kuid kaunis Mesaoria. Tróodose ahelik oli inetu kaljurünkade ja suurte kivilahmakate pundar, korrapäratu ja suurustlev ning piiras kardinana Mesaoria serva. Tróodose ilu seisis tema varjulistes, mäestikujalamile ja orgudesse sopistunud külades, kus leidus külluslikult õunu ning veini, mõned külad uppusid aga kõrgemal mändidesse ning sõnajalgadesse; ammune jumalate ning jumalannade lopsakas eluase oli nüüd jäänud mitmel pool silmatorkavalt paljaks, aheliku laiad õlad ja käsivarred olid valusalt lagedaks raiutud aladelt nagu kitsaks jäänud ülikonnast välja turritamas. Aasta jooksul osaliselt lumega kaetud, tuletab selle sünge, kotkaste võõrandamatu elupaik meelde meretaguseid Tauruse mägesid, kinnitades, et geoloogiliselt jätkab saar Anatoolia kiltmaad, millest murdis end mõnda aega tagasi lahti ning läks triivima.
Kyrenia ahelik on teistsugusest maailmast pärit: nimelt kuueteistkümnenda sajandi trükikunstimaailmast. Kuigi ahelik on sada miili pikk, ulatub selle kõrgeim tipp merepinnast vaid natuke üle kolme tuhande jala. Nõnda piki rannikut kulgedes on aheliku elegantne ning mitmekesine jalam koduks paljudele jõgedele ning rohelistele küladele. Tegu on par excellence gooti stiilis ahelikuga, peadpööritav mägimaastik on kirjatud ristirüütlite kindlustega, mis valitsevad nende vahel looklevate teede üle. Ka nimed kannavad gootiaegse Euroopa hõngu: Buffavento, Hilarion, Bellapais. Apelsinid ning mooruspuud, jaanikaunapuud ja küpressid – selle maastiku asukad ei talu rohelisi sissetungijaid araabia maadest, palmide kirkaid laiu lehti ega haralisi banaanilehestikke.
Hakkasin saart võõrustajaga peetud vestluste põhjal juba tervikuna ette kujutama. Veetsin temaga Tróodosel lumevangis kolm talve ja andsin tunde külakoolis, kus oli nii külm, et laste hambad plagisesid õppetükke tehes; maalisin ja higistasin tasandike halastamatus augustipalavuses; põdesin Larnacas malaariat; puhkasin Paphose ümbruses laiuvates viinamarjaistandustes viinapuuistikuid otsides; naasesin siiski alati nagu Panos Kyrenia ahelikku, et oma meelt ning südant sealse roheluse, ülasevaipade, kindluste ja kloostritega rõõmustada. See oli nagu tagasitulek tühermaalt viljakale saarele – Kefalloniált Korfule.
Polnud tähtis, kus ma oma kodu leian; olin veendunud, et see on siin, selle vaimustava aheliku jalamil. Aga kuidas ma selle üles leian?
Mitte kunagi ei tohi kiirustada, see oleks Küprose vaimu suhtes vaenulik. Taipasin, et Küpros kuulub rohkem itta, kui selle maastik lubaks eeldada, pidin nagu hea levantiinlane vaatama ja ootama.
Õhtu veinikeldris
Igaüks sikutab tekki enda poole.
Hambutule saab alati kõige kõvem kooruke.
Töö on raske, ilma tööta on veelgi raskem.
Seni kuni rebasele jääb suhu üksainuski hammas, ta jumalat ei karda.
Paar nädalat hiljem muutus Kyrenia tüütuks, hoolimata oma lummava sadama silmapaistvast ilust, kitsastest tänavatest ning granaatõunapuudega kirjatud varjulistest aedadest. Keeruline öelda, miks – lõppude lõpuks oli käes kevad ning küla ümber laiusid rohelised aasad, tipitud õõtsuvate kollaste apelsini- ja mandariinipuudega, täis sellist metslillede ilu, mida ei kohta isegi kevadisel Rhodosel. Peale tungisid aga muud mured, mis muutsid üldist meeleolu. Müüriäärsed agulid, kus iidsete hauakambrite, kivimurdude või karjääride jäljed olid ikka veel nähtavad, hakkasid kihama väikestest odavatest villadest ning kattusid asfaltteede võrguga – täpselt nagu Wimbledonis. Hooned kandsid siin-seal juba hoiatavaid nimesilte, mis tervitasid möödujaid mereäärsete pansionite väraval: Mon Repos, Chowringee, The Gables. Väike koht hakkas ilmselgelt kujunema üheks nendest haledatest ning ilmetutest provintsikeskuste eeslinnadest Inglismaal – äärelinn ilma keskuseta, mille külge saaks klammerduda. Kinnisvaraturg elavnes; kogu maa elavnes. Iga-aastane supelsakste hooaeg, mis tõi Kyreniasse elevust, tekitas ebameeldivate pisikeste restoranide ja kohvikute lööbe, mis järgis piinlikult Messrs Lyonsi6 eeskuju. Linn nautis tõepoolest samasuguseid moonutusi ja mugavusi, mis kuuluvad äärelinnade juurde meie omal maal. Tavapärane elu Levanti kreeka-türgi sadamakohana oli hääbumas. Või nii vähemalt tundus.
Keset kõike seda võis märgata midagi, mis eristas Küprost ülejäänud Vahemere piirkonnast – põllumajanduslik saar linnastus kiiremini, kui selle elanikud jõudsid otsustada, mis nende kommetest ja keskkonnast väärib alalhoidmist.
Häirivaid anomaaliaid kohtas igal pool: näiteks popsutas autoomanik Küprosel piipu ja poleeris samal ajal hoolikalt autot Morris Minor; rahvarõivastes talupojad ostsid kohalikust ühistupoest purgitoitu ning külmutatud liha; jäätisekohvikutes ei müüdud maiustusi, Levanti tõelisi hõrgutisi, mis muudavad linnad Lähis-Idas meeldejäävaks nagu „Tuhande ja ühe öö” muinasjutud; peaaegu kusagil polnud kvaliteetsest kala ega kalatooteid. Minu kogemuse põhjal vastab linnaelaniku elustandard jämedalt Manchesteri äärelinnaelaniku omale. Maal oli elu täis vastuolusid. Talupojast sai kummaline mälestus ammumöödunud aegadest. Valge leib ja valge krae!
Külg külje kõrval selle toore ja kombetu maailmaga hingitses ka tõeline Vahemere elulaad – need kaks paistsid aga olevat teineteisest täielikult lahus. Pilgeni täis bussid tõid endiselt linna mustasaapalisi veidrate kommetega talupoegi ühes abikaasade ja tütardega, kellest paljudel olid keemilised lokid ja poisipea. Seal olid mustlased, seal olid libud ja tõelised luuletajad, paistis siiski, et nad on tõtt-öelda mööduv nähtus, õrn illusioon. Ma ei saanud aru, kust need möödunud päevade kirjandusest välja astunud kujud tulevad ega kus nad elavad. Kuidas nad olid pääsenud sonidest ja saabastest, odavatest mantlitest ning portfellidest, mis – peale nälja ja meeleheite – olid ainsateks tunnistajateks Jugoslaavia ülestõusust. Ei tea – siiski olid nad ehedalt ning jutukalt siinsamas. Kasvatasid endiselt meloneid ning jõid nagu loomad, kandsid külaelu ja – kommete rusket hõngu, mida kohtab Sardiinia ning Kreeta vahel igal pool. Siiski jätsid nad kuidagi ebamaise mulje. Otsustasin, et kusagil peab olema ilma punaste postkastide ning paindumatu Suurbritannia liputa Küpros (lipp lehvis, nii kummaline, kui see ka pole, üksnes politseijaoskondade kohal), kus see veider Vahemere rahva enklaav elab kuidagiviisi toime tulles oma endisaegset lõbusat ja lärmakat elu. Aga kus? Tülitasin aeg-ajalt inimesi küsimustega, kust nad tulevad: saabastes ja padrunivööga jäägrid, kes jõid bussi oodates brändit; mornid preestrid või turbanites hodžad; mähkmetes tittesid hoidvad kottpükstes patriarhid; värviliste pearättidega naised. Teadsin hiljem täpselt, kust leida kudumeid ja siidi (Lapithos) või nikerdatud seinakappe ja riiuleid (Akanthou). Kyrenia oli piirkonna ostukeskus.
Samal ajal elasid briti kolonistid süüdimatult üksluist elu, sõitsid väikeste autodega ringi, käisid kohalikus jahtklubis joomas, purjetasid pisut, käisid kirikus ning kannatasid halvast eelaimdusest kasvavat agooniat, muretsedes, et neid pole kuninganna sünnipäeva puhul kuberneri poole kutsutud. Nende vestlusi kuulates kangastus mulle tahtmatult sünge õhtutaevas Brixtoni kohal. Kahtlemata on Malta ja Gibraltar sarnased kolooniad. Kui sageli nendest räägiti ja kui tüütu see oli. Minu kaasmaalased olid siiski kombekas ja viisakas rahvas, kes saabusid Küprosele mitte soovist värskendada oma kaubandusmurede ning tööpõlgusega vaevatud elu, vaid selleks oli täiesti tunnustust vääriv kirg päikesepaiste ning madalate maksude järele. Kui kurb, et nii paljusid meie rahvusele omaseid jooni mõistetakse valesti! Meie ujedus ning fantaasiavaesus jätavad välismaalastele matsliku mulje, meie sõnaahtrus mõjub misantroopselt. Kuid kas see lämmatav äärelinlus, millest välismaal paistame olevat läbi imbunud, on kübetki hullem Vahemeremaade elulaadile omasest raugematust teesklusest või ebasiirusest? Kahtlen selles. Siiski kääris kohalik apteeker Manoli pidevalt meelepahast briti kommete, briti tõrjuva hoiaku ja muude asjade üle. Tema eriliseks vihavaenlaseks sai kindral Envy. Apteeker võis iga kord raevust tantsima hakata, kui nägi eakat sõjameest piki linna peatänavat lonkimas, halvustades oma tubakaplekiliste vurrude enesekindla joonega tühisuseni mitte üksnes vaeseid küproslasi, vaid rikkudes kogu hommikumeeleolu. „Vaadake teda,” oleks ta öelnud. „Ma võiksin teda tomatiga visata.” Siis ühel päeval küsis kindral, kuidas hääldatakse
Väikepoodide ja kohvikute kett Inglismaal aastast 1884.
