nii ägedalt, et see purunes ning loik Barolo veini valgus laudlinale.
„See on kõigest üks idee, papa. Me tahame lihtsalt selle üle järele mõelda.” Addolorata hääl oli paluv.
„Kas sa püüad mind ja mu perekonda solvata?” Beppi pöördus nüüd otse Edeni poole. „Kas sul pole minu vastu üldse austust?”
Eden vahtis talle lihtsalt pilku pööramata otsa, kuid ei öelnud midagi.
„Va bene, va bene!”9 Beppi tõstis käed. „Kui mu tütar ütleb, et tahab just sinuga abielluda, siis olgu nii, aga ta teeb seda Saint Peteri kirikus, mitte kusagil mujal. Kas see on arusaadav?”
Keegi ei öelnud sõnagi. Beppi langetas pea ja sõi pasta oma taldrikult viimse raasuni ära. Siis virutas ta kahvli lauale, tõukas tooli eemale ja tormas köögist välja.
Paar hetke valitses vaikus, siis hakkas Catherine oma leebe, kurnatud häälega rääkima.
„Kas sa tahad isa südant murda, Addolorata?”
„Ei, mamma.” Tütre hääl reetis, et ta on nutule lähedal.
„Miks te Edeniga mõtlete siis abiellumisest ükskõik kus mujal, mitte Saint Peteris?”
„Lihtsalt sellepärast, et … see on minu laulatus ja … miks peab kõik alati olema nii, nagu papa ütleb?”
„Sellepärast, et ta on perekonnapea,” vastas Catherine lihtsalt.„Oh issand jumal küll!”
„Sa elad siin tema katuse all, sa teenid elatist restoranis, kus ta nii rängalt tööd on teinud, et muuta see niisuguseks, nagu see on praegu. Kõik, mida su isa teeb, teeb ta sinu ja su õe jaoks. Ja nüüd tahad sa ta ilma jätta sellest ainsast asjast, mida ta soovib.” Lükanud eemale taldriku söömata lasanjega, tõusis Catherine vaikselt lauast ja väljus toast.
Addolorata kattis näo kätega: „Oh, mu jumal!”
„Noh, ma ju ütlesin sulle,” lausus Eden leebelt.
„Ma tahan lihtsalt vaadata teisi kohti ka, muud midagi. Kas see on siis nii tähtis asi?”
„Ilmselt.” Eden oli ainus, kes ikka veel sõi.
„Pieta,” pöördus Addolorata õe poole, „kas ma olen ebamõistlik?”
„Kas ausalt?” Pieta kaalus vastust. „Ei, ei ole. Aga minu meelest peaksid sa ikkagi abielluma Saint Peteri kirikus.”
„Oh, ja see ongi tõde? Olgu, mul on kõrini sellest, et mulle öeldakse, mida ma peaksin tegema, ja mul on kõrini sellest perekonnast ja sellest, kuidas kõik sekkuvad üksteise ellu.” Addolorata tõusis püsti. „Ma ei kavatse seda rohkem kannatada!” Ta lõi ukse enda taga pauguga kinni ja tormas majast välja.
Eden pühkis leivatükiga oma taldrikult viimased kastmejäägid kokku. „Ma räägin temaga,” ütles ta Pietale.
„Lihtsalt veena teda Saint Peteris aega kinni panema. Kõik muu toimub nii, nagu sina tahad,” lubas Pieta. „Noh, peaaegu nii.”
„Jaa, jaa, hea küll.” Ikka veel leiba mäludes ajas Eden end laua äärest püsti. „Ma lähen nüüd parem talle järele. Näeme hiljem!”
Pieta jäi üksi. Laual olid ikka veel määrdunud taldrikud, katkine klaas ja veiniplekid, pliidil hunnikus kasutatud potid ja kausid. Ohates hakkas ta koristama. Addoloratal oli õigus – vahel polnud kerge olla selle perekonna liige.
Pieta magas halvasti ja ärkas hilja. Ta jõi püstijalu kohvi, silmitsedes köögiaknast isa, kes oli vööni paljas ja kaevas köögiviljaaias maad. Tema liigutused olid kiired, peaaegu raevukad, kui ta maad labidaga ümber pööras. Tema kõrval seisis vana kassettmakk ja möirgas Napoli armastuslaule. Aeg-ajalt laulis isa kimedal häälel kaasa. Ta näis küllalt heatujuline, aga isa viha oligi alati nagu õletuli – kiirelt lahvatav, ent sama kähku kustuv, kui uut kütet ei lisatud. Ema oli teistsugune. Kui ta aias nokitsedes tõmbas välja mõne umbrohu või sidus üles tomatitaime, siis mõtles ta eelmise õhtu tüli üle järele ja kujutles tõenäoliselt juba uusi probleeme, mille pärast muretseda.
Lõpetanud kohvijoomise, ronis Pieta mööda järsku treppi oma pööningutuppa. Maja oli korruste kaupa pereliikmete vahel ära jagatud. Alumisel korrusel oli avar köök ja väike harva kasutatav elutuba. Teisel korrusel oli vanemate magamistuba ja ema õmblustuba. Addoloratale kuulus järgmine korrus, kuigi ta praegu seal ei viibinud, sest oli ilmselt jäänud ööseks Edeni juurde. Ning kõige kõrgemal oli Pieta kuningriik – tuba, kus ta magas, ja teine, millest oli aastate jooksul saanud hiiglaslik garderoobiruum.
Pieta ei visanud kunagi riideid minema. Neid sai alati ümber teha ja uuesti kanda. Ta käis kaupa jahtimas turgudel, odavmüükidel ja kasutatud riiete poodides. Toa ühes otsas rippusid põikpuul kaunid siidkleidid 1920.–1930. aastatest. Need hakkasid juba kõdunema ja pudenema, ent Pieta pani neid siiski aegajalt selga. Lisaks olid garderoobitoas lillelised mustlasseelikud, pikad pluusid ning kleidid, mille Pieta oli kiiruga kokku vuristanud ema õmblusmasinal paar tundi enne peoõhtule minekut, ja kallid disainerrõivad, millele ta oli kulutanud kaugelt liiga palju raha. Kõik põikpuud olid nii üle koormatud, et olid keskkohast kaardus, kuid Pieta suutis ometi alati millegi uue ja erilise tarvis ruumi leida.
Talle meeldis igal hommikul paar hetke seista ja oma riideid vaadata, nagu oleksid need vanad sõbrad, enne kui endale midagi selga valis. Täna otsustas ta lihtsa musta puuvillase kleidi kasuks, sidus vöö asemele oranži siidsalli ja libistas randmele kaks laia plastkäevõru. Paar täistallaga tekstiilkingi jalga, ja ta oligi valmis.
Kui vihma ei sadanud, meeldis Pietale jalgsi tööle minna. Ta läks alati üht ja sama teed pidi. Kõigepealt suundus ta läbi Saint Jamesi kirikaia, kus oli lapike muru ja vanad puud, siis üle Clerkenwelli haljasala, ja edasi mööda rahvarohket peatänavat Little Italy poole, mille ees pesti parajasti kõnniteed ja seati end päevaks valmis.
Samal tänaval veidi maad edasi tundis Pieta tugevat kohviubade jahvatamise lõhna. DeMatteode Itaalia toidukaupluses segati ise oma suurepärased kohvisegud. Pieta ei lubanud endale kunagi sealt kohvi kaasa osta, sest Martinelli perekonna liikmetel polnud ealeski ette nähtud vahetada sõnagi Gianfranco DeMatteo ja tema poja Michelega. Nendevaheline vaen oli ammune ja lepitamatu.
Isegi lapsepõlvest mäletas Pieta, kuidas ta isa oli DeMatteode perele Saint Peteri kiriku juures selja pööranud. Sama oli kordunud alati, kui nad kusagil kohtusid. Iga aasta jaanuaris kolmekuningapäeva ajal, kui kohalikud itaalia perekonnad kogunesid tähistama La Befana püha ning jagama lastele kinke, olid DeMatteod ruumi ühes ja Martinellid teises otsas. Juulikuus Karmeli mäe Jumalaema püha auks korraldatud rongkäigu ja hilisema peo ajal eirasid nad üksteist samuti.
Pietale ei olnud kunagi keegi rääkinud, mis on vaenu põhjus. Isa oli keeldunud sellest kõnelemast ja ema oli öelnud midagi ähmast. Kui nad olid nooremad, oli Addolorata mõnikord püüdnud mõistatada, kuid ta ideed olid alati nii hullumeelsed, et need ajasid Pieta ainult naerma. Pealegi oli see vaen vaid üks paljudest saladustest isa elus. Hoolimata kogu lärmist, mida ta tekitas, kõneles ta endast väga harva.
Täna hommikul oli DeMatteode kaupluse uks avatud ning kohvilõhn oli väga tugev ja ahvatlev. Pieta oli kindel, et neil on letil hõrgutavalt magusad täidisega saiakesed sfogliatelle’d, mida ta nii väga armastas. Tunda hamba all krõbedaid lehttainakihte, nende vahelt immitsevat pehmet ricotta-kohupiima ning tuhksuhkru, vanilli ja kaneeli maitset – sellele oli võimatu
Hea küll, hea küll!
