ja Nate oleks sellest teada saanud. Mingil veidral moel. Mackenzie naeratas võltsilt. „Palun vabandust. Kuumus ajab mu pea segi.”
„Su jahutussüsteem töötab nii tugevasti, et toas on ainult kaheksa kraadi sooja.”
„Kakskümmend kaks. Sa oled lihtsalt Washingtoni ilmaga harjunud. Kui peaksid New Hampshire’i naasma…”
„Siis ostaksin talveks korralikud kindad.”
Mackenzie naeratas. „Kas sa tahad öelda, et ma ei talu kuumust?”
Nate jäi tõsiseks. „Mackenzie, ma tean, et oled siin uustulnukas, kuid sa pead mind usaldama.”
Ta oli ilmselgelt aru saanud, et naisega on midagi lahti. Nate tahtis jätkata, kuid Mackenzie tõstis käe. „Ma hindan su toetust ja abi, Nate. Ära arva, et see pole nii. Ma lihtsalt… Anna mulle üks nädalavahetus aega, eks?”
Ent isegi see ei rahuldanud meest. „Su vanemad teevad ühe Iiri paariga majavahetust, aga sina sõidad Beanie järveäärsesse majja?”
„Kas sa tead kõike, šerif Winter? Beanie pakkus…”
„Millal?”
„Käisin pärast tööd tema kontoris.”
Mackenzie ei vaevunud lähemalt selgitama. Ta polnud Bernadette’ile Rooki jäetud teatest rääkinud, kuid naine oli kohe aru saanud, et midagi on mäda ja pakkunud Mackenziele elamiseks oma järveäärset majakest. „Mõtlen sinule, kuni ma siin Washingtonis higistan ja töölaua taga unega võitlen.”
Higistamise osa oli usutav, sest Washingtoni oli vallutanud halastamatu kuumalaine. Kuid Bernadette Peachami tööeetika – tema eksabikaasa sõnul töönarkomaania – ei lubanud tal laua taga magama jääda.
Nate kompas jooksukinga ninaga Mackenzie seljakotti, justkui võinuks see mingisuguseid saladusi paljastada. „Ma ei hakka sulle moraali lugema,” lubas ta.
„Tänan.”
„Oled olnud siin kõigest kuus nädalat. Ma ei näe põhjust, mis peaks sind niipalju häirima, et…”
„Mitte miski. Esmaspäeva hommikul istun jälle töölaua taha ja asun põgenikke jahtima.”
Mackenzie abitu katse nalja teha ei jõudnud Nate’ile pärale. „Sarah tahab sind õhtusöögile kutsuda.” Mees muigas kergelt. „Ta tahab uut vormiroa retsepti proovida.”
Nate’i abikaasa, kes oli pärit Tennesseest, oli tuntud oma lõunamaiste vormiroogade poolest. Mackenzie naeratas vastu. „Kui ta küpsetab magustoiduks aprikoosipirukaid, võid minuga arvestada.”
Nate tahtis veel midagi öelda, ent mõtles ümber. „Hea küll, ma säästan sind. Kohtumiseni järgmisel nädalal!”
Mackenzie tõmbas hinge ja kaalus, kas peaks mehelt välja pinnima, mille too ütlemata jättis. Kas Nate teadis tema tutvusest Rookiga? Võimalik, kuid ebatõenäoline. Mackenzie polnud talle maininud, et käib kellegagi kohtamas. Mitte et ta oleks seda varjanud, kuid teema polnud lihtsalt jutuks tulnud.
Ent samas oli Rook tubli FBI agent ja Nate, kes oli töötanud sellel alal küllalt kaua, tundis kõiki.
„Nate…” Mackenzie sai viimasel minutil sõnasabast kinni ja otsustas, et pole mõtet jahvatada paarist kohtingust tüübiga, kes oli ta äsja maha jätnud. „Aitäh, et läbi astusid.”
„Pole tänu väärt, abišerif.”
Kui Nate oli minekut teinud, kontrollis Mackenzie jahutussüsteemi. Majas oli tõepoolest jahe. Ta keeras soojust pisut juurde ja kikitas kõrvu, et kummituste hääli kuulda. „Abe? Bobby E.?” Ta vilistas, justkui üritaks vaime välja kutsuda. „Teie nõuanded kuluvad mulle praegu marjaks ära.”
Nojah, mõtles ta. Selge pilt, miks ma kummitustega räägin.
Sest see takistas teda Rookile mõtlemast.
Vähemalt ei pidanud ta kartma, et Rook lobiseb temast vanemföderaalagendile, kes suhtus temasse nagu kolmandasse õesse. Rook oli auahne mees, kes ei mõistnud nalja ja oleks suutnud isegi ema eest varjata, et ta Mackenziele korvi andis.
Mackenzie otsustas, et on järgmine kord ettevaatlikum, kui koos nägusa võõraga vihma käest põgeneb, aga ta ei suutnud kahetseda mehega veedetud kinoseansse ja õhtusööke – ning suudlusi. Viisi, kuidas Rooki sõrmed õrnalt tema rindu ja selga puudutasid…
Mis oli sundinud meest kohtingut tühistama, või õigemini teda maha jätma? Kas Rook oli kuulnud tema kohta midagi niisugust, mis võinuks tema karjäärile kahjuks tulla? Mackenzie polnud sellel alal kuigi kaua töötanud. Teda jälgiti pidevalt. Ta polnud jõudnud veel midagi kihva keerata ega halba mainet välja teenida.
Bernadette? Kas Rookile ei meeldinud tema läbisaamine föderaalkohtunikuga? See ei kõlanud loogiliselt. Bernadette oli usaldusväärne ja aus kohtunik, kellel oli laitmatu maine.
Koputus tagauksele tõi Mackenzie võpatusega tagasi tegelikkusesse.
Läbi ukseklaasi viipas talle kohmakalt Cal Benton.
Mackenzie avas ukse. „Tere, Cal. Mul on hea meel, et sa polegi kummitus. Viivuks panid mu juba muretsema.”
„Kummitus?” Tulijal ei paistnud aimugi olevat, millest naine räägib. „Mackenzie, kas sinuga on kõik korras?”
„Ah, ära kuula mind. Tule sisse.”
Mackenzie astus kõrvale ja mees loivas temast mööda väikesesse kööki. Cal oli hilistes viiekümnendates, päevitunud, tervisest pakatav ja kaunilt vananev mees – keegi poleks arvanud, et Bernadette võiks temasugusega abielluda. Enne suhte liivajooksmist olid osapooled kinnitanud, et imetlevad teineteise mõistust ja kogemusi. Nad naersid koos ja nautisid teineteise seltsi. Nähtavasti oli võrrandist midagi puudu või oli midagi viltu läinud.
„Ma ei hoia sind pikalt kinni.” Cal kandis helehalli ülikonda, mis oli vaatamata kuumusele värske. „Bernadette ütles, et sõidad nädalavahetuseks koju.”
„Sõidan koidikul lennukiga Manchesteri.”
„Ta ütles, et…” Cal punastas, tõmbas kohmetunult ninaga ja jätkas: „Nagu ma aru saan, peatud sa tema järveäärses majas.”
Mackenzie tõmbas laua äärest tooli, võttis istet, sirutas jalgu ja tundis järsku, et on rampväsinud. „Ma pole talle sellest rääkinud, kui see sind huvitab.”
Cal põrnitses teda nii, nagu polekski naine talle teenet osutanud. „Bernadette ja mina oleme lahutatud. Pole tema asi, kellega ma väljas käin.” Cal tegi pausi ja laskis oma sõnadel mõjule pääseda. „Ega sinu asi.”
Kolme aasta jooksul sellest ajast saadik, kui Bernadette oli Calvin Bentoniga tutvunud ja abiellunud, oli Mackenzie üritanud mehe suhtes üles soojeneda. Kuid enam polnud mõtet proovidagi. „Kui sa just oma järjekordse naisukesega Beanie territooriumile ei hiili ja alasti suplema ei lähe…”
„Me ei käinud alasti suplemas.”
„Palju ei puudunud.”
Suve algul, enne kui Mackenzie oli Washingtonist lahkunud, oli ta juhuslikult
