style="font-size:15px;"> „Kas asjad on siis halvad, et britid teevad teid nii õnnetuks?”
Noormees ohkas raskelt ja see ohe paisus „eiks”; tundus, nagu oleks minu küsimus lootusetult võhiklik; küsimus poolearuliselt või lapselt. „Me ei taha, et britid ära läheksid; me tahame, et nad jääksid; kuid sõprade, mitte isandatena.”
Võtsime suure sõõmu ouzot ja lõpetasime kaheksajala riismed. „Mu sõber,” ütles ta, kasutades kreeka keele relvituks tegevat haruldast, pigem ametlikku vokatiivi. „Me ei pea teile õpetama, mida tähendab priius – te ise tõite selle Kreekasse, seitsmele saarele.5 Miks me kutsume teid phileleftheros – priiuse-armastajateks? Iga kreeklase südames…” Tema hoogne kõne on tuttav igaühele, kes kunagi Kreekas on käinud. Olen pidanud seda mitmeid tuhandeid kordi kannatama. See on puhas ahastus – aga mitte grammigi ebasiiras. Küprosel olin aga kahekordselt õnnelik, kahekordselt rahul, et pidin seda veel kord taluma – sest see tõestas, et ammune tunnetuslik side veel püsib, puine administratsioon ega halvad kombed pole seda katkestada suutnud. Nii kaua kuni püsis see side, habras ja tunneteküllane, nagu see oli, ei muutu Küpros iialgi sõjakoldeks – või vähemalt nii ma arvasin.
Kogu sellest intellektuaalsest mängust tuleneva stressi või siis puhtalt ouzo mõjul hakkasime ilmselgelt kiirustama, huilates ümber nurkade ja möirates üle künkaharjade. Nüüd hakkas viimaks Nikosia paistma – suure mošee purskkaevude õrnad tipud ning keskaegsete bastionide udused piirjooned. Piki põuaseid pruune välju ülespoole tõustes imetlesime kõrgete Kyrenia mägede nobedust ja kergust. Õhk oli vihmajärgselt karge. Sõitsime arutult lagedale madalikule, mis kannab nime Mesaoria ning mille keskel asub pealinn. See on tolmune ning jätab näruse esmamulje. „Sõidame siit vasakule,” ütles noormees, „läheme sinna üles ja sealt veel edasi. Kyreniasse.” Ta näitas käega linnulennult meie sõidusuunda – ning spidomeeter jõudis juba seitsmekümne miilini. Ouzo pudel oli tühi ning peene hoolimatusega mööduvate napsisõprade suhtes viskas ta selle kraavi. „Tunni jooksul,” ütles ta, „jõuame Dome’i.” Kärmelt ning väljendusrikkalt maalis ta käega välja hulga kellatorne ning kupleid, torne ja tornikesi. Ilmselt oli hotell kajastus Coleridge’ilt.
Geograafiatund
Hiljutise uurimuse põhjal saab Küprose ajalugu alguse varases neoliitikumis, umbes aastal 3700 eKr, kui tõenäoliselt esmakordselt asus saarele elama tundmatut päritolu seiklusjanuline rahvas.
Kui jõuad Kyreniasse,
ära tule nende müüride varju.
Tuled nende müüride varju,
ära jää siia pidama.
Kui jääd pidama,
ära võta naist.
Võtad aga naise,
ära loo perekonda.
Esimesi avastusi tehes ja tasapisi kohanema hakates peatusin kooliõpetajast sõbra Panose pool kahes kitsas helges toas, kust avanes vaade Kyrenia sadamale, ainsale sadamale Küprosel, millel tillukese, kirka ning kaunina on ehe Küklaadide lumm. Sadam asub Kyrenia kõrgendike merepoolsel nõlval, vastu Türgi sakilist rannajoont, kus veest kerkivad ning upuvad mäed, nagu kõrbes väreleb peibutav miraaž.
Panos elas koos naise ja kahe väikese pojaga Peaingel Miikaeli kirikule kuulunud majas – kivist sisehoovi, kus ilmselt asus linna iidne akropol, viis umbes nelikümmend päikesepaistes kiiskavat lubjatud trepiastet. Meie pea kohal kõrgus kirikutorn, kus kell andis jõuliselt teada igast teenistusest ning loid sinivalge Kreeka lipp püüdis tasakesi sadama kohal tuult.
Õpetaja nägi välja tüüpilise Küprose kreekalase moodi – ümara kujuga kähar pea, tugevate käte-jalgadega jässakas kere, unised heasoovlikud silmad. Tema läbi sain esimest korda tuttavaks saarele iseloomuliku tundelaadiga, mis erineb märgatavalt metropoli kreeklaste valdavalt ekstravertsest loomusest. Panin tähele, et viisakusväljendid on oma stiililt formaalsemad, isegi küproslaste vahel. Kõnetamisviisid on mõneti vanamoelised ning spontaansust neist ei leia; vestlused on mõtlikult vaoshoitud, mõõdutundelised. Külalislahkust osutatakse pealetükkimata ja häbelikult – otsekui kardaks võõrustaja keeldumist. Kõneldakse tasasemal toonil ning naer on vaoshoitum. Panos rääkis aga selges kreeka keeles, kasutades siin-seal mõnda tundmatut murdekeelset sõna.
Jõime õhtuti Panose väikesel terrassil klaasikese magusat ja kanget Commanderiat ning jalutasime seejärel piki kitsaid tänavaid sadamasse päikeseloojangut imetlema. Siin lainetava mere ääres tutvustas ta mind ametlikult oma sõpradele, sadamaülemale, raamatukaupmehele ja poodnikule, kes istusid loksuva vee ääres ja rüüpasid ouzot ning vaatasid, kuidas valgus Kyrenia kindluse bastionidel ja mošee teravatel tippudel tasapisi hääbub. Leidsin linnakeses nädalaga tosina ustavat sõpra ning hakkasin taipama, mida ühteainsasse sõnasse kokkuvõetud Küprose külalislahkus tegelikult tähendab, nimelt tähendab „kopiaste” jämedalt öeldes „tule istu ja ühine meiega”. Võimatu on mööduda kohvikust või tervitada kedagi, kes parasjagu sööb või joob, ilma et see sõna ei paiskuks suult nagu püssikuul. Isegi hõigata „head isu”, nagu see Kreekas on kombeks, pundile teetöölistele, kes peavad oliivipuu all lõunapausi, võib saatuslikuks saada. Jalamaid kõlaks tosin häält ning kätetosin lehvitaks leivapätside või veinikruusidega… Pärast kümmet sellist päeva tundsin end nagu Strasbourgi hani.
Õhtud mere ääres muutusid aga sellegipoolest pöördumatult olulisteks, et sain selge ülevaate saare elatustasemest, ning mis veelgi tähtsam, kinnisvarahindadest. Sadamaülem oli pärit Paphosest, raamatukaupmees mägikülast, poodnik aga kosmopoliitse Limassoli kandist. Kõik kolm jagasid oma teadmisi heldekäeliselt, kuigi minu väikeseks pettumuseks polnud keegi neist napsisõber.
Ainult Panos teadis, et ma pole juhuslik mööduja, et mul on plaanis saarele jääda, ning ta hoidis seda saladust kiivalt, kuigi nägi palju vaeva, et hankida lähikonnast umbkaudsete hindade ja võimaluste kohta informatsiooni. Mere ääres jalutades ning kahel väikesel poisil käest kinni hoides arutles ta innukalt minu võimaliku tulevase maja ning viinapuude üle, mis ta mulle istutaks niipea, kui olen ostu sooritanud. „Kyrenia piirkonnast paremat sa ei leia,” kinnitas mees. „Kallis sõber, ma ei ütle seda isekusest, kuigi mulle meeldiks, kui oled siinsamas lähedal. Ei. See on saare kõige rohelisem ja kaunim kant. Samuti leiad keskuses asuvatest poodidest ning kinodest poole tunni kauguselt kõrvalisi külasid.”
Ükski kooliõpetaja ei saa ilma tahvlita läbi ning Panos kibeles tegema mulle pilti saare kohta nii selgeks kui võimalik, nii hüppaski ta viivitamata kindluse kõrval asuvasse liivaauku ning selgitas: „Vaata. Ma teen asja lihtsaks.” Panose pojad jälgisid kommi lutsides seda sagedast näitemängu ülima uhkusega.
Pikal kogemusel põhineva enesekindlusega, kuna Panos andis Küprose ajaloo tunde, vedas ta märjale liivale veidra, koonutaolise ja ilmetuks jääva saare piirjoone, viirutades sinna sisse kaks mäeahelikku ning jätkas hooletult kuival toonil, mida kahtlemata kasutas oma tundideski. „Saarel on kummaline nimi; mõned ütlevad, et see tuleb siin kaevandatud vasemaagist. Teised jällegi, et nime andis saare kuju, mis meenutab soolamise järel laudauksele kinnitatud härjanahka. Kes teab?”
Michael ja Filippos nügisid teineteist imetlevate pilkudega ning uurisid, kas olen ikka piisavalt lummatud. Ma olin, sest Panos esines alati arusaadavalt ning kuulajat säästes – ilmselgelt kõneles selle taga pikk kogemus oma mõtete lihtsustamisel, et need jõuaks ka külalastele kohale.
„Kunagi oli ühe saare asemel kaks,” jätkas ta, õrnalt kahele mäeahelikule osutades. „Siis tõusis merest neid ühendav madalik – Mesaoria –, sile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled
Joonia Saarte Ühendriik oli seitset saart ühendav Briti protektoraat, mis anti 28. mail 1854 kingitusena üle Kreekale.
