Mu telefon helises.
„Alloo? Serena eest lauast olen. Mul on siin Ruperti püksid.“
Niisiis vantsisin vastuvõtulauda, võtsin vastu Ruperti rätsepalt saabunud üüratu koti, mille kuller oli umbes 500 meetri kauguselt Savile Row’lt kohale toimetanud, ja viisin selle kontorisse. Laura vaatas üles.
„Kas sa polegi veel läinud, Judith? Millega sa, jumala pärast, tegelenud oled? No kui sa siin juba oled, siis kas sa tooksid mulle palun ühe cappuccino? Ära kohvikust too, too sealt armsast Crown Passage’i kohakesest. Võta tšekk ka.“
Kohv toodud, asusin jalgsi arhiivi poole teele. Mul oli kotis viis fotot – stseenid La Fenice teatrist, Zatterelt ja Rialto silla kohvikust – ning pärast paari tundi kastides sobramist oli mul olemas kaksteist nime, kes olid maalide valmimise ajal kindlalt Itaalias viibinud. Lisasin piltide juurde ristviited Heinzi arhiivi indeksitega, et atributsioone oleks võimalik kataloogi tarbeks kontrollida, ja viisin need Laura kätte.
„Mis need on?“
„Need Longhid, mille palusid mul ära teha.“
„Need on ju kuue aasta taguse oksjoni Longhid. No tõepoolest, Judith. Fotod olid meilis, mille ma sulle täna hommikul saatsin.“ See oli siis see ilma tekstita meil.
„Aga Laura – sa ütlesid, et need on raamatukogus.“
„Ma mõtlesin elektroonilist raamatukogu.“
Ma ei öelnud midagi. Logisin end osakonna võrgukataloogi, leidsin üles õiged pildid (kaustast „Lunghi“), laadisin need oma telefoni ja läksin tagasi Heinzi, kõrvus pinisemas Laura etteheited, et raiskan aega. Kui ma teise portsu atributsioonidega valmis sain, oli Laural juba Caprice’is lõunal käidud ja ta pommitas telefonikõnedega inimesi, kes ei olnud vastanud kutsele tulla oksjonieelsele üritusele maalidega tutvuma. Kirjutasin valmis tuvastatud isikute elulood; meilisin need Laurale ja Rupertile; näitasin Laurale, kuidas kirja manust avada; sõitsin metrooga Chelsea Harbouri kandis asuvasse tarbekunstihoidlasse, et kontrollida üht siidinäidist, mille kohta Rupert arvas, et see võiks klappida ühel Longhil paistva draperiiga, ja avastasin, et loomulikult see ei klappinud; tulin tagasiteest suurema osa jalgsi, sest Circle’i liin oli Edgware Roadil kinni; tegin tiiru, et minna läbi Piccadilly Lillywhitesist ja tuua sealt ära Laura poja koolimatka jaoks vajalik magamiskott ning ilmusin kell 17.30 rampväsinu ja räpasena tagasi tööle, et saada järjekordne peapesu – seekord selle eest, et ei olnud jõudnud osakonnaüritusele, kus tutvuti maalidega, mille kallal olin terve hommiku töötanud.
„Ausalt, Judith,“ märkis Laura, „sa ei jõuagi ju mitte kusagile, kui tormad muudkui mööda linna, ehkki võiksid samal ajal hoopis töid vaadata.“
Kui nähtamatud saatuseniidikesed kõrvale jätta, siis vahest ehk polnudki see nii üllatav, et ma veidi hiljem metroojaamas Leanne’i kohates tundsin end tõepoolest üht drinki vajavat.
3. peatükk
Minu tööintervjuu tol õhtul Gstaadi klubis seisnes selles, et hiiglasekasvu ja sünge olemisega soomlane Olly, kes oli ühtaegu nii klubi omanik, ülemkelner kui ka turvamees, uuris mind mu nahatooni pitspluusis, mille olin Ritzi käimlas kiiruga selga tõmmanud.
„Kas sa juua oskad?“ küsis ta.
„Ta on Liverpoolist,“ itsitas „Mercedes“, ja sellega oli asi otsustatud.
Niisiis töötasin ma järgmised kaheksa nädalat neljapäeva- ja reedeõhtuti klubis. Tööaeg ei olnud küll selline, mille üle suurem osa minuvanuseid inimesi rõõmustaks, kuid minu karjääri ei iseloomustanud just tööpäevajärgsed dringid tiimikaaslastega. Klubi nimi, nagu ka kõik muu selles klubis, kujutas endast ajale jalgu jäänud püüdlust näida kõrgklassi kohana; ainus tõeliselt ehe asi oli šampanjale lisatud juurdehindlus, mis võttis silmad märjaks. Tegelikult ei erinenud see klubi kuigivõrd Annabel’sist, oma aja ära elanud ööklubist mõne tänava kaugusel Berkeley Square’il. Samasugused vaid konservatiivsete noorte maitset erutavad kollased seinad; samad tahtlikult halva maitse piiril pildid; sama kamp traagilisi kõhukaid ja vanaldasi mehi; sama kari lösutavaid tüdrukuid, kes ei olnud küll päris prostituudid, kuid vajasid alati pisut abi üüri maksmisel. Töö oli lihtne. Pool üheksa, pool tundi enne klubi avamist, kogunes umbes kümme tüdrukut väikesele virgutusnapsile, mida väljastas laitmatult pressitud, kuid kergelt lehkavas valges pintsakus baarmen Carlo. Ülejäänud personal koosnes muldvanast slaavi eidekesest, kes võttis vastu üleriideid, ja Ollyst. Punktipealt kell üheksa keeras viimane neist tänavapoolse ukse lukust lahti ja ütles piduliktõsise najatleva tooniga alati sama lause: „Okei, tüdrukud, trussad jalast.“
Pärast avamist istusime tunnikese niisama juteldes, kõmuajakirju lapates ja sõnumeid saates, kuni tasapisi hakkas sisse astuma kliente, kes tulid pea alati üksi. Süsteem oli selline, et klient valis omale tüdruku välja ja viis tolle istuma ühte roosade sametkardinatega drapeeritud alkoovidest. Seda nimetati üsna ilustamata „bronni saamiseks“. „Bronni all“ olles oli sinu eesmärgiks panna kunde tellima võimalikult palju pudeleid naeruväärselt ülehinnatud šampanjat. Palka meile ei makstud, vaid lihtsalt kümme protsenti iga pudeli hinnast, pluss mis iganes summa klient otsustas jootrahaks jätta. Esimesel õhtul tuigerdasin ma kolmanda pudeli pealt lauast minema ja olin sunnitud paluma eidekesel oma juukseid hoida, kuni endale näpud kurku ajasin.
„Rumal plika,“ sõnas ta süngevõitu häälega, „sa ei pea seda ju jooma, kui sa ei kanna.“
Niisiis õppisin ma sellest. Carlo serveeris šampanjat hiiglaslikest, kuldkalakese akvaariumi mõõtu klaasidest, mille meie niipea, kui klient lauast lahkus, jäänõusse või lillevaasi tühjendasime. Teine strateegia oli keelitada klienti, et too kutsuks ka mõne su „sõbranna“ teiega klaasikest tegema. Tüdrukud kandsid kõrge kontsaga kingi, kuid mitte kunagi avatud lõikega rihmikuid, kuna veel üks nõks oli klienti õrritades veenda teda rüüpama jooki sinu kinga seest. Ühe number 39 Louboutini sisse saab kallata üllatavalt palju šampanjat. Kui miski muu ei töötanud, ajasime kogu värgi lihtsalt põrandale ümber.
Esiti tundus mulle hämmastav, et see koht üleüldse lahti püsib. Kogu see tundetu flirt ja kosmilised summad meie seltskonna eest näisid kuuluvat pigem Edwardi-aegsesse maailma. Miks peaks mõni mees niisuguse asjaga vaeva nägema, kui tal on võimalik tellida oma i-Hoora rakendusest täpselt see, mida ta soovib? See kõik oli nii talumatult vanamoodne. Peagi mõistsin aga, et just see oligi põhjus, miks need mehed ikka ja jälle tagasi tulid. Nad ei jahtinudki seksi, ehkki leidus küllalt ka neid, kes võisid pärast paari joodud akvaariumitäit pisut tiiraseks minna. Need mehed polnud mingid võrgutajad, ka oma unenägudes mitte. Nad olid tavalised keskealised abielus jorsid, kes tahtsid lihtsalt paar tundi mängida, et on päris kohtingul päris tüdrukuga – ilusa tüdrukuga, kes on kenasti riides, oskab käituda ja ka päriselt soovib nendega vestelda. Kulliküünte ja juuksepikendustega Mercedes kui klubi ametlik „üleannetu tüdruk“ oli mõeldud klientidele, kes soovisid midagi natuke siivutumat, kuid teiste puhul eelistas Olly tagasihoidlikke ja hästi istuvaid kleite, mõõdukat meiki, puhtaid juukseid ja esiletorkamatuid ehteid. Mehed ei tahtnud riskida, pahandustesse sattuda, oma naistele vahele jääda ega tõenäoliselt isegi kogeda piinlikkustunnet või raskusi, mida võinuks tuua kaasa vajadus endal kõvaks ajada. Nii uskumatult hale kui see ka ei olnud, tahtsid nad end lihtsalt ihaldusväärsena tunda.
Olly tundis seda turgu ja pakkus täpselt nõudlusele vastavat toodet. Klubis oli tilluke tantsupõrand ning Carlo täitis ka DJ-rolli; selle eesmärgiks oli anda mõista, et meie kamraad võib koos meiega iga hetk meeletusse diskoöhe viskuda, ehkki meil oli keelatud neid sellele kehutada. Klubil oli ka menüü, kust võis leida täiesti korraliku biifsteegi, kammkarbid ja jäätise erinevate lisanditega – keskealistele meestele meeldib
