Ta heitis pilgu käekellale. „Ja ma hakkan hiljaks jääma, nii et …”
Pieta lahkus leti äärest ja hakkas uudistama restriiulil lebavaid Itaalia ajakirju, kuni Michele talle kohvi tegi. Ta võttis ühe kõige värskematest Itaalia Vogue’i numbritest ja hakkas ajakirja lehitsema.
„Hei, naisterahvas, ärge ajakirju puutuge, kui te ei kavatse neid osta!” Nagu maa alt oli ilmunud Gianfranco DeMatteo ja ta näoilme oli tige.
„Okei, okei,” viskas Pieta punastades ajakirja letile, „ma ostan selle ära, olete rahul?”
Ent vanamees oli valmistunud lahinguks ega kavatsenud alla anda. „See pole siin mingi raamatukogu. Mul on vaja ülalpidamist teenida. Teiesugused arvavad, et võivad siia lihtsalt sisse astuda ja …”
Ta lärmas aina edasi, kui Pieta raha letile asetas, oma ostud haaras ja ukse poole suundus. Pieta heitis kiire pilgu Michelele, kes seisis ikka veel kohvimasina juures. Mees naeratas põgusalt ja kehitas vabandavalt õlgu. Kuid ta ei püüdnud Pieta kaitseks välja astuda, sest teadis, et sel poleks mõtet.
Saiakest näksides ja Holborni poole tõtates mõtles Pieta, mida vanamees siis ütleks, kui teaks, et Pieta esimene tööülesanne sel hommikul on hakata kavandama kleiti, mida tema ainsa poja pruut pulmapäeval kannab. Kui ta ei taha, et Pieta käib tema poes ja puudutab tema ajakirju, siis on kindel, et ta ei taha teda ka kuskile tulevase proua DeMatteo lähedusse.
Nikolas ei tulnud kunagi vara tööle ja Pieta nautis iga päev paari esimest tundi, mil ta sai disainitoas üksi olla. Sel hommikul istus ta korktahvli kõrval, millele olid kinnitanud kangaproovid ja väljalõiked rahvusvahelistest ajakirjadest, ning mõtles sellele, kui palju tööd tal ees seisis. Neil oli tellijate nimekirjas rohkem pruute kui kunagi varem ning iga kleit, mille nad kavandasid, näis võtvat rohkem aega kui eelmine. Lisaks oli tal vaja nüüd ka Addolorata kleidile mõelda. Pieta ei teadnud, kust leida aega kõigega toime tulemiseks.
Ohates avas ta visandiploki ja silmitses märkmeid, mida oli teinud DeMatteo kleidi kohta. Kõiki Nikolas Rose’i kleite iseloomustas eelkõige lihtsus – mõjuv lõige, kaunis kangas ja kõrgel tasemel teostus. Aga kui Pieta lehitses ajakirjadest väljarebitud lehtede kausta, mille Helene oli talle andnud, mõistis ta, et Michele pruut eelistas midagi rohkemate kaunistustega. Ta leidis ridamisi lehekülgi, millel olid kahara seelikuosaga kleidid pitsist pealiskihi ning aplikatsioonidest, sulgedest ja kroogetest kaunistustega. Ta ohkas uuesti. Ta peab vaeva nägema, et juhtida pruuti selle pealetükkimatu stiili suunas, mida nõudis Nikolas Rose. Pieta kaalus, kas ta ei peaks säästma kõiki suurest tülinast sellega, et veenab teda minema ja tellima pruutkleiti mõnest teisest ateljeest.
Ta lappas ikka veel pildikausta, kui ilmus Nikolas. Too kandis täna pehmet tviidülikonda ja kaela ümber punast neerumustriga salli.
„Oh taevas,” lausus ta, kiigates üle Pieta õla üht eriti silmatorkavate kroogetega kleiti, „mis sellega küll lahti on?”
„Kõik,” vastas Pieta süngelt.
„Jah, seda ma näen. Aga miks sa seda niiviisi jõllitad, kas see on mingi enesepiinamise liik, mille sa oled välja mõelnud? Vahtida viis minutit päevas mõnda jubedat kleiti? Kasvatad iseloomu?” Ta toon oli sarkastiline ning Pieta mõistis, et mees naudib ise tohutult oma teravmeelsust.
„Ei, see on selline stiil, mis meeldib ühele meie uutest tellijatest, Helene Sealyle. Ta käis siin eile hommikul, mäletad? Sa kujutlesid teda voogavast kangast kleidis ja mündirohelise vööga.”
„Ah jaa.”
Pieta tõstis kaustast esile pildi ühest sulgedega ehitud pitskleidist: „Asi on selles, et ma pole kindel, kas ta on ikka Nikolas Rose’i tüüpi pruut. Võibolla peaksime talle ära ütlema.”
„Ära ütlema?” kordas Nikolas. Pieta nägi, et see idee riivas tema edevust. Nikolas polnud eales ühelegi kliendile ära öelnud. See võinuks omal moel tõsta tema väärtust ja eksklusiivsust.
„Just nimelt.” Pieta hääl oli lootusrikas.
„Ei, ei!” Ahnus oli peale jäänud. „Ta oli ju kena ja armsake, eks? Me ei saa keelduda talle õmblemast. Aga sa peaksid ehk oma algseid ideesid mugandama. Leia midagi veidi rohkemate kaunistustega ja … hm … lopsakamat.”
„Sa tahad, et ma disainiksin beseetordi?” Pieta kahetses oma sõnu otsekohe, kui oli need välja öelnud.
Nikolas ainult sisistas vastuseks ta peale läbi hammaste ja sammus väärikalt toast välja, kõndides nagu alati peaaegu kikivarvul ja hoides pead tahapoole, nagu võitleks ta tugeva vastutuulega.
Kurvalt lahkus Pieta oma laua juurest ja otsis pelgupaika õmblustoas, kus alati lobiseti, naerdi ja joodi lõputult teed. Võibolla osatakse seal aidata tal välja mõelda DeMatteo kleidile kavand, mis teeks õnnelikuks nii pruudi kui ka Nikolas Rose’i.
Pieta lõpetas töö õhtul hilja, ja selleks ajaks, kui ta salongist lahkus, oli London peomeeleolus. Pubidest valgus rahvast kõnniteele ja restoranid hakkasid täituma. Pieta juurdles, kas Addolorata hakkab juba oma vahetust Little Italys lõpetama. Oleks tore, kui saaks temaga korraks rääkida, enne kui koju läheb.
Ta jalutas aeglaselt, surudes Itaalia Vogue’i lugemata numbrit vastu rinda, mõtted ikka veel kavandite ja ideede küljes. Ilmselt ei jälginud ta oma liikumist, sest äkki põrkas ta kokku kellegagi, kes kõndis kiiresti vastassuunas.
„Palun vabandust, Pieta! Ega sa haiget ei saanud?” See oli Michele DeMatteo. Kergelt punastades kummardus ta üles võtma ajakirja, mille Pieta oli maha pillanud.
„Jaa, jaa, minuga on kõik hästi.”
„Mul on tänase hommiku pärast kahju.” Pieta mõistmatut pilku nähes lisas mees: „Sellepärast, et papa niiviisi sinu peale karjus.”
„Oh, sellest pole midagi.” Pieta sirutas käe oma ajakirja järele, kuid mees hoidis sellest kõvasti kinni.
„Tead, see on nende vihavaen, mitte meie oma.” Ta lisas veidi kõhkleva häälega: „Pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks sõbrad olla.”
Pieta ei teadnud, mida öelda.
„Ja pole olemas ühtki põhjust, miks sa ei peaks tulema meie poodi kohvi ja saiakesi ostma, kui sa seda tahad.” Mehe hääl oli nüüd enesekindlam. „Astu homme läbi ja ma teen sulle maja poolt välja, et tänast hommikut heastada.”
„Michele.” Pieta polnud kunagi varem mõelnud seda temalt küsida. „Kas sina tead, mis on meie isade vahelise vaenu põhjus?”
„Ei, aga sina?”
„Papa ei taha sellest rääkida. Ma arvan, et see on miski, mis juhtus kodus, see tähendab, Itaalias.”
„Kas pole kummaline, et nad mõlemad pidid lõpuks sattuma just siia, teineteise naabrusse?”
„Minu meelest ka. See tundub absurdne. Ma tahaksin kogu lugu algusest peale teada saada.”
„Igatahes, kui kunagi teada saad, siis räägid mulle ka. Vahepeal aga kohtun sinuga homme hommikul.” Ta andis ajakirja tagasi. „Üks latte kohv ja üks sfogliatelle, eks?”
„Õige,” vastas Pieta. „Ja sinu isa ei karju minu peale?”
„Ei.” Michele näis mõtlik. „Ma vähemalt loodan seda.”
