ma lootsingi, et sa astud läbi.” Addolorata valas Pietale klaasi veini ja lükkas oliivid talle lähemale.
„Kuidas sa end tunned?” Pieta võttis suure lonksu veini.
„Väsinud, päev oli pikk. Kuidas sinuga on?”
„Ma olen ka väsinud. Mu päev oli sündmusrikas. Tahad kuulda?” Ta jutustas Addoloratale kõigest, mis temaga juhtunud oli, alates Gianfranco DeMatteo vihapurskest kuni Michele ootamatu sõbralikkuseni.
„Aga ta ütles, et ka tema ei tea kogu selle vaenu põhjust,” lõpetas Pieta.
„Masendav, kas pole?” Addolorata rüüpas mõtlikult veini. „See on üks igivana lugu, mis ei peaks üldse mulle korda minema, aga ma soovin siiski seda teada.”
„Olen alati mõelnud, kas sellesse polnud kuidagi segatud papa õde.”
„Vaene Isabella?” Nad polnud kunagi kuulnud teda kuidagi teisiti nimetatavat.
„Jah, papa räägib temast äärmiselt harva.”
„Kuid neid asju on väga palju, millest ta äärmiselt harva räägib,” nentis Addolorata. „Näiteks kuidas ta mammaga tuttavaks sai või miks ta siia elama sattus …”
Pieta naeris. „Ma leidsin ühe ilusa inglise tüdruku ja lubasin talle järgneda maailma lõppu,” ütles ta isa kõneviisi matkides.
„Täpselt! Nii et papa ei räägi meile mitte midagi ning vaene Isabella on surnud ja kadunud, seega on kõik lootusetu ja me ei saa iialgi midagi teada.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
