veelgi kasvanud. Seda olulisemaks võib pidada sellealase olukorra fikseerimist ja analüüsi, millega tegeldakse aktiivselt nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis ja uuringukeskuses Praxis.
Elustiilid ja subkultuurid
Üha laiemalt levivatest uutest subkultuuridest ja elustiilidest on akadeemilisi uurimusi tehtud üsna vähe. Sellevõrra tänuväärsem on 2013. aastal ilmunud kogumik subkultuuridest ja stiilikultuuridest koos nende väärtuste ja normidega, mis Eesti kontekstis eksisteerivad. Sissejuhatuses subkultuuride sotsiaalteaduslikku käsitlusse teeb kogumiku toimetaja Airi-Alina Allaste (2013: 27–56) ekskursi subkultuuride uurimise traditsiooni ja termini kujunemisse. Allaste demonstreerib, kuidas mõiste on ajas muutunud ja laienenud ning viitab nüüdisajal pigem „üleilmsetele trendidele ja sarnaste maitse-eelistustega indiviidide võrgustikule“ kui „sotsiaalsele patoloogiale“ (Allaste, 2013: 10, 29). Peeter Vihma (2013: 57–67) toob välja, kuidas elustiilide uurimises üldiselt defineeritakse neid üha enam tarbimise kaudu: milliseid rõivaid ja aksessuaare, muusikat, filme, ajakirju jm tarbitakse. See teeb elustiilist tarbekaupade hankimise kaudu defineeritava eluprojekti, millele osutas juba Pierre Bourdieu (1993).
Nõukogude ajal, mil ühiskond oli väliselt homogeensem ja kontrollitud, ei eksponeerinud eristuvad subgrupid end avalikult, vaid tegutsesid võrreldes lääneriikidega varjatult. Seetõttu ei leia ka sellesse ajajärku kuuluvaid erandlikke kultuurilisi nähtusi (nt biitnikute kultuuri) käsitlevaid allikaid, mõni üksik välja arvatud (vt Salumets, 1998).
Kõige pikemalt on globaalsetest subkultuuridest Eestis kestnud punkkultuur, mis sai hoo sisse 1970ndate lõpus,1980ndate alguses (USAs ja Suurbritannias hakkas sel ajal punk juba hääbuma), muutudes siinmail üheks kõige enam etableerunud liikumiseks (Turk, 2013: 79). Pungi õitsenguperioodiks Eestis loetakse 1980ndaid (vt Trubetsky, 2009). Koos nõukogude režiimi lagunemisega kadus osaliselt senise vastupanu või provokatsiooni mõte; teisalt sai punkliikumisest omal moel rahvusliku liikumise osa (Turk, 2013: 79, 114).
Teiste stiilikesksete subkultuuride seas on Eestis lähemalt uuritud ka peavoolukultuurist eristuvat metal-kultuuri, mille peamiseks tunnuseks on metal-muusika kuulamine (Araste, 2013); hiphopkultuuri muusika, tantsu, grafiti, ürituste jm kaudu (Kobin ja Allaste, 2009; Kobin, 2013); alternatiivsel elektroonilisel muusikal põhinevat klubikultuuri (Allaste, 2001; Allaste, 2013); mootorratturite subkultuuri ehk moto- ja biker-kultuuri, mis jõudis Eestisse 1990ndate keskpaigas, mil hakkas kujunema läänelik rattaomanike subkultuur (Altermann ja Maripuu, 2013), jne.
Subkultuuride kirjul maastikul leidub veel rohkesti mitmesuguseid etnilise, religioosse, sportliku või erialase ideoloogilise taustaga allkultuure, mille kohta akadeemilisi uurimusi eesti keeles napib. Küll aga on lähemalt uuritud ökoloogilist elustiili ja vaimseid praktikaid viljelevaid kogukondi, mis otsivad lahendust sellistele nüüdisühiskonna probleemidele, mis tulenevad keskkonna ja majandusega, aga ka sotsiaalsusega seotud riskidest (vt Allaste, 2011; Krull, 2012).
1.2.4. KOKKUVÕTE
Ülaltoodud ülevaade sotsioloogilise uurimistöö arengust Eestis 50 aasta jooksul ei pretendeeri kaugeltki kõikehõlmavusele9. Oleme käsitlenud vaid neid uuringuid, mis on olnud oluliseks eeltööks ja kontekstiks MeeMa uuringule. Siiski võimaldab see näha mõningaid sotsioloogiliste uuringute arengu põhijooni, kasvõi andmekogumise ja analüüsi metodoloogia arengut, uurimisvaldkondade ja uurimiskeskuste püsimist või muutumist.
Kokkuvõtvalt võib praegusest perspektiivist vaadatuna vähemasti meediasotsioloogiliste uuringute puhul algusest peale esile tuua nende tugevat metodoloogilist alust, nii et hoolimata režiimi ahistavatest tingimustest oli võimalik enam-vähem adekvaatselt sotsiaalseid protsesse hõlmata. See saavutati suuresti tänu komplekssele kontseptuaalsele lähenemisele, andmekogumise ja – töötlemise reeglite ja tavade väljakujunemisele. Suur osa 1970.–1980. aastatel kujunenud uurimispõhimõtetest on ka MeeMa uuringutes äratuntavalt esindatud.
Eestit võib pidada üheks kõige enam sotsioloogiliste küsitlustega kaetud piirkonnaks tollases Nõukogude Liidus. Kahjuks on suurt kogutud andmehulka väga vähesel määral üldistatud. Tervikpildi loomine ühiskonna arengust ei olnudki nõukogudeaegsete ideoloogiliste piirangute tõttu võimalik. Seda saaks aga teha praegu, sest suur osa küsitlustulemustest on säilinud Eesti Sotsiaalteaduslikus Andmearhiivis ja sekundaarseks analüüsiks kättesaadav. Sotsioloogiline arheoloogia võiks noortele uurijatele olla huvipakkuv ja inspireeriv väljakutse.
Mikko Lagerspetz ja Iiris Pettai tõid Eesti sotsioloogia nõrga küljena esile akadeemilise foorumi puudumise, mis edendaks professionaalset diskussiooni (2003). Kahjuks on see suurel määral nii ka praegu. Kuigi Eesti Sotsioloogide Liidu tegevus on viimastel aastatel aktiviseerunud ning üle paari-kolme aasta toimuvad Eesti sotsiaalteadlaste konverentsid, on järjekindlaks erinevaid keskusi ja uurimistulemusi ühendavaks ja üldistavaks foorumiks olnud üksnes inimarengu aruanded. Nende koostamises on peale sotsioloogide osalenud ka politoloogid, majandus-, haridus- ja keskkonnateadlased ja teised, nii on need olnud kõiki Eesti sotsiaalteadlasi koondav platvorm. Viimasel kümnel aastal on inimarengu aruannete maht suurenenud ja haare laienenud, ühiskondlik tähelepanu nendele oluliselt kasvanud. Võib öelda, et suurel määral tänu nendele on ka avalikkuse tähelepanu sotsiaalteadustele suurenenud.
Teise puudusena märkisid Lagerspetz ja Pettai (2003) uurimistulemuste teoreetilise mõtestamise vähesust. Viimasel 10–15 aastal on selles toimunud suur edasiminek, tänu sotsioloogia kui eriala õpetamisele kahes ülikoolis, regulaarsele koostööle teiste maade uurijatega, publikatsioonidele rahvusvahelistes ajakirjades ning ka tänu inimarengu aruannetes esitatud üldistatud analüüsile. Siiski tuleb tõdeda, et ka praegused uuringud jäävad kohati fragmentaarseteks, neis napib sageli üldistusjõudu ühiskonna kohta tervikuna, mida Lagerspetz ja Pettai 2003. aastal Eesti sotsioloogia nõrgaks küljeks pidasid.
Käesolev raamat kujutab endast ühte katset anda süsteemne ülevaade inimese ja ühiskonna vahekorrast ning elaviku muutumisest uuel sajandil.
KASUTATUD KIRJANDUS
Aarelaid-Tart, A. (1993). Seltsiliikumine Eestis. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised, Humanitaar- ja sotsiaalteadused, 42: 2.
Aarelaid-Tart, A. ja Tart, I. (1995). Culture and Development of Civil Society in Estonia. Nationalities Papers, 23(1), 153–165.
Aarelaid-Tart, A. (2006). Cultural Trauma and Life Stories. Helsinki: Kikimora.
Aarelaid-Tart, A. (2012). Põlvkondlik sidusus ja hajusus elaviku taustal. A. Aarelaid-Tart (Koost). Nullindate kultuur II: põlvkondlikud pihtimused (lk 7–15). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Aarelaid-Tart, A. ja Bennich-Björkman, L. (2012). Baltic Biographies at Historical Crossroads. London, New York: Routledge.
Allaste, A. – A. (2001). Klubikultuur Eestis. S. Helme ja J. Saar (Toim). Ülbed üheksakümnendad: Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate Eesti kunstis (lk 67–82). Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus.
Allaste, A. – A. (Toim) (2011). Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas. Elustiilide uurimused. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Allaste, A. – A. (Toim) (2013). Subkultuurid. Elustiilide uurimused. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Altermann, M. ja Maripuu, L. (2013). Mootorratturite subkultuuri kujunemine Eestis. A. – A. Allaste (Toim). Subkultuurid. Elustiilide uurimused (lk 195–230). Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Araste, L. (2013). Eesti metal subkultuur – areng ja kommunikatsioon läbi aastate. A. – A. Allaste (Toim). Subkultuurid. Elustiilide uurimused
Täielikuma pildi saamiseks varasemast ajast vt Saar, Titma ja Kenkmann, 1994; Titma, 2002; Lagerspetz ja Pettai, 2003; Rosimannus ja Titma, 2004.
