tuleks heita pilk Eesti sotsiaalteaduste ajalukku, mida on hiljuti põhjalikult käsitletud ka sotsioloogiaõppe avamise 25. aastapäevale pühendatud artiklis (Rämmer, Kalmus ja Käärik, 2015). Autorid (samas, 13) tõdevad: „Kuigi juba sõdadevahelisel ajal Eestis läbiviidud noorsoouuringute (Kuks, 1934) tulemusi kasutati pedagoogilises tegevuses, peeti pärast nõukogude võimu kehtestamist Eestis sotsioloogiat kodanlikuks väärteaduseks.“ 19. sajandil olid sotsiaalteadustega olnud seotud tuntud akadeemilised isikud, nagu Alexander von Oettingen ja Wilhelm Ostwald (Nobeli preemia 1909), hiljem Hans Kruus, Alfred Koort, Ilmar Tõnisson (õppis Londoni majanduskoolis) ja Eduard Laaman (Vooglaid, 1995). Süstemaatiliste empiiriliste uuringute traditsioonile pandi siiski alus alles 1960. aastatel nn Hruštšovi sula ajal (vt Vihalemm, 2004), nagu see toimus ka mujal Nõukogude Liidus (vt Keen ja Mucha, 1994; Jadov, 1998). Sotsioloogiaõppe kui iseseisva eriala avamiseni Tartu ülikoolis läks veel mitu aastakümmet.1 Sotsioloogiaõppega sai kuni 1989. aastani tegeleda üldjuhul aspirantuuris, tänases mõistes doktorantuuri tasemel, seda peamiselt erinevate uurimisrühmade koosseisus. Aspirantide haridustaust varieerus suuresti, enamik neist tuli psühholoogia, ajaloo või matemaatika teaduskonnast (Lagerspetz ja Pettai, 2003: 62). Huvilistel üliõpilastel oli siiski ka diplomiõppe tasemel võimalik teatud aineid (nt sotsioloogia ajalugu, sotsiaalpsühholoogia, isiksuse sotsioloogia, sotsioloogilise uurimise metoodika ja tehnika, statistika jne) individuaalprogrammi järgi süvendatult õppida, nagu seda tegi hilisem sotsioloogiaõppe käivitaja ja esimene sotsioloogiaprofessor Paul Kenkmann 4. kursuse tudengina (Rämmer, Kalmus ja Käärik, 2015: 16–17).
Nõukogude võimu jaoks oli valdkond ideoloogiliselt ohtlik. Avaliku arvamuse ning ühiskonnas toimuva mõttevahetuse uurimine võis põhjustada soovimatut aktiivsust ja seeläbi ohustada partei status quo’d2, küll aga oli võimalik fokuseerida tähelepanu kultuuri ja meedia tarbimisele, elutee valikule, olmemuredele ning tööga rahulolule.
Suhtelise liberaliseerumise periood 1960ndatel pärast stalinismi kõrgaega tõi kaasa sotsioloogia taassünni. Sotsioloogilised keskused tekkisid eeskätt Moskvas, Leningradis ja Novosibirskis, samuti Gruusias ning Eestis. Meie noortel sotsioloogidel tekkisid olulised akadeemilised kontaktid väljaspool Eestit. Tartus kui Nõukogude Liidu provintsis said filosoofilised ideed ja kaasaegsed teoreetilised käsitlused võrreldes näiteks Leningradi või Moskvaga veidi vabamalt levida.
Sotsioloogia sai kiiresti populaarseks, paljud lootsid, et „valitsevat ühiskonnakorda on võimalik parandada, juhtida ühiskonda avatuse ja demokraatia teele“ (Kuuli, 2002: 139).
Raudse eesriide tagant jõudsid Eestisse fotokoopiate või ka salaja Soomest toodud raamatutena nt massikommunikatsiooni ja ajakirjanduse teooriad (nt Klapper, 1960), aga ka uuema sotsioloogia ülevaated jms. Lääne sotsioloogilist kirjandust, sh ka sotsioloogilisi teadusajakirju, hoiti Moskvas ühiskonnateaduste raamatukogu kinnises nn erifondis, kuhu ülikooli antud ametliku soovituskirjaga siiski teadustöö tarvis lugema pääses. Oluline teoreetiline mõju oli läänes toona populaarsel struktuur-funktsionalismil, mis vaatleb ühiskonda omavahel seotud osade süsteemina, milles igal süsteemi kui terviku stabiilsust toetaval institutsioonil on täita oma roll. Selline käsitlus oli vastuolus ametliku ajaloolise materialismi seisukohtadega majandusest kui ühiskonna arengu ainsast baasist.
Üheks tähtsamaks eneseväljenduse ja arutelu platvormiks said perioodil 1966–1969 Ülo Vooglaiu algatatud Kääriku seminarid, mis toimusid tavatult mitteformaalses õhkkonnas. Neil akadeemilistel kooskäimistel osalesid juhtivad sotsioloogid Leningradist ja Moskvast: Vladimir Jadov, Juri Levada, Igor Kon jt. Kääriku seminaride populaarsust suurendas ettekannete ja teeside kogumike avaldamine (Kääriku I, II ja III, 1967–1969). Lisaks ilmus Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) rotaprintväljaandena Vladimir Jadovi 1968. aastal Tartus peetud loengusari sotsioloogilistest uurimismeetoditest, esimene sotsioloogia õpik Nõukogude Liidus (Jadov, 1968), mis kujunes väga populaarseks ja mõjurikkaks.
1967. aastal asutati Leningradi Ülikooli sotsioloogialabori eeskujul ning Ülo Vooglaiu juhendaja Vladimir Jadovi ja TRÜ ajakirjandusõppe looja Juhan Peegli toetusel sotsioloogia kabinet, millest peagi sai sotsioloogia laboratoorium. Selles oli vaid üks koosseisuline ametikoht, aga järjest suurenev hulk lepingulisi töötajaid, tegevusest võttis osa palju üliõpilasi.
Marju Lauristin kirjutab: „Kuna ettevõtetele oli antud korraldus koostada sotsiaalse arengu plaane, sai sellest tõuge töösotsioloogia arenguks. Ettevõtetele anti luba tellida töökollektiivi uuringuid. Esimesena kasutas seda võimalust Tartu Ehitusmaterjalide Tehas […] Kabinet sai uuringute tellimusi ka teistelt ettevõtetelt ja arenes paari aastaga isemajandavaks“ (Lauristin, 2010: 88). Hiljem lisandusid uuringud Kunda tsemendivabrikus, Järvakandi tehastes, autobussikoondistes ja mujal3.
Töökollektiivide rahulolu uuringutega alustati 1967, nendest varemgi algas ajakirjandussotsioloogiline uurimistöö. 1965–1966 korraldati esimesed suured auditooriumi küsitlused nii Tallinnas kui ka Tartus, Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni kuulajate ja vaatajate ning Tartu ajalehe Edasi lugejate selgitamiseks. Eriti tugevasti mõjutas järgnevaid uuringuid Edasi lugejaskonna analüüs.
Lähtudes Vladimir Jadovi loodud kompleksse uuringu metodoloogiast, arendati välja empiiriliste sotsioloogiliste küsitluste ülesehituse metoodika. Kujunes välja mahuka küsimustiku mudel, mis käsitles vaadeldavat nähtuste ringi (nt ajalehelugemist) laias sotsiaalses kontekstis, seostatuna vastajate üldiste huvide ja orientatsioonidega, elutingimuste ja elulaadiga. See omal ajal nn Tartu ankeedina tuntuks saanud küsimustiku tüüp on paljuski ka uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ (MeeMa) küsimustiku prototüübiks.
Andmete analüüs toimus lisaks üksiktunnustele ka koondtunnuste (indeksite) tasandil, samuti sai tavaliseks tüpoloogiline analüüs. Selleks kasutati klasteranalüüsi, mille puhul andmetöötluseks kohandati TRÜ arvutuskeskuses väljatöötatud programm, mis algselt oli olnud hoopis loodusteadlaste kasutuses (metsanduslikes taksonoomilistes uuringutes). Edasi uuringu üks peamisi tulemusi (vt Vooglaid, 1970) oli lugejate tüpoloogia loomine, mis sai veidi hiljem eeskujuks ka televaatajate tüpoloogia koostamisele (vt Šein, 2005).
Praegu, aastate tagant neid uuringuid hinnates saab väita, et vaatamata nõukogude režiimi piiravatele tingimustele pandi viie aastakümne eest Tartus ja Tallinnas alus elujõulisele sotsioloogilisele uuringutraditsioonile. Juba 1970ndatel iseloomustas sellealaseid uuringuid kõrgtasemel kvantitatiivsete meetodite kasutamine, mis osalt töötati välja kohapeal ning osalt võeti üle lääne teaduspraktikatest. Mõnedki uuringutulemused olid nii teoreetiliselt kui ka empiiriliselt täiesti võrreldavad nn vabas maailmas saavutatuga, kuigi toona tekkis haruharva reaalseid kontakte ja võrdlusvõimalusi, rääkimata rahvusvahelisest koostööst.
Ülo Vooglaiu juhitud TRÜ sotsioloogialabor tegutses ligi kümme aastat kuni keelustamiseni 1975. aastal (vt Vihalemm, 2004: 51). Pärast labori likvideerimist paisati seal töötanud inimesed (hiilgeaegadel kokku 50–60 töötajat) laiali erinevatesse haridus- ja teadusasutustesse.
1.2.2. 1960.–1970. AASTATEL ALGUSE SAANUD UURIMISSUUNDADEST
Ajakirjandussotsioloogia
Esimene suur Tartu ülikoolis tehtud empiiriline sotsioloogiline uuring oli ülalmainitud Edasi lugejaskonna küsitlus 1965–1966, mis haaras Tartu linna ja rajooni, osalt ka teiste ümberkaudsete rajoonide elanikkonda ning lisaks lugejate huvidele ja ootustele ajalehe suhtes hõlmas ka üldisi hoiakuid ja orientatsioone, elutingimusi ja ajakasutust. Ülo Vooglaiu väljatöötatud küsimustik „Teie arvamus?“ pani aluse kompleksse ja detailse andmekogumise traditsioonile, nagu ka küsitlustulemuste analüüsimisele lisaks üksiktunnustele ka indeksite ja tüpoloogiate tasandil (vt Vooglaid, 1970).
Samal ajal esimese lugejaskonnauuringuga hakati 1960ndate keskel analüüsima
Sotsioloogia eriala avati Tartu Ülikoolis Paul Kenkmanni eestvedamisel 1989. aastal. Arhiivimaterjalidest selgub siiski, et ettepanek luua sotsioloogia õppetool tehti Tartu Ülikooli seaduse lugemisel Riigikogus juba 1925. aastal, kuigi toona jäi idee soiku sobiliku kaadri puudumise tõttu (Waba Maa, 14.05.1925). 1992. aastal avati Tallinnas Humanitaarinstituudis sotsioloogiaõppe suund ning 1997. aastal alustas sotsioloogide koolitamist Tallinna Pedagoogikaülikool (tänane Tallinna Ülikool).
Esimene avaliku arvamuse uuring Eestis viidi läbi alles 1984. aastal.
Töökollektiivide rahulolu uuringute metoodikast ja mõningatest tulemustest annab ülevaate uuringute algataja ja juhi Asser Murutari ja Peeter Vihalemma 1972. aastal ilmunud artikkel (Murutar ja Vihalemm, 1972). See toob muuhulgas esile asjaolu, et suures kompleksses uuringus oli põhjalikult vaatluse all ajakasutus, sealhulgas vastajate tunnetatud ajapuudus erinevate tegevuste jaoks, mis rohkem kui 40 aastat hiljem kujunes uuesti uurimisobjektiks küsitluses „Mina. Maailm. Meedia 2014“.
