on mu selja taga. Ma ei kavatsenud end enam niisugusel viisil alandada. Niisiis ei teinud ma sellest asjast suurt numbrit. Püüdsin end ümbritseda põlgusega nagu kasukaga, näitamaks neile, et nad on minust niivõrd palju madalamad, et ei vääri mu tähelepanu. Kui kool läbi sai, oli mul üsna hästi õnnestunud iseend selles veenda. Olin teismelisena oma esimese Itaaliareisi jaoks kaks aastat raha korjanud. Olin töötanud bensiinijaamas, pühkinud ilusalongi põrandalt blondeeritud juuksevaklu ja vigastanud hiina kiirsöögikohas alumiiniumist toidukarpidega sõrmi, nii et reedeõhtuste purjutajate magushapu sealiha sisse tilkus verd. Olin suutnud endale tagada vaheaasta Pariisis ja hiljem ka kuuajase ülikoolieelse ettevalmistuskursuse Roomas.
Olin mõelnud, et ülikooli jõudes on asjad ehk teisiti. Ma ei olnud tegelikult kunagi varem näinud niisuguse välimusega inimesi ja veelgi vähem mõnda niisugust paika. Need olevused ja need hooned kuulusid omavahel kokku; arvukate põlvkondade kaupa iseenesestmõistetavat omanditunnet sulatas salvitud müürid ja salvitud naha kokku arhitektuuriliseks tervikuks, mille iga detail oli aja poolt täiuslikuks lihvitud. Tõsi, mul oli ülikooli ajal armusuhteid, kuid kui sul juhtub olema minu välimus ja – kui aus olla – ka minu huvialad, siis võib täiesti vabalt olla, et sõbrannad üldse ei olegi sinu jaoks mõeldud. Kinnitasin endale, et mul polegi neid tarvis, ja pealegi polnud mul raamatukogus istumise ja osakoormusega tööde kõrvalt aega suurt millekski peale lugemise.
Ma ei piirdunud ainult oma kursuste kohustusliku lugemisvaraga: lisaks Gombrichile ja Bourdieule lugesin sadu romaane, millest püüdsin välja kammida selles kummalises kõrgklassi-maailmas valitsevate kommete üksikasju: kuidas kõnelda ja milline sõnavara eristab selle nähtamatu klubi liikmeid mitteliikmetest. Nägin lakkamatult vaeva oma võõrkeeleoskuse kallal, sest prantsuse ja itaalia keel on kunstimaailma keeled. Lugesin Le Monde’i ja Foreign Affairsi, Country Life’i ja Vogue’i ja Opéra Magazine’i ja Tatlerit ja poloajakirju ja Architectural Digesti ja Financial Timesi. Õppisin tundma veine, haruldasi köitmisviise ja antiikhõbedat; külastasin kõikvõimalikke tasuta kontserte, esmalt kohusetundest ja hiljem lõbu pärast; õppisin, kuidas tarvitada õigesti dessertkahvlit ja kuidas jäljendada aktsenti, mille kohal päike iialgi ei looju. Selleks ajaks olin juba piisavalt tark, et mitte teeselda kedagi, kes ma ei ole, kuid arvasin, et kui olen piisavalt hea kameeleon, ei tule inimestel pähegi küsimusi esitada.
Minu sihikindlus ei tulenenud snobismist. Osalt oli see tingitud kergendusest, mida tundsin selles keskkonnas, kus huvi möönmine millegi muu kui kuradima tõsielusarjade vastu ei tähendanud veel provokatsiooni sulle vastu lõugu anda. Koolist poppi pannes olin seda enamasti teinud selleks, et sõita bussiga linna ja külastada kas Pictoni lugemissaali keskraamatukogus või Walkeri kunstigaleriid, sest neist kahest vaiksest ruumist õhkus minu jaoks midagi enamat kui vaid ilu, mis neis leidus. Need olid – tsiviliseeritud. Ja olla tsiviliseeritud tähendab olla kursis õigete asjadega. Kuidas ka ei püütaks teeselda, nagu ei omaks see mingit tähtsust, on see siiski tõsi. Niisugune eitus on sama rumal kui arvata, et ilu ei oma tähtsust. Ning selleks, et ümbritseda end õigete asjadega, tuleb esmalt jõuda inimeste sekka, kellele need asjad kuuluvad. Kuna ühtlasi on tähtis olla põhjalik, tuleb alati kasuks, kui tead, mis vahe on sünnipärasel ja omistatud markiitiitlil.
Kui ma oksjonimajja jõudsin, näis alguses, et sellest kõigest on üpris palju kasu olnud: olin oma teravad nurgad maha lihvinud. Sain hästi läbi meie osakonna sekretäri Frankie’ga ja seda hoolimata hääletoonist, millega ta kamandas inimesi nagu memsahib oma toolikandjaid üle avarate väljade, teiste seas ka oma sõpru, keda ta tõesõnu kutsus nimedega Pongo ja Piiks. Frankie sulandus keskkonda viisil, milleni mina kunagi päris täpselt ei küündinud, kuid samal ajal näisid temas tekitavat mõningast kohmetust tasapisi oksjonimajja imbuma hakanud jultunud uue raha vood. Aristokraatlikust uinakust virgunud kunstimaailm leidis end äkitselt miljardäride liivakastist, kus Frankie-sugused tüdrukud olid järk-järgult välja suremas. Kord pihtis ta mulle üsna nukralt, et eelistaks elada maal, kuid ema arvates on tal linnas töötades rohkem võimalusi „kellegagi kohtuda“. Ehkki Frankie oli ajakirja Grazia andunud lugeja, ei paistnud ta seal pakutavaid stiilimuutuse nippe kunagi rakendavat – ta kandis irooniavabalt sametiga kaetud peavõru ja tema tagumik nägi välja nagu üks hiiglaslik tviidist seen. Kord, kui põikasime salaja Peter Jonesi kaubamajja, pidin ta peenetundeliselt ühest tõeliselt katastroofilisest türkiissinisest taftist ballikleidist eemale juhtima. Uskusin, et ta ema ei pea reljeefkirjas pulmakutsete tellimise pärast veel niipea muretsema, kuid sellest hoolimata imetlesin ma Frankie enesekindlust, tema võrratut põlgust dieetide vastu ja ta igikestvat optimismi, et ühel päeval kohtab ta „seda õiget“. Lootsin, et see tõepoolest nii läheb – kujutasin teda elavalt ette mõnes George’i ajastu pastoraadihoones oma jumaldavale ja rõõsale perele puupliidi ees kalavormi kätte jagamas.
Vahel sõime temaga koos lõunat ning kui minul ei saanud iial küll tema ratsaklubi-lapsepõlvest, paistis tema samal ajal nautivat lugusid minu (rangelt tsenseeritud) noorpõlveseiklustest. Frankie oli kahtlemata üks, mis mulle mu töö juures meeldis. Ja teine oli Dave, kes töötas laos transporttöölisena. Peale Frankie oli Dave oksjonimajas põhimõtteliselt ainus inimene, kellele ma tundusin ka päriselt meeldivat. Ta oli ühe jala Lahesõja ajal Bagdadi jätnud ning paranemisperioodil oli tal tekkinud huvi kunstidokumentaalide vastu. Dave’il oli fantastiline loomupärane kunstitaju ja käbe mõistus; tema kirg oli 18. sajand. Kord rääkis ta mulle, et pärast Pärsia lahe ääres nähtut oli võimalus viibida suurepäraste maalide lähedal mõnikord ainus, mis tal edasi elada aitas. See armastus paistis välja ka sellest, kui hellalt ta neid kohtles. Ma pidasin tema siirast huvist ja teadmistest lugu ning võib kindel olla, et Dave’i käest õppisin ma maalide kohta rohkem kui ükskõik millise oma ülemuse käest.
Loomulikult me ka flirtisime – minu jaoks oli see lähim vaste kolleegide veeautomaadiäärsele lõõbile –, kuid peale selle meeldis Dave mulle ka seepärast, et ta oli turvaline. Kui mõni üksik seksuaalse alatooniga nali välja arvata, oli tema huvi minu vastu pigem vanamoodne või isalik. Ta saatis mulle koguni õnnitluskaardi, kui mind edutati. Aga ma teadsin, et ta on õnnelikult abielus – oma naise kohta kasutas ta alati tiitlit „minu proua“ – ja päris otse öeldes mõjus mulle lõõgastavalt niisuguse mehe lähedus, kes mind panna ei tahtnud. Peale rokokookunsti tundis Dave rõõmu ka jõledatest odavatest „tõestisündinud kuritegusid“ kirjeldavatest raamatutest. Üks populaarseid läbivaid teemasid oli neis raamatutes abikaasadevaheline kannibalism, rahulolematud naised serveerisid sageli oma abikaasasid pasteedina, mille kõrvale kuulus mõnusalt jahutatud Chardonnay, ning Dave, kelle kokkupuuted relvadega olid olnud tõhusad, kuid hõlmanud peamiselt püsse, tundis rõõmu nende tapariistade shakespeare’likust leidlikkusest. Hämmastav, mida on võimalik hea tahtmise korral lokitangide ja taskunoa abil korda saata. Me veetsime lao tolmusemas otsas palju rõõmsaid kahe-suitsu-pause, analüüsides jõhkrate mõrvade viimaseid trende, ja vahel mõtlesin ma endamisi, kuidas tema huvid kokku sobivad – kas nood ilustatud jumalad ja jumalannad, kes Dave’i armastatud lõuenditel mänglesid ja heljusid, trööstisid teda pärast kogetud vägivalda või andis nende sageli erootilist laadi ilu hoopis tunnistust sellest, et antiikmaailm oli just täpselt sama brutaalne ja julm kui kõik see, mida ta oli näinud kõrbes? Kui minule avaldasid muljet Dave’i omal käel omandatud ekspertteadmised, näitas tema omakorda üles vahel lausa piinlikkusttekitavalt suurt austust minu kui spetsialisti vastu.
Ühel hommikul pärast järjekordset Jamesiga veedetud õhtut, varajase juulikuu reedel, oli mul enne kontoriuste avanemist mõni minut aega ja ma sukeldusin lattu, et Dave üles otsida. Õhtu Gstaadis oli olnud pikk ja mu võrkkestad kirvendasid suitsust ja magamatusest. Dave sai kohe aru, kui nägi, et kannan kell üheksa hommikul päikeseprille.
„Raske öö, kullake?“
Ta kraamis välja kruusi suhkruga teed, kaks ibuprofeenitabletti ja Galaxy batooni. Kassiahastuse vastu pole paremat rohtu kui vilets šokolaad. Dave jäi heatahtlikult kindlaks soovunelmale, et nagu paljud teised oksjonimajas töötavad tüdrukud, elan ka mina säravat seltsielu laaberdavate Chelsea kõrgestisündinute seas. Ma ei valgustanud teda tegelikkuse suhtes. Kui tundsin end juba piisavalt
