minna. Olgugi et ta ei sõida kauaks, aga ikkagi.
Arvatavasti tegeles Gabe omaenda mõtetega, sest ta lasi märkuse kõrvust mööda, lausudes:
“Ära muretse, sõida rahulikult – minuga on kõik korras!”
“Söögiga oled sa kindlustatud, pead selle ainult üles soojendama, kuid see ei ole keeruline,” kinnitas Estee. “Kõik vajaliku leiad külmikust.”
Gabe naeratas.
“Suurepärane. Seda enam ei ole sul vaja millegi pärast muretseda.”
“Ma ei muretsegi,” kortsutas Estee hoolitsevalt kulmu.
Hetke mõelnud, tõusis ta toolilt ja avas külmkapi ukse.
“Vaata. Siin hõbepaberis on kana, sellest kastrulist leiad raguu, ainult ära korraga kõike soojaks tee. Aseta taldrikule vaid nii palju, kui sa ära sööd, ning pane mikrolaineahju. Lüliti keera sellele jaotusele, näed?”
“Millisele?” Gabe tõusis laua tagant isegi püsti. “Ah-ah. Tundub, et pole kuigi keeruline.”
Estee kortsutas veel kord kulmu.
“Oota, kas sa ei ole kunagi mikrolaineahju kasutanud?”
Mees raputas pead.
“Pole vajadust olnud. Sellest ajast, kui sa selle muretsesid, oled sellega ju ise tegelenud.”
“Pole midagi,” poetas Estee, “küll õpid. Nüüdsel ajal oskavad isegi pisikesed lapsed taoliste riistapuudega ringi käia.”
Kuid tema häälest kostis kahtlus.
Nagu seda taibanud, lausus Gabe liialdatud reipusega:
“Äärmisel juhul soojendan toidu gaasipliidil.”
“Täpselt,” noogutas Estee, “peaasi, et sa selle pärast söömata ei jääks.”
“Mis sa nüüd!” muigas mees. “Ma ei ole ju iseenda vaenlane.”
“Tore! Aga siit leiad sa tomatid, kurgid ja paprika. Selles tsellofaanpakendis on värske roheline. Nendel riiulitel salatikastmed, majonees ja…”
“Mitmeks päevaks sa Columbusesse kavatsed minna?” vaatas Gabe talle kahtlevalt otsa.
Estee kohmetus ja langetas pilgu, kuid samas tõstis selle jälle.
“Lähen sinna ja kohe tagasi. Sa ei jõua veel igatsemagi hakata. Ma lihtsalt tahaksin…”
“Oh, Estee, Estee!” hüüatas Gabe naerdes. “Ma tegin ju nalja! Mis sinuga on? Kas sa ei saa enam naljast aru?”
Viimane märkus ajas Estee veel rohkem segadusse. Selle esmapilgul süütu küsimusega viis Gabe ta lõplikult endast välja.
Kogu asi oli selles, et mees tabas täpselt kümnesse. Mingist ajast alates oli Estee mõistma hakanud, et temaga toimub midagi arusaamatut. Aga kui seda on tähele pannud ka alati hõivatud Gabe, siis on asi päris hull.
Kas tõesti on muutused juba nii kaugel? käis Esteel läbi pea, samal ajal kui ta end koguda püüdis. Oh kui sandisti…
“E-ei, ei ole võõrdunud,” kogeles ta, “ma tahan lihtsalt, et minu äraolekul kõik korras oleks.”
“On ju,” kinnitas talle Gabe. “Pealegi on Charlestonis palju restorane, nii et näljasurm mind ei ähvarda. Sina aga sõida rahumeeli, tuuluta end pisut, sest istud ju siin tõesti nagu luku taga…”
Estee naeratas.
“Hea küll, kallis.”
Gabe suudles teda hüvastijätuks ja kiirustas tänavale, kus seisis tema renditud Ford. Oli aeg minna tagasi tööle, mille pärast ta siia linna oli sõitnud.
Estee aga, olles üksi jäänud, märkas oma tuju tunduvalt paranevat. Isegi peaaegu kogu hommiku tüüdanud süütunne haihtus kiiresti.
Naine suundus
