uuringud langesid perioodi, kus 1990ndate ühiskondliku murrangu tulemusel olid tekkinud uued ruumilised ja sotsiaalsed positsioonid. Liikuvuse, ajakasutuse ja tarbimise muutused olid juba teatud määral kinnistunud, mistõttu sai võimalikuks neid muutusi küsitluste abiga välja selgitada. Üks olulisi ühiskondliku murrangu tulemusi on ressursside ümberjaotus, millele järgneb ulatuslik sotsiaalne restrukturatsioon. Ühiskondliku restrukturatsiooni ehk ümberstruktureerimise all mõistame väga ulatuslikke muutusi sotsiaalsete suhete süsteemis, sisuliselt uute struktuuride teket. Strukturatsioon Giddensi (1984) tähenduses viitab sotsiaalsete struktuuride järjekestvusele või muundumisele, seega sotsiaalsete süsteemide taastootmise ulatusele. Sotsiaalne süsteem omakorda tähendab indiviidide või kollektiivsete toimijate (nt sotsiaalsete rühmade) vahelisi taastoodetavaid suhteid, mis väljenduvad regulaarsete sotsiaalsete praktikatena. Samas tuleks silmas pidada, et meie uuringuperioodil olid need ühiskondliku elukorralduse vormid, mille poole tranformatsiooni alguses püüeldi (turumajandus, demokraatia, ettevõtluse ja tarbimise vabadus), lääne ühiskonnas jõudnud kriitilisse seisu seoses globaliseerumise kiirenemise, IKT arengu, terrorismi ning 2008. aastal puhkenud majanduskriisiga, mistõttu pidi Eesti ühiskond lisaks postkommunistlikele reformidele olema valmis ka muutusteks globaalses kontekstis ning nendega pidevalt kohanema.
Asjad, tehnoloogiad ja taristu kui elaviku kujundaja
Poliitiliste muutuste mõjule lisandus Eesti ühiskonna kiire liikumine uude tehnoloogilisse keskkonda ning järsk sattumine varamodernsest masinakesksest ja hierarhilisest industriaalühiskonnast (mille variantideks võib pidada nii ENSV-d kui ka sõjaeelset Eestit) hilismodernsesse võrgustuvasse tarbimisühiskonda. Materiaalne ja tehnoloogiline keskkond on inimeste elavikega dünaamilises vastasmõju suhtes, olemata pelgalt selle tulemus või vaid väline etteantud tingimus.
Paul Edwards (2003) toob välja, et praegune kõrgtehnoloogia väärtustamise diskursus jätab ebaõiglaselt kõrvale varasemad tehnoloogilised uuendused, mis kujundasid modernsust ja olid ise selle kujundatud (keraamika, paber, kanalisatsioon, ilmaennustussüsteemid, autod jne). „Tuues kokku aja, ruumi ja sotsiaalse korralduse makro-, meso- ja mikroskaalad, moodustavad nad nüüdisühiskonna stabiilse vundamendi“ (Edwards, 2003: 186). Infrastruktuur on olemuselt sotsiotehniline, sotsiaalseid suhteid ja elulaadi kujundav nähtus. Geels ja Schot (2007) on eristanud siin kolme tasandit: nišš ehk väiksemad mikrotasandi kooslused (nt firmad), milles toimub muu hulgas radikaalne innovatsioon; teiseks, sotsiotehniline režiim, mida võib mõista teatud reegleid ja toimimisviise kehtestavate kogukondade ja allsüsteemidena. Kolmandaks eristatakse sotsiotehnilise maastiku tasandit, mis on kõige laiem väline kontekst, kuid mitte tingimata alati hierarhiliselt ülimuslik (Geels, 2011). Visuaalselt võiks neid suhteid ette kujutada kontsentriliste ringidena (mitte niivõrd ülalt-alla redelina).
Taristu ja elaviku suhteid iseloomustab Giddensi (1984) mõistes nn duaalsus, s.t vastastikune mõju, kus korraga ollakse nii kujundaja kui ka kujundatav. Kui sotsiotehnilise süsteemi sotsiaalne pool ei toimi, kiputakse probleeme käsitlema inimlike probleemidena, vähem mõeldakse infrastruktuurile kui millelegi, mis kujundab ühiskonna enese ümber just sel moel, nagu ta on kujundatud. Asjad ja tehnoloogiad on paljude tegevuste võimaldajad ja ka piirajad, neisse on omamoodi sisse kodeeritud teatud võimalused, mida inimesed nendega nii vaimses kui ka kehalises mõttes teha saavad ja mida ei saa. Sotsiaalse ja materiaalse-tehnoloogilise koosmõju on see, mis ühiskondlikku muutust loob, kiirendab või ka pidurdab.
Taristu kas lahutab inimese keskkonnast (kaitseb loodusjõudude eest) või ühendab inimese tema keskkonnaga (luues võimaluse saada kätte eluks vajalik), määrab kiiruse, mis tingib ressursside kättesaadavuse suhtelised tempod, ning struktureerib ühiskonda, kujundades selle sisemisi sotsiaalseid suhteid. Edwards rõhutab, et taristu arengus on võrdväärselt olulised nii tehnoloogilised arengud (mesoskaala) kui ka kasutajate innovatsioon (mikroskaala). Makroskaalal määratlevad sotsiaalse aja piirid taristu eluea ja sõltuvuse sotsiaalsest formatsioonist. Taristu funktsioonid on püsivamad selle konkreetsest vormist (Edwards, 2003: 205). IKT mõjul saab Castellsi käsitluses (1989) hilismodernsel ajastul võimalikuks sotsiaalsete praktikate samaaegsus ilma territoriaalse piirnevuseta. Suurtes majandusotsustes võib selline Castellsi „voogude ruum“ põhjustada kataklüsme, sest majandustegevuste sünkroniseerimine reaalajas transnatsionaalse info- ja kommunikatsioonivõrgu tingimustes muudab äraarvamatuks rahvusriikide tehtavate pingutuste mõju stabiilse majandusarengu tagamisele. Üheks selliseks näiteks võivad olla Soome Nokia eduloo ootamatud uperpallid.
Materiaalsed-tehnoloogilised tingimused seavad Eesti maailma konteksti – neid pole võimalik vaadelda Eesti „omadena“. Kommunikatsioonitehnoloogiline keskkond uuenes Eestis kiiresti, sest kasutusel olev struktuur oli küllalt amortiseerunud selle järsuks ja väheste kuludega väljavahetamiseks. Forsseeritud muutused ei jätnud samas juurutajatele ja kasutajaskonnale piisavalt aega läbi mõelda muutustega kaasnevaid ohte ja riske. Tekkinud uus kommunikatsioonitehnoloogiline keskkond erines olemuse poolest oluliselt eelmise perioodi ühesuunalist ja hierarhilist kommunikatsiooni võimaldavast tehnoloogiast, sest andis kasutajale kommunikatsiooniprotsessis märksa aktiivsema rolli, seades inimese kommunikatsiooniprotsessi keskmesse. Internetivõimekusega mobiilsete seadmete levik on vähendanud meediatehnoloogia võimu inimese päeva struktureerijana. Erinevalt senisest olukorrast, kus on tulnud kohaneda etteantud struktuuriga (nt saateaeg tele- või raadioprogrammis, ajalehe trükist tuleku kellaaeg jms), on inimesest saanud oma meediapäeva käsutaja ja seega on erinema hakanud ka inimeste aja kulgemise tempod. Kasutaja ise valib, millal ta on infovoos sees (connected), ja ta saab valida teadlikult ka võimaluse olla sellest voost väljas. Auditooriumi meediakasutus on suurel määral individualiseerunud ja killustunud: massimeediat kui suuri inimrühmi ühendavat fenomeni võib uurija fikseerida vaid suurte kriiside ajal (nt pronksiöö sündmused 2007. aastal) ning rituaalne ühendav meediakasutus seostub vaid üksikute sündmustega (nt presidendi vastuvõtt vabariigi aastapäeval, suured spordivõistlused).
Mediatiseeritud elavik
Koos industriaalühiskonna väljakujunemisega on kasvanud vahendatud kogemuse osatähtsus inimeste igapäevases elus ja elavikus. Inimesele, kelle elavik piirdub põhiosas praktilise tegevuse, vahetu kogemuse ja suhtlemisega, on elunähtuste tajumisel ja mõtestamisel peamine isiklik elukogemus ja traditsioonilised seosed lähema ümbrusega. Tootmise industrialiseeritus, linnastumine ja haridustaseme tõus mõjuvad vahetuid seoseid nõrgestavalt. Taandub traditsiooniline elukäsitus, suureneb ühiskondlikest teabekanalitest saadava vahendatud kogemuse osatähtsus. Isiklikku elukogemust täiendab ja ka asendab üha suuremal määral kultuurikogemus, elaviku terviklikkust ei saavutata enam vahetult emotsionaalsel pinnal, omaenda muljetele tuginedes, vaid abstraktsel, mõistelisel ja hoiakulisel tasandil. Kui tinglikult eristada praktilise tegevuse maailm vaimuilmast, siis on üks linnastumise ja harituse kasvu ning kommunikatsioonivormide ja – kanalite muutumise olulisemaid tagajärgi vaimuilma osakaalu suurenemine elavikus. Inimeste eluring on muutunud järjest avaramaks, ja mitte ainult selles mõttes, et nad teavad üha enam nähtustest ja sündmustest kaugel väljaspool silma ja kõrva ulatust, vaid et järjest suurem hulk väljaspool vahetut kogemust olevaid nähtusi ja sündmusi on nendele olulised. Ka vahetu kogemuse enda, igapäevaelu praktikate tõlgendamisel ja mõtestamisel on järjest suurem tähtsus kultuurilise algupäraga tõlgendusskeemidel.
Vahendatud kogemuses on alates 20. sajandi algusest üha enam domineerima hakanud massimeedia vahendatud kogemus. Selles mõttes võib enamiku nüüdisaja inimeste elavikku nimetada meedia kujundatud ehk mediatiseeritud elavikuks. Nn uue meedia kujunemine ja tormiline areng viimastel aastakümnetel on veelgi suurendanud eri meediakanalite (üha enam digitaalmeedia) olulisust elaviku kujunemisel ja igapäevasel toimimisel.
Tegelikkuse faktid kujunevad elaviku osaks sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse faktidena (vt nt Van Dijk, 2005: 39), mille kujunemisel on olnud oluline osa sellel, kuidas need faktid on esitatud elavikku mõjutavates meediakanalites. Füüsilistest sündmustest saavad meieni jõudvad sotsiaalse tegelikkuse sündmused sageli ajakirjandusliku faktiloome kaudu, mistõttu väliselt justnagu samast tegelikkusest luuakse
