see pilt välja 200-naelase reserviga ja Romney nime all. Seda saab vaevu isegi jäljenduseks nimetada.“
„Uskumatu,“ nõustusin mõminal, pastakas hammaste vahel. Üks esimestest asjadest, mida oksjonimajas õppisin, oli see, et reservhind tähendab miinimumhinda, mida müüja taiese eest nõuab. Viipasin peaga ta tagatasku suunas. „Uus raamat, Dave?“
„Jaa, laenan sulle, kui tahad. Rabav.“
„Tuleta mulle meelde, millal Romney Itaalias käis?“
„1773 kuni 1775. Rooma ja Veneetsia, peamiselt. Niisiis, tüübi naine lasi ta Cuisinarti köögikombainis peeneks. Ohios.“
„Kindla peale, Dave.“
„Kindla peale on see seal Romney.“
Mu telefon piiksatas, teatades osakonnajuhilt Rupertilt saabunud sõnumist. Kohemaid pärast märkmete ülesviimist pidin minema välja üht hindamist läbi viima.
Rupert premeeris end parajasti oma laua ääres einega, mis oli tõenäoliselt tema kolmas hommikusöök sel päeval – hot dog, millest oli juba lödisenud sinepit ühele ta raskele topeltmansetile. Mõtlesin kurvastusega, et pean hiljem jälle keemilisse puhastusse minema. Mis häda mul küll nende paksude meestega oli? Ta andis mulle St John’s Woodi linnajaos paikneva aadressi ja kliendi andmed ning käskis mul liigutama hakata, kuid kui olin kabineti ukseni jõudnud, hõikas ta mind uuesti.
„Ee, Judith?“ Üks paljudest asjadest, mida ma Ruperti juures ei sallinud, oli see mäng, et mu eesnimi on „Ee“.
„Jah, Rupert?“
„Nende Whistlerite kohta…“
„Ma lugesin eile nende kohta, nagu käskisid.“
„Ee, jah, aga pea palun meeles, et kolonel Morris on väga tähtis klient. Ta eeldab sajaprotsendilist professionaalsust.“
„Aga muidugi, Rupert.“
Mõtlesin, et vahest ei vihkagi ma Rupertit nii väga. Usaldas ta ju mulle väga tõsiseltvõetava hindamise. Varem oli mind saadetud tegema vaid üksikuid töid, väikesi asju, paaril korral koguni väljaspool Londonit, kuid nüüd avanes mul esimene võimalus vestelda mõne „tähtsa“ kliendiga. Võtsin seda hea endena, et ülemus on hakanud mind rohkem usaldama. Kui hindasin tööde väärtust õigesti – täpselt, kuid kliendile meelepäraselt –, oli mul võimalus teha oksjonimaja jaoks soodne tehing ja tööd meile müüki tuua. Whistler oli oluline kunstnik, ta tõmbas ligi tõsiseid kollektsionääre ja võis tähendada oksjonimaja jaoks arvestatavat rahasummat.
Oma edu tähistamiseks tasusin taksoarve osakonna pangakaardiga, ehkki nooremtöötajatel, kelle hulka ma kuulusin, ei olnud lubatud taksot kasutada. Taksoeelarve oli mõeldud ainult eluliselt oluliste transpordiküsimuste lahendamiseks, nagu näiteks Ruperti äratoomine Wolseley restoranist, mis asus otse ümber nurga Piccadillyl. Väljusin taksost mõni tänav enne sihtkohta, et raskeis suvelehis puude varjus rahulikult piki kanaliäärt jalutada. Mu pea oli nüüd juba selge ja turvamüüridega ümbritsetud aedadest voogas märgade sirelite lõhna. Naeratasin, mõeldes, et kõik need tänavad, kus praegu pesitses jõukude viisi surmtõsise olemisega filipiinitaridest lapsehoidjaid ja poola töömehed paigaldasid keldrikorrustele hiigelbasseine, olid kunagi olnud ei midagi muud kui üks suur ja kurikuulus kõrgklassi bordell. Etty aktide kombel poseerivad naised ootasid siin raskete sametkardinate taga, et City’s töötavad armukesed koduteel nende juurest läbi astuks. London oli alati olnud hoorade linn ja selleks ka jäi.
Lasin esimese korruse korteri uksekella, õel lasersilm mind üleni skaneerimas. Koorekarva krohvitud fassaadis kahe aknaorva vahel paikneva ukse avas omanik ise. Millegipärast olin oodanud, et seda teeb majapidajanna.
„Kolonel Morris? Mina olen Judith Rashleigh,“ tutvustasin end kätt välja sirutades, „British Picturesist. Meil oli Whistleri etüüdide asjus kokku lepitud.“
Ta norsatas midagi tervituseks ja ma astusin tema paksudes tvillpükstes taguotsa järel fuajeesse. Ma ei olnud küll oodanud silmipimestavalt kaunist ohvitseri, kuid sellest hoolimata pidin võpatuse alla suruma, kui mehe kollaste küünistega käsi hetkeks mul käest haaras. Väikesed tigedad silmad vibelesid hallineva hitlerivuntsi kohal, mis rippus tema ülahuule küljes nagu nälkjas suusahüppenõlval. Ta ei pakkunud mulle teed, vaid juhatas mind otsejoones umbsesse elutuppa, mille pastelltoonides kardinad olid ilmselgelt ülepakutud ja veidras kolklikus vastuolus seintel rippuvate erakordsete maalidega. Kolonel tõmbas kardinad eest ja ma silmitsesin tema Sargenti, Knellerit ja üht võrratut tillukest Rembrandti karikatuuri.
„Kui imekenad pildid.“ Väärt vähemalt kümme miljonit. Nii et siin oli mul tõepoolest tegemist korraliku hindamisega.
Ta noogutas enesega rahulolevalt ja kostitas mind veel ühe morsaliku norsatusega. „Whistleri joonistused on mul magamistoas,“ kähises ta teise ukse poole kiirustades. Magamistuba oli veelgi hämaram ja läpasem ning lehkas kirbelt kuivanud higi ja vanaaegse kootava kölni vee järele. Suurema osa ruumist võttis enda alla suur linade ja karvaste samblaroheliste tekkidega kaetud voodi. Pidin sellest külg ees mööduma, et pääseda kummutini, mille peale oli üles reastatud viis väikest pilti. Võtsin kotist taskulambi ja uurisin igaüht neist põhjalikult, kontrollides allkirjade vastavust ja avades väga hellalt raamid, et kontrollida paberi vesimärki.
„Imekena,“ sõnasin ma. „Eskiisid „Thamesi sonaadi“ seeria jaoks, just nagu te ise ütlesite.“ Olin ise oma enesekindla ja kärmelt langetatud hinnanguga päris rahul.
„Mul polnud selleks teid vaja, et seda teada saada.“
„Loomulikult. Kuid kas te kaalute nende müügiks pakkumist? Itaalia näituse jaoks need päris sobilikud pole, aga kevadkataloogi sobiksid suurepäraselt. Loomulikult on teil olemas ka päritolutõendid?“ Päritolu oli meie äris äärmiselt oluline – pildi teekond kunstniku molbertilt läbi erinevate omanike käte ja müügisaalide, maali ehtsust tõendav dokumentatsioon.
„Iseenesestmõistetavalt. Kuni ma paberid välja otsin, sooviksite äkki pilgu nendele peale visata?“ Ta ulatas mulle raske albumi. „Need on hilisest Victoria ajastust. Äärmiselt ebaharilikud.“
Mul oli masendavalt selge eelaimdus, missugused koloneli ofordid välja näevad – vahest andsid sellest aimu need kaks kätt, mida tundsin oma tuharate järele haaramas ja neid kompimas. Ei midagi, millega ma toime ei tuleks. Raputasin käed lihtsalt eemale ja avasin albumi. 19. sajandi porno kohta polnud see sugugi paha. Pöörasin mõne lehe edasi, otsekui oleksin asjast tõepoolest huvitatud. Professionaalsust, muud polnud mul vaja. Siis tundsin aga üht kätt ümber oma rinna hiilimas ning äkitselt lebas ta kogu keharaskusega minu otsas, surudes mind järsult voodile pikali.
„Kolonel! Lubage mind otsekohe püsti!“ Lasin kuuldavale oma parima ärritunud klassivanema intonatsiooni, ent olukord ei tundunud enam kuigi teatraalne. Ta keeras end külili, et oma jäledad kaarduvad sõrmed mulle seeliku alla toppida, surudes seejuures kehaga raskelt mu kopsudele. Roheline tekk lämmatas mind; ma ei saanud pead tõsta. Oli selge, et mu püüdlused teda eemale rapsida erutavad teda mingil viisil, sest ta surus mu paljastatud kaelale rõvedalt märja suudluse ja vinnas end veelgi rohkem minu otsa.
Hingasin pinnapealselt ja ahmides – ma ei saanud õhku ja see ajas mind paanikasse. See on üks asi, mis mulle tõesti ei meeldi. Püüdsin peopesad enda alla suruda, et ta kätekõverduse liigutusega seljast maha heita, kuid ta litsus mu parema randme vastu voodit. Mul õnnestus pea paremale pöörata ja tema kaenla alt haisvat õhku ahmida. Tema Viyella särgi rinnaesine oli higist märg ja ta grimassis kortsuline nägu tuksles otse
