noored, distantseeris end nõukogude süsteemist ning rakendas oma aktiivsuse pigem „süsteemivälistes materiaalse tegevuse ja kultuuri valdkondades ning seltskondlikes harrastustes“ (Vihalemm ja Lauristin, 2004: 3).
1980ndate keskel läbiviidud ja tervet elanikkonda haaranud analüüs andis hea ülevaate eestlaste eluviisidest ja ühiskonnas valitsevatest meeleoludest just enne suuri ühiskondlikke muutusi ja laulva revolutsiooni algust (Lauristin, 2010: 102). Tulemusi oli hiljem võimalik interpreteerida lähtuvalt erinevate ühiskonnagruppide võimekusest kohaneda drastiliste muutustega, mis kaasnesid 1990ndatel iseseisvuse taastamise ja turumajanduslikule ühiskonnakorraldusele üleminekuga. Samuti pakkus olulist ainest inimeste väärtusmaailma analüüs ning väärtuste teisenemine.
Keskkonnateadvuse uuringud
Eraldi tähelepanu väärib keskkonnateadvuse probleem, millest lähtus 1983–1984 korraldatud rahvusvaheline uuring. Selle käigus koguti andmeid Eestis, Venemaal (täpsemalt Leningradis), Ungaris ja Leedus, kuigi tulemuste võrdlev analüüs ei tulnud toonase režiimi tingimustes kõne alla isegi mitte „vennaliku“ Ungariga. Diskussioon sai heal juhul toimuda vaid teadurite omavahelise suhtluse formaadis, kuid mitte ühispublikatsioonide tasemel. Napilt enne nn fosforiidisõja algust 1987. aastal seostus keskkonnakaitse massiteadvuses kitsalt spetsialiseeritud tegevusalaga, mida peeti pigem eriteadlaste ja ametkondade vastutusalasse kuuluvaks. Siiski osutas Eestis läbiviidud küsitlus elanikkonna ökoloogilisele teadlikkusele ja murele keskkonna halvenemise pärast. Lisaks õhkus vastustest usaldamatust ametkondliku informatsiooni suhtes. Uurimuse tulemused on kokku võetud Boris Firsovi ja Marju Lauristini toimetatud kollektiivses monograafias (Lauristin ja Firsov, 1987) ning mitmes Eesti Looduse artiklis (nt Lauristin ja Vihalemm, 1985b; Lauristin, Vihalemm ja Timak, 1985).
Veidi teisest vaatepunktist haakub keskkonnateemadega omaaegsest TRÜ sotsioloogialaborist väljakasvanud ja Mati Heidmetsa eestvedamisel käivitunud keskkonnapsühholoogia alane teadustöö (koos Jüri Kruusvalli, Toomas Niidu ja mitme teisega) Tallinna Pedagoogilises Instituudis, hilisemas Tallinna (Pedagoogilises) Ülikoolis (TPÜ). Nimetatud projektid keskendusid indiviidide interaktsioonile ümbritseva ruumiga (linnakeskkonna, eluruumi ja privaatse ruumiga) ning avaliku ruumi arhitektuurilahendustega (vt Kruusvall, 1981; Niit, Kruusvall ja Heidmets, 1981; Niit, Heidmets ja Kruusvall, 1987, 1994). 1990.–2000. aastatel laienes uurimishuvi indiviidide suhetele looduskeskkonnaga. TPÜ juurde loodud keskkonnapsühholoogia grupi töö käivitas keskkonnaga seonduva sotsioloogilise ja sotsiaal-psühholoogilise uurimistöö ka Venemaal, Ukrainas, Gruusias ja Kasahstanis. Organiseeriti konverentse ja kollokviume, avaldati hulgaliselt teaduspublikatsioone (Niit ja Heidmets, 2001: 195).
Noorsoo-sotsioloogia, perekonna- ja rahvastiku-uuringud
1966. aastal rajas Mikk Titma TRÜ juurde haridussotsioloogia uurimisgrupi (seda juhtisid eri aegadel Paul Kenkmann, Jüri Saarniit jt), millest 1969. aastal kujunes TRÜ kommunistliku kasvatuse laboratoorium ja mille töö laienes 1974. aastal Tallinna, täpsemalt ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi alla. Titma leidis sobiva uuringumudeli Ameerika Ühendriikidest ning võttis kasutusele Morris Rosenbergi koostatud ankeedi keskkoolilõpetajate küsitlemiseks.
Uurimused keskendusid kindlatesse hariduskohortidesse kuuluvate noorte elutee uurimisele, tuginedes peamiselt longituuduuringutele6. Nende kaks seeriat algasid vastavalt 1966 ja 1982, püüti jälgida ja analüüsida elutee erinevaid aspekte, nagu hariduskäik, karjäär, ühiskondlik-poliitiline ning kultuuriline aktiivsus, perekonnaelu, sotsiaalmajanduslik olukord, plaanide ja väärtushinnangute kujunemine ja muutumine ajas (Titma jt, 1990; Titma, 1999, 2001; Titma jt, 2003; vt ka Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000). Uurimus oli orienteeritud võrreldavusele samalaadsete lääne uuringutega. Esimese longituuduuringu valimisse kuulusid nn sõjajärgsesse põlvkonda kuuluvad eestikeelsete keskkoolide abituriendid, kordusküsitlused viidi läbi aastatel 1969, 1973, 1976, 1979, 1991 ja 2007. Teise uurimuse „Ühe põlvkonna eluteed“ valimisse kuulusid 1983. aasta keskõppeasutuste lõpetajad (nii keskkoolist, tehnikumist kui ka kutsekeskkoolist), kellest kujunes nn võitjate põlvkond. Projekti oli kaasatud uurijaid Nõukogude Liidu eri piirkondadest. Esimene küsitlus viidi läbi 15-s Nõukogude Liidu piirkonnas ning valimisse kuulus 45 000 respondenti. Kordusküsitlused toimusid 1987–1989, 1992–1993 (osalesid Valgevene, Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Tadžikistan, kolm Kasahstani, neli Venemaa ja kuus Ukraina regiooni), 1997–1998 ning 2004. Nimetatud andmestik on olnud hea alusmaterjal erineva fookusega analüüsideks, sh sotsiaalse kihistumise teemal, mida on läbi viinud Mikk Titma õpilased Ellu Saar, Jelena Helemäe jt, kes on praeguseks liitunud Tallinna Ülikooli teadlaskonnaga.
Tartu Ülikooli juures on märkimisväärselt tegeletud ka perekonna ja rahvastiku uurimisega. Demograafia ja sotsiaalpsühholoogia valdkonnas tehtav teadustöö (Ene-Margit Tiit, Dagmar Kutsar jt) haakub teataval määral eelkirjeldatud hariduskohortide eluteede analüüsimise pikaajaliste projektidega, keskendudes põlvkondade vahetumisele, perepoliitikale, elutingimustele, töökarjäärile ja teistele seotud teemadele. 1970.–1980. aastail oli TRÜ arvutuskeskuse juures tegutsenud perelabor oluline uurimiskeskus, publitseerides kümme köidet kogumikku „Perekonna probleemid“ ja olles oluline sotsioloogiahuviliste tudengite koondumise ja väljaõppe koht.
Kultuuritarbimise uuringud
1970.–1980. aastatel pakkus tänuväärset uurimisainet väga ulatuslik kultuuritarbimine. Raamatute tiraažid, nende ostmine ja lugemine, samuti teatri- ja kontserdikülastuste sagedus olid rekordilised. „Kultuuril oli eestlasi ühendav sisu ja muu vabaduse puudumist kompenseeriv tähendus,“ selgitab Lauristin (2010: 101) kultuuritarbimise tagamaid.
Nagu näitas TRÜ ajakirjanduse osakonna uuring „Raamatunõudlust kujundavad tegurid“, mis viidi Kirjastuskomitee rahastamisel läbi aastatel 1979–1985 ja tugines esinduslikele küsitlustele „Ajaleht ja elu“ ning „Raamat ja lugeja“, puudus raamatulugemise harjumus vaid 10 %-l täiskasvanud eestlaskonnast, samal ajal kui väga suurt osa – 45 % eestlastest – iseloomustas aktiivne huvi raamatute vastu. Seejuures jagunesid aktiivsed lugejad ja ostjad kaheks rühmaks, ühte kolmandikku nendest iseloomustas aktiivne, mitmekülgne ja teadlik raamatusuhe ning kahte kolmandikku aktiivne, kuid vähevaliv raamatusuhe. Passiivsed, minimaalse ja juhusliku raamatukasutusega inimesed moodustasid ligikaudu ühe kolmandiku. Neist veidi aktiivsemaid, mõõdukaid, kuid raamatu suhtes üsna vähenõudlike ootustega inimesi oli umbes neljandik (vt Lauristin ja Vihalemm, 1985a).
Nagu ülal viidatud, kujunes TRÜ kõrval oluliseks (sotsioloogiliste) kultuuriuuringute keskuseks ka ENSV Eesti Teaduste Akadeemia Ajalooinstituut, kus juba 1960ndate keskel alustati koostöös teatriühinguga teatrikülastuste ja – huvi uurimist. Ankeetküsitluste ja intervjuude abil selgitati teatripubliku struktuuri, teatrihuvi ulatust ja iseloomu erinevates rahvarühmades, samuti teatrihuvi kujunemist ning erinevate žanride ja laadide eelistamise põhitegureid (Kask ja Vellerand, 1980). Haritlaste, õppivate noorte ja tööliste teatrisuhete andmestik võimaldas eristada teatrikülastajate põhitüüpe, mille ühe poolusena nähti teatriharitud vaatajat, kes suudab lugeda keerukat teatrikeelt ja tajuda kujundite mitmetähenduslikkust. Huvi ja vastuvõtu teise poolusena tõid uurijad esile sündmustiku, story jälgimist nautiva vaataja, kes otsib teatrist põnevust, koomikat, tuttavlikkust, eelistab olustikulist, keerukaid kujundeid vältivat teatrikeelt. Nende kahe polaarse vastuvõtjatüübi vahele mahtus mitu vaheastet (Kask ja Vellerand, 1980: 48).
1966., 1973. ja 1978. aastal viidi TA Ajaloo instituudi sotsioloogia sektoris Juhan Kahki ja Erkki Ranniku juhtimisel läbi töötava elanikkonna laialdasi ankeetküsitlusi, mis hõlmasid tööd, vaba aega ja perekonda, sisaldades mitmekülgseid andmeid ka lugemise, teatris ja kinos käimise, kontsertide ja kunstinäituste jms külastamise kohta (vt Arutjunjan ja Kahk, 1980; Rannik, 1985; Haavio-Mannila ja Rannik, 1985; Järve, 1985; Narusk, 1988).
Üldiselt sisukaid ja olulisi uurimistulemusi tõlgendati mõnigi kord väga ideoloogiliselt ja propagandistlikult. Eriti paistab selle
Longituuduuringu all mõistetakse uurimisstrateegiat, mis keskendub mitmele järjestikusele andmekogumisele ühtedelt ja samadelt indiviididelt teatava ajavahemiku järel (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 37).
