linna ja maa, kolhoositalurahva ja töölisklassi, füüsilise ja vaimse töö, erinevate rahvuste vahel“ (Arutjunjan ja Kahk, 1980: 83). Seejuures on küsitlustulemused mitmes valdkonnas, eriti kultuuritarbimise teemal, suure väärtusega ja pakuvad huvi veel pikka aega.
1980. aastatel ja taasiseseisvumise järel on kultuuritarbimise uuringud jätkunud Teaduste Akadeemia (alates 1998. aastast Tallinna Ülikooli) Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi egiidi all, vt „Argielu Eestis“ allpool.
Avaliku arvamuse uuringud
Uudse ja seni võimude poolt takistatud suunana tekkis empiiriliste sotsiaaluuringute väljale avaliku arvamuse uurimine, millega tegi 1984. aastal algust ENSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee Informatsiooni- ja Arvutuskeskuse auditooriumi uuringute osakond Andrus Saare eestvedamisel. Arusaadavalt ei julgenud paljud respondendid tollases ideoloogilises õhustikus oma poliitilisi tõekspidamisi küsitlejatele avaldada. Mõistagi pidid ankeedid läbima ka EKP Keskkomitee tsensuuri tiheda sõela, paljud uuringud olid võimude initsieeritud ja tulemused osaliselt või täielikult salastatud. Kuivõrd puudus avameelne avalik arutelu, puudus tegelikult ka avalik arvamus selle mõiste tõsisemas tähenduses (vt ülevaadet avaliku arvamuse uuringute väljakujunemisest Eestis Rosimannus ja Titma, 2004).
1980ndate lõpul, Rahvarinde jt liikumiste loomise tuules olukord muutus, hakkas kujunema poliitiline avalikkus ja algas avaliku arvamuse uurimise kuldaeg. 1987. aastal ilmus Andrus Saare ja Juhan Kivirähki brošüür „Massiteabevahendid ja avalik arvamus“. Aasta hiljem pandi alus esimesele uuringufirmale Saar Poll, mis kasvas välja Eesti Ajakirjanduse ja Infokeskusest (asutaja Andrus Saar). Sügisel 1988 alustas Karin Niinase ja Juhan Kivirähki juhitud Mainori avaliku arvamuse uurimise keskus, mis 1990 kasvas üle Eesti Turu- ja Arvamusuuringute Keskuseks Emor, 1993. aastal alustas turu-uuringute ettevõte Ariko MG ja 1994. aastal Turu-uuringute AS.
Kui 1984–1987 korraldati avaliku arvamuse uuringuid kord-paar aastas, siis iseseisvusliikumise ja poliitilise võitluse kõrgperioodil alates aprillist 1988 korraldati neid regulaarselt iga kuu, mõnel kuul mitu korda. Selleaegseid küsitlustulemusi on vähe üldistatud ja publitseeritud, vähesedki publikatsioonid (nt Saar, 1989; Rosimannus ja Veskimägi, 1990) näitavad ühiskondlike olude ja avaliku arvamuse kliima kiiret ja dramaatilist muutumist. Kõige ilmekamalt avaldus see vastustes küsimusele, milline peaks tulevikus olema Eesti poliitiline staatus. Aprillis 1989 arvas seda, et Eesti peaks olema iseseisev riik väljaspool Nõukogude Liitu, 56 % eestlastest, 1989 septembris 64 %, 1990 jaanuaris juba 81 % ja 1990 mais 96 % (Kivirähk, 1991; vt ka Lauristin ja Vihalemm, 1997: 91).
Tähelepanuväärne on asjaolu, et Emor oli algusaastatel küllalt tugevasti orienteeritud ka uurimistulemuste sügavamale analüüsile, üldistamisele ja tutvustamisele, andes 1991–1992 välja eesti- ja ingliskeelseid ajakirju Emori Toimetised (seda ilmus kaks numbrit) ja Emor-Reports (kokku seitse numbrit).
Rahvusvaheline koostöö
Rahvusvaheliste uuringute korraldamine nõukogude perioodil oli äärmiselt keeruline. Üks väheseid rahvusvahelisi projekte, milleks meediasotsioloogidele luba anti, oli juba eespool viidatud keskkonnateadvuse võrdlev uuring Eestis, Venemaal, Ungaris ja Leedus (vt Lauristin ja Firsov, 1987). Kui keskkonnakaitse oli 1980ndate algul veel apoliitiline teema, siis kümnendi keskpaigaks oli situatsioon juba muutunud. Lauristin (2010: 102) nendib, et andmete ametlik võrdlemine riikide vahel ei osutunud tegelikkuses võimalikuks, rääkimata tulemuste ühisest publitseerimisest. Eestis kogutud andmete analüüs osutas selgelt kõrgema hariduse ja sotsiaalse positsiooniga vastajate rahulolematusele valitseva süsteemiga. „Sellest rahulolematusest hakkas kogunema kriitiline energia, mis lõpuks vallandus rahvaliikumiste, laulva revolutsiooniga,“ kirjutab Lauristin (samas). 1986.–87. aastal kostsid esimesed kriitilised hääled fosforiidikaevanduste rajamise plaanide kohta praeguse Lääne-Virumaa aladele, sündmused jõudsid haripunkti 1987.–88. aastal. Lauristin (1988) on fosforiidiküsimuse kommunikatsiooni analüüsinud kui Eesti avalikkuse arengu üht võtmesündmust ning „demokraatia õppetundi“.
Omapoolse tõuke rahvusvaheliseks koostööks andis ka Nõukogude Sotsioloogia Assotsiatsiooni Baltimaade osakonna loomine 1975. aastal, mis tihendas akadeemilisi sidemeid, soodustas mõningat osalemist Rahvusvahelise Sotsioloogia Assotsiatsiooni töös, samuti võimaldas mõnes rahvusvahelises võrdlusuuringus osalemist (Titma, 2002).
1970.–1980. aastatel hakkasid kujunema akadeemilised suhted Tartu ning Tampere ja Lundi kommunikatsiooniteadlaste vahel (vt Vihalemm, 2001: 84). Täiemahulise kultuuridevahelise teadusprojekti ettevalmistamiseni jõuti siiski alles 1989. aastal (Rosengren ja Weibull, 1997: 1–2). Projekti nimeks sai Balticom ning seda rahastasid sellised mainekad institutsioonid ja fondid nagu Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia, Rootsi Instituut, Eesti Teadusagentuur jt. Balticomi programmi eesmärk oli võrdlevalt analüüsida omavahel kultuuriliselt ja ajalooliselt seotud, kuid siiski erinevaid ühiskondi, nagu seda on Eesti ja Rootsi. Unikaalse dimensiooni lisas Eestis 1980ndate lõpul, 1990ndate alguses valitsenud dramaatiline õhustik, mis mõjus stabiilse heaoluühiskonna taustal vaadeldes erakordsena. Mahuka projekti fookuses oli põhiliselt Eesti siirde- ja reformiperiood (1987–1997) regionaalses, poliitilises, sotsiaalses ja individuaalses kontekstis. Olulisel kohal oli ka rahvusvaheline sotsiaalne ruum eestlaste, rootslaste ja soomlaste seisukohalt, huvi lähemate ja kaugemate maade vastu. Teoreetilisest küljest tugines uuring hästi komponeeritud väärtussüsteemide käsitlusele (vt Rosengren, 1997: 9–24), mis võttis kokku Milton Rokeachi, Ronald Ingleharti, Shalom Schwartzi, Anthony Giddensi ja Jeffrey Alexanderi väärtusteoreetilised lähtekohad ning asetas rõhu postmateriaalsetele väärtustele.
Lisaks ülalkirjeldatud uuringutele alustati juba nõukogude ajal veel mitme uurimissuunaga, nagu nt linnasotsioloogia (Marje Pavelson, Katrin Paadam jt), maasotsioloogia (Asser Murutar jt), hälbiva käitumise ja kuritegevuse sotsioloogia (Eduard Raska jt), spordisotsioloogia (Mait Arvisto jt). Kõik need jätkusid ka pärast taasiseseisvumist, jäädes MeeMa uurimistraditsioonist mõnevõrra kaugemale.
1.2.3. OLULISEMAID SOTSIOLOOGILISI UURIMISSUUNDI TAASISESEISVUNUD EESTIS
1990. aastad viisid Eesti tagasi vabasse maailma, algas turumajandusliku ühiskonna ülesehitamine ning suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste aeg. See pakkus põnevat uurimisainest, sotsioloogiline uurimistöö jätkus ja täiustus, olles küll 1990ndatel piiratud rahaliste ressursside vähesuse tõttu. Paljud uuringud said teoks tänu välisabile Põhjamaadest ja rahvusvahelistest fondidest.
Sotsiaalne kihistumine ja mobiilsus
1990. aastate alguse reformide järel, mida lääne vaatlejad on pidanud väga edukaks (vt nt Lauristin ja Vihalemm, 1998: 899), hakati üha enam rääkima toimunud muutuste negatiivsest tõlgendamisest siinse elanikkonna seas, samuti usalduse kahanemisest (mida on täheldatud ka teistes postsotsialistlikes riikides, vt Sztompka, 1999). Eesti paistis silma eeskätt selle poolest, et kardinaalsete reformide käigus ei seatud prioriteediks muutustega kaasnevate sotsiaalsete riskide haldamist. Nii muutus neoliberalistliku reformipoliitika ja radikaalsete ümberkorraldustega raskemini kohanev osa ühiskonnast üha enam võimust võõrandunuks (Lagerspetz ja Pettai, 2003: 70–71).
Ebavõrdsust sotsiaalsetes positsioonides ja tööturul, sissetulekutes ning sotsiaalses toimetulekus on uurinud arvukas sotsioloogide autorkond. Ellu Saar (2010: 24) on märkinud, et sotsiaalne stratifikatsioon tekib peamiselt kahe protsessi tulemusena: „esiteks, seatakse vastavusse sotsiaalsed positsioonid ja teatud hüved (nt sissetulek, prestiiž jne); teiseks, toimub inimeste paigutamine neile positsioonidele“. Üheksakümnendatest alates on Eesti sotsioloogid püüdnud välja selgitada, mil määral õnnestus inimestel sotsialismiperioodil omandatud kapital uuenenud oludes ümber konverteerida. Selleks on jälgitud terve hulga faktorite, sh nii personaalsete ressursside (nt haridus, oskused, sotsiaalsed sidemed, jõukus) kui ka muude tunnuste, peamiselt soo ja rahvuse mõju eluga toimetulekule. Samuti on kritiseeritud poliitikaid, mis
