vihkas neid oma elu pärast, mille oli kihva keeranud. Kunagi oli temalgi isiklik autojuht olnud. Nüüd pidi ta piirduma taksode, busside ja iidse Hondaga, mis ei tahtnud õieti teel püsida. Küsimus polnud niivõrd rahas kui prestiižis.
Inimesed, kellel pole kuhugi minna, ei vaja autojuhte ega luksusautosid.
Harris lehkas läppunud sigaretisuitsu, higi ja alkoholi järele. Ta möödus uhketest baaridest ja restoranidest, kuulis muusikat ning nägi inimesi, kes nägid head välja ja olidki head. Kunagi oli tema olnud samasugune, täis lootusi, ambitsioone ja ülimat enesekindlust. Ta oli end teistest targemaks pidanud ja arvanud, et läbipõrumine on välistatud.
Nüüd jahtis teda FBI.
Ent olukord ei piirdunud sellega.
Kuumus ja lämmatav niiskus ajasid ta uuesti higistama. Särk kleepus seljale, silmad kipitasid ja ta tahtis oksendada, kuid mitte M Streetil. Mitte inimeste ees, kes temast kunagi lugu pidasid.
Aga samas, miks ka mitte? Kes nad enda arvates õieti olid? Kõigil on oma saladused ja kinnismõtted. Absoluutselt kõigil.
„Issand jumal, Harris!”
Harris ei saanud kohe arugi, kes teda kõnetas, kuid pilgu tõstnud, silmas ta Cal Bentonit, kes oli ilmunud tema ette nagu välk selgest taevast. „Cal?”
Cal haaras Harrise küünarvarrest. „Sa oled purjus.”
„Kergelt napsine. Enda mõõdupuu järgi pole ma veel purju jäänud.”
Cal lõhnas deodorandi järele, justkui oleks end vahetult enne autost väljumist higipulgaga hõõrunud. Temagi higistas, kuid nii kuumal ööl olnuks ebainimlik mitte higistada. „Lähme siia,” teatas Cal ja sikutas Harrist peaaegu tühja kohviku poole.
„Kui meid nähakse…”
„Ei nähta.” Cal avas klaasukse ning jäi Harrist põrnitsema. „Kui just sinu uus sõber eriagent Rook pole siiapoole teel.”
Harris limpsis huuli, mis olid isegi pärast kolme õlut kuivad ja pragunenud. „Kes?”
„Sa oled üks korrumpeerunud litapojast limukas, Harris!”
Cali reaktsioon väljendas paanikat. Varjatud hirmu. „Pada sõimab katelt, mis?”
„Käi põrgusse!”
Harris ei vastanud. Mis mõtet sel olnuks? Ta oli viie aasta jooksul sellega harjunud, et teda tihtilugu põrgusse saadetakse. Cal lükkas ta logisevale toolile, läks pikal sammul leti juurde ja naasis kahe kohviga.
„Need pabertopsid kõrvetavad mu näppe,” vingus Harris, kes oli alati vingujaid põlanud. „Kas neil papist sangu polegi?”
„Ei, hakka jooma. Sa pead kaineks saama.”
„Ma olen kaine.” Harris kummardus aurava kohvi kohale ja nuusutas seda. „Liigagi kaine.”
„Kurat võtaks, Harris!” sisistas Cal. „Ma otsin sind juba eilsest õhtust saadik. Nägin sind koos FBI agendiga hotellis. Mida kuradit sa seal tegid? Sind oleks võidud näha.”
„Ma tegin eriagent Rookiga lihtsalt ühe väikese napsi. Ma tunnen paljusid FBI agente.”
„Uurisin tema tausta. Ta on karm kutt, kes ei räägi sinuga puhtast südamest.” Cal toetas küünarnukid väikesele lauale, surus rusikaid kokku ja lahti ning jõllitas oma käsi. Viimaks heitis ta Harrisele pilgu, milles ei peegeldunud niivõrd vaenulikkust kui põlgust. „Ta heidab su bussirataste alla, igavene värdjas!”
„Ma ei rääkinud talle sinust poole sõnagagi, Cal. Ma ei teeks midagi säärast. Sina pole see, kes…”
„Rookil pole sinust sooja ega külma,” lausus Cal häält tõstmata. „Teda huvitab üksnes sinult saadud informatsioon, mille abil ta saab karjääri teha. Ja ongi kõik.”
„Ta on auahne, kuid mitte vääritu.”
„Vääritu?” Cal turtsatas uskumatult. „Nii arvad sina, Harris. Inimesi ei huvita enam ausus. Neid huvitavad tulemused.”
Harris soovis, et suudaks selgelt mõelda, kuid mõtted uitasid tema haardeulatusest väljaspool. Ta ei suutnud neist ühtki tabada. Oli tunne, nagu hõljuks ta õhuvoolus, mis viis teda sinna, kuhu jumal juhatas, ning temal polnud vähimatki sõnaõigust.
Ta nõjatus kohvitassi kohale, nii et aur silmadesse tungis. „Rook võib Bernadette’i päästa.”
„Mille eest?”
„Sinu eest, Cal.” Harris pööras pilgu vastas istuvale mehele. „Ja Jesse eest.”
No nii, nüüd oli see nimi öeldud. Jesse Lambert. Saatan isiklikult.
Harris oli tundnud Cali juba enne seda, kui too hakkas Bernadette’iga lävima, kuid nende saatused olid alles kolme viimase kuu jooksul kokku põimunud. Cal oli töökas ja auahne seelikukütt, kes oli vähemalt Bernadette’iga abiellumise alguses jätnud mulje, et on valmis peret looma.
Teiste ebaõnnest kasu lõikav Jesse Lambert oli tajunud, et Cal on noppimiseks küps. Tänu laitmatule ajastusele õnnestus tal tabada Cal nõrkushetkel.
Ja Harris oli sellele kaasa aidanud.
„Sa peaksid talle raha andma,” nentis Harris. „Usu mind, Cal, ma tean, millest räägin. Anna talle see neetud raha ja kao kus kurat.”
Cal pööras pilgu mujale. „Kui ma Jessele raha annan, pole mul enam iialgi pääsu.” Ta puuris pilguga Harrist. „Ja ma muutun sinuks.”
„Kui sa talle raha ei anna, tapab ta meid mõlemaid.”
„Harris, ta on ärikas, mitte mõrtsukas. Me pakume talle tehingut. Ära nüüd vedelaks löö.”
Harris kuulis Cali hääles põlgust. Lõppude lõpuks oli just Harris Cali ellu Jesse Lamberti toonud.
Ja Bernadette’i ellu.
Just see näriski tema hinge. Harris teadis, et Cali ära kasutades teeb ta sedasama oma ainsa sõbraga.
„Jesse on saatanast, Cal,” pomises Harris vaikselt. „Ja me tegime temaga lepingu.”
Cal ei vastanud kohe, vaid rüüpas kohvi ja piidles Harrist mittemidagiütleva pilguga. Jesse Lambert oli astunud Harrise ellu viis aastat tagasi, otsinud tema nõrku külgi ja salakirgi – ning Harris oli muutunud ohvriks. Hasartmänguskandaal, mis oli tema karjäärile punkti pannud, oli väikseim üleastumine. Jesse pärast oli Harris petnud raha saamiseks oma sõpru ja avalikkuse usaldust.
Sa lasid saatanal end ninapidi vedada.
Kolm kuud tagasi oli Jesse Washingtoni naasnud ja ihkas nüüd värsket verd selle eest, et oli Harrise patud maha vaikinud.
Harris oli ta Cal Bentoniga kokku viinud.
Cali töö ja abielu Bernadette Peachamiga võimaldasid talle juurdepääsu informatsioonile, millest Jessel võis kasu olla. Ta püsis tagaplaanil, manööverdas ja manipuleeris. Aga kui Jesse tuli raha järele, keeldus Cal seda välja maksmast.
„On
