toimus pisikesel vaheajal, mille Estee endale tassikese kohvi joomiseks oli korraldanud.
“Milleks?”
Estee vaatas hämmeldunult sõbrannale otsa.
“Kuidas? Kas sa siis Laura Wrenchi lugu ei tea? Praegu tundub nii, et sinu ees avaneb samasugune perspektiiv.”
“Osakonda juhtida?” Estee kortsutas laupa. “No see ei ole veel teada. Ainult jutud. Meie omad peavad ju alati kedagi taga rääkima,” ta nookas peaga naaberruumi poole, kus töötasid teenistusjärgult madalamal olevad töötajad. “Nemad ongi…”
“E-ee, ära ütle midagi,” vibutas Daisy näppu. “Jutud lihtsalt niisama ei teki! Mingi informatsioon on kusagilt läbi imbunud. Ehk kuulis Meg midagi ja jagas kuuldut kellegagi?”
Jutt käis Lesly Knolli praegusest sekretärist Meg Breitlist, kes tõepoolest oma keelt hammaste taga ei suutnud hoida, kuid samas oli tal rohkesti muid häid omadusi, nagu näiteks oskus suurepärast kohvi keeta. Tänu sellele peeti teda heaks kaastöötajaks.
Muide, pole ka välistatud, et Lesly Knoll temalt muud ei nõudnudki.
“Mitte ei tea…” venitas Estee.
“Ah, mida siin teada? Otsusta ise, kas sellised kuuldused saavad tekkida tühjale kohale? Samas mainitakse ju konkreetselt sinu nime ja mitte kellegi teise oma. Järelikult on kusagil see küsimus arutlusel olnud.”
Daisy tõstis silmad paljutähendavalt lae poole, andes sellega mõista, et mõtleb selle all juhtkonda.
Mehaaniliselt jälgis Estee tema pilku ja kehitas õlgu. Tema žest oleks nagu öelnud: paljugi mis, see pole rohkem kui oletus. Daisy ei pööranud tema sõnatule protestile mingit tähelepanu.
“Sellepärast ma räägingi, et pane end valmis,” lisas ta.
Estee kortsutas kulmu.
“Kas sinu arust püüab Knoll mulle külje alla pugeda?”
Daisy rüüpas mõtlikult lonksukese kohvi.
“Noh, asi ei ole mitte ammuses loos Laura Wren-chiga – Knoll pöörab erilist tähelepanu ka teistele töötajatele. Näiteks kuulsin ma poole kõrvaga, et viimati kurameeris ta ühe tütarlapsega müügiosakonnast.”
“Tõsi ka või?” võpatas Estee.
Daisy noogutas.
“Kuulduste järgi pidi ka seal varsti vaba koht tekkima ja see ilmselt oligi Knollile tegutsemise ajendiks. Niisiis hakkaski ta tüdrukule külge lööma.”
“Kes ta on, kas mina tean teda?”
“Vera Wellport.”
Estee silmis vilksatas imestus.
“Aga ta ju lasti lahti!”
“Selles asi ongi. Räägitakse, et Vera lükkas Knolli lähenemiskatse tagasi ja selle tulemusel sai vaba koha endale see suure juuksepahmakuga noormees… Mis ta nimi nüüd oligi?”
“Prillidega?”
“Jah.”
“Frankie?”
“Täpselt, just tema!”
“Loodan, et Knoll temalt samu teeneid ei nõudnud, mis Laura Wrenchilt või Vera Wellportilt?” hakkas Estee itsitama.
Daisy raputas muiates pead.
“Ei, mister Knollil selliseid kalduvusi märgatud ei ole. Tal on traditsiooniline orientatsioon.”
Pisut kulmu kortsutades lisas ta:
“Mina sinu asemel nii kergemeelne ei oleks. Suhtu probleemi tõsisemalt, sest asi puudutab sinu tööd. Niipalju kui mina tean, teisi eksisteerimise allikaid sul ei ole, nii et…”
Daisy jäi vait.
“Oota, kas sa mõtled tõsiselt varianti, mille puhul mina nõustun edutamiseks Knollile meele järele olema?”
“No-o..” venitas Daisy kõrvale vaadates ebamääraselt.
Estee Daisyt puuriv pilk oli terav.
“Ei-ei, sõbranna, räägi lõpuni!”
Daisy kehitas õlgu.
“Tegelikult ei ole see minu asi. Ei oleks üldse vaja olnud seda vestlust alustada…”
“Miks sa siis alustasid?”
“Lihtsalt kuulsin, kuidas tüdrukud arutasid sinu võimalikku määramist ja…”
Estee silmis vilksatas ärevus.
“Kas sa ei taha mitte ütelda, et kogu meie osakond naudib ette, kuidas Lesly Knoll mind “harima” hakkab?”
Daisy kohmetus ja hakkas toolil nihelema.
“Naudib – see on liiga kõlavalt öeldud. Valjusti ei räägi sinu võimalikust suhtest Knolliga mitte keegi.”
“Kuid see kõik hõljub õhus?”
“Voh!” rõõmustas Daisy millegipärast. “Väga õnnestunud väljend.”
Estee pigistas hetkeks silmad kinni.
“Õudus! Mina käin tööl ega kahtlusta midagi, aga minu selja taga punutakse intriigi.”
Daisy niheles jälle kohmetult.
“Miks sa liialdad? Mõtlesid välja mingi intriigi. Midagi taolist ei ole kellelgi mõtteski. Inimloomus on juba kord selline, et muutused lähedaste suhetes – sealjuures veel intiimset laadi – kutsuvad esile ümbritsevate elava uudishimu.”
“Sul on hea filosofeerida,” ohkas Estee, “kuna see kõik sind ei puuduta. Aga kuidas mina pean käituma, kui Knoll tegelikult ka otsustab… kuidas ütelda, minu vastupidavust katsetada?”
“Sellest ma sulle ju räägingi!” hüüatas Daisy. “Ja sina solvud. Mõtle parem, kuidas käituda, kui Knoll sind tõepoolest oma kabinetti kutsub ja sulle selle eespool mainitud ebaväärika ettepaneku teeb?”
Estee surus hambad kokku.
“Ma klohmin ta läbi.”
“Ja tema ei anna sulle osakonna juhataja kohta!” pareeris Daisy. Mõne hetke jälgis ta Estee näoilmet, seejärel venitas imestunult:
“Kas sind ei ahvatle edutamine?”
“Mitte sellise hinnaga!” ütles Estee õlgu kehitades tormakalt.
“Selle järgi otsustades, et sa vastuse andmisel isegi ei mõelnud, ei taha sa tõepoolest osakonda juhatada,” konstateeris Daisy.
Seekord kortsutas Estee sügavmõtteliselt laupa ja juurdles mõne aja, enne kui vastas:
“Ei, miks mitte? Tahan. Juhi staatus annab mulle rohkem vabadust ja kätkeb endas häid loomingulisi väljavaateid.”
