hea, vaid lausa suurepärane. Kellelgi ei tohi tekkida mõtet, et tema Charlestonis viibimine on oodatust vähem viljakas olnud.
Estee plaanis kodust lahkuda poole tunni, äärmisel juhul neljakümne minuti pärast. Kuid tema plaanidel ei olnud ette nähtud täituda. Selle asemel, et lahkuda korterist kell kaheksa, nagu ta oli kavatsenud, oli ta ikka samas paigas, kuigi kell näitas juba üle kümne.
Loomulikult oli selleks põhjus, kusjuures mitte meeldiv – oma suureks ehmatuseks avastas Estee, et ükski kleit talle enam selga ei mahu.
Rusutuna istus ta voodil, vaadates hajameelselt laialipillutud esemeid. Isegi siis, kui õnnestuks neisse pugeda, ähvardasid nööbid eest lennata. Lukud läksid ise lahti, tasus ainult pisut end liigutada.
Teksad sai Estee veel kuidagi jalga, eriti need, mida ta iga päev kandis, kuid ta ei tahtnud tuttavate ette ilmuda igapäevastes riietes.
Kui kahju, et ühelgi mu seelikul ei ole üleval kummi, mõtles ta kurvalt. See oleks praegu pääsemine. Kuigi… asi ei olnud ainult riietes, vaid ka jalanõudes. Kõik kingad olid nagu numbri võrra kokku tõmmanud!
Estee mõistis suurepäraselt, milles asi. Siin, Charlestonis, oli ta harjunud käima tossude ja muude pehmete jalanõudega ning praegu lõikas ta oma kergemeelsuse vilju. Tema pöiad olid harjunud vabadusega ega tahtnud enam kohaneda moodsate kitsaste kingadega.
Ei oleks tohtinud nii uisapäisa toimida! mossitas ta. Kogu selle aja olen elanud nii, nagu ei peaks ma enam kunagi inimeste ette ilmuma.
Voodilt tõusnud, läks Estee trümoo ette ja vaatas peeglisse. Loomulikult oli ta seda ka varem teinud, isegi mitu korda päevas, kuid praegu uuris ta ennast eriliselt norivalt. Nähtu mitte ainult ei kurvastanud teda, vaid viis ta paanikataolisesse seisundisse. Estee leidis end lausa sellelt, et oli valmis midagi rasket peegli poole lennutama.
Paari minuti järel mõtles ta ohates:
Pole vaja peeglit süüdistada, kui ise süüdi oled. Kirg koduste küpsetiste vastu jätab alati oma jälje. Ja üldse – pidev toiduvalmistamine on ohtlik asi. Pead ju iga rooga proovima, kuidas siis muidu! Vastasel juhul ei saa sa ju teada, kas sinu kulinaarne hõrgutis ka välja tuli.
Ning nüüd on tulemus käes. Nagu öeldakse – silmaga nähtav.
Parem, kui mu silmad ei näeks. Olen täielik pontsu! Õlad on muutunud libajaks, talje peaaegu kadunud, puusad läinud kaks korda laiemaks, seljal, pisut allpool rinnahoidja kinnitust, on jälestamisväärsed voldikesed. Ei oleks kunagi arvanud, et sellised ka minul, keda sõbrannad alati ilu ja elegantsuse etaloniks on pidanud, tekkida võivad! Vaat milleni viib ootamatu elulaadi muutus!
Mitte niivõrd elu, kui mõtlemise, vaidles sisemine hääl vaikselt vastu. Kui sa ei oleks ennast maha salanud, poleks millestki sellisest jälgegi. Oleksid endiselt graatsiline. Mis sinuga küll juhtunud on, lapsuke? Miks sa otsustasid loobuda oma positsioonist? Öelda lahti kõigest, mida siiani kalliks pidasid? Kas häälestasid end uuele lainele? Kuid nüüd vaata sügavamale oma hinge ja püüa mõista, kas see on see, mida sa tahad…
Estee hammustas huulde. Juba ammu ei tundnud ta vaimustust oma praegusest elust, kuid millegipärast kartis endale seda tunnistada. Kuid siin, põrgates riiete valikul ja peeglisse vaadates selle probleemiga kokku, tunnetas ta ootamatult kogu temaga toimunud muudatuste suurust. Ja kohkus.
Jumal küll! Kuhu on kadunud minu ammmune tuttav – õlekõrrena sale ja elegantne nagu tipp-modell – Estee Dagobert? Miks vaatab tema asemel peeglist vastu see tülgastavalt paks tädi? mõtles ta jubedusega.
Kui kole! Mida arvavad minu kolleegid, nähes mind niimoodi paisununa?
Kolleegid… Daisy, Cyril ja teised…
Estee naeratas tahtmatult, meenutades neid, kellega koos ta oli töötanud.
Kuid naeratus ta huulil kustus üsna pea. Selles asi ongi, et kolleegid on muutunud “endiseks”, kuigi alles mõni kuu tagasi olid nad olnud töökaaslased. Estee on praegu nende jaoks samuti “endine”, kuid peale iseenda ei ole selles kedagi süüdistada.
Mitte keegi ei sundinud teda Columbust jätma ja Gabe’iga koos Charlestoni sõitma – selle valiku tegi ta ise. Tegelikult ei suutnud isegi Gabe imestust varjata, kui Estee teatas, et on valmis kõik jätma ja temaga koos teise osariiki sõitma. Esteele isegi tundus, et kohe-kohe hakkab mees teda keelitama rumalusi mitte tegema. Kuid lõpuks seda ikkagi ei juhtunud. Tegelikult oli Gabe väga rõõmus, et kogu tema Charlestonis viibimise aja on Estee tema kõrval.
Ja vaat millega see kõik lõppes, andis endast jällegi teada sisemine hääl. Sa ei ole enam enda moodi. Kas sellepärast oli vaja loobuda kõigest, mis oli varem sinu jaoks väärtuslik?
Estee vaatas süngelt oma peegelpildile silma. Küsimus oli esitatud otse ja vastus oli silmaga näha.
Katkendlikult hingates pööras ta peeglile selja ja lonkis voodi juurde tagasi. Istus siis puhaste krudisevate linadega asemele ja suunas pilgu otse enda ette…
2. peatükk
ESTEE DAGOBERT OLI arvutidisaini spetsialist ja töötas büroos, mis selles vallas teenust pakkus, kusjuures mitmes suunas. Oma esimese eriala poolest oli ta kunstnik.
Kunstiinimestel on ajast aega olnud raske oma elukutsega ära elada, Estee aga ei tahtnud vireleda ja omandas teise ameti, mis muide on tihedalt seotud esimesega.
Peamine oli see, et teine ei meeldinud Esteele sugugi vähem kui esimene. Arvutidisain haaras teda nii, et mitu aastat pühendas ta ainult sellele, saavutades päris suurt edu. Tõsi küll, pintslid ja värvid olid sel ajal unustatud. Tänu kujundlikule mõtlemisele ja ebastandardsele lähenemisele võitis Estee juhtkonna heatahtlikkuse ning kindlustas end materiaalselt. Peale selle jõudsid temani kuuldused, et teda tahetakse edutada selle osakonna juhatajaks, kus ta töötab, kuid otseseid pakkumisi ei järgnenud.
Muide, arvutidisaini büroos Virtual Art Vision ei olnud kõrgetele ametipostidele määramine lihtne. Räägiti, et Lesly Knollil, kõrgema juhtkonna ühel võtmeisikul on selles suhtes eriline seisukoht. Tema puhul oli nii, et kui jutt käis meessoost kaastöötajast, lähtuti kohale määramisel eranditult kandidaadi erialastest oskustest, kui aga tegemist oli naissoo esindajaga, asusid esikohale mister Knolli isiklikud sümpaatiad. Kui naissoost kaastöötaja ei olnud esimeses nooruses või tal oli pere, võttis Lesly Knoll otsuse vastu nagu meessoost töötaja puhul. Kui aga asi puudutas kenakest vallalist tütarlast…
Büroos leviv kuulujutt kinnitas, et üks endistest kaastöötajatest, Laura Wrench, ei saanud omal ajal osakonna juhataja kohta, mida Esteele lubati, mitte juhuslikult. Nagu oleks ühel õhtul, kui tööpäev juba läbi oli ja töötajad koju läinud, Lesly Knoll kutsunud Laura oma kabinetti. Kui viimane oli sisenenud, sulges mees kindlalt ukse. Järgnev jäi saladuseks, erandiks ühe koristaja kuuldud imelikud kriiksud ja kummalised sahinad, nagu oleks mööblit nihutatud ning lõpuks ka oigetaolised helid.
Kuidas see ka polnud, kuid järgmisel päeval asetas Lesly Knolli sekretär Laura Wrenchi lauale koopia käskkirjast, millega ta selle osakonna juhatajaks määrati. Laura vaid muigas vaevumärgatavalt, avaldamata selle üle mingit imestust.
Kolme aasta pärast lahkus ta millegipärast töölt ja sellele kohale määrati Cyril Thurn. Mees töötas Laurast tunduvalt kauem, kuid detsembri alguses tegi ta juhtkonnale teatavaks, et ei soovi pikendada lepingut, mis lõpeb järgmise aasta oktoobris.
Sellise otsuse põhjus oli Esteele teada. Ühe vestluse ajal oli Cyril pillanud, et talle pakutakse
