pole see järv kunagi meeldinud,” salvas mees läbi hammaste. „Vesi on alati külm. Maja on lagunenud. Bernadette ei võtnud mind kuulda ega lasknud seda remontida. Ma poleks pidanud oma sõbratari sinna kutsuma.”
„Sa ei taha, et ta sellest kuuleks, aga sulle meeldib teadmine, et ta oleks äärmiselt solvunud ja vihane, kui see juhtuks.”
„Võib-olla, kuid ära mõista mind hukka. Sul pole aimugi, mis tunne on tema abikaasa olla. Pühaliku ja geniaalse kohtunik Peachami abikaasa.”
„Kui tulid mind veenma, et suu kinni hoiaksin, siis ära karda. Ma ei kavatse talle sinu järveromantikast rääkida. Kuid see peab lõppema, Cal. Aitab.”
„See ongi lõppenud.” Cal hingas läbi nina sügavalt sisse ja Mackenzie taipas esmakordselt, et mehel on piinlik. „Aga see pole mu siiatuleku põhjus.” Cal märkas järsku kuumust, mis isegi õhtu saabudes järele ei andnud, ja hõõrus kaelatagust. „Kas oled Harris Mayerit näinud?”
Mackenzie üritas üllatust varjata. J. Harris Mayer oli üks Bernadette’i ammuseid sõpru, kuid Mackenzie ei tundnud teda kuigi hästi. „Viimasel ajal?”
„Pärast eilset õhtut?”
„Ma ei näinud teda eile. Kas ta viibis peol?”
„Ei, aga ta oli…” Cal vakatas, lõi selja sirgu ja tema kohmetus kadus silmapilkselt. „Ah, ei midagi. Niisama.”
„Mis seal ikka, aga mida sa Harrisest tahad?”
„Me pidime täna koos õhtust sööma. Olen kindel, et ta lihtsalt unustas. Mind on ennegi pika ninaga jäetud.”
Aga ta polnud varem Mackenzie uksele koputanud, et kadunud õhtusöögikaaslase järele pärida. Mackenzie oli kohtunud Harris Mayeriga siis, kui too oma abikaasaga Bernadette’ile järve äärde külla tuli. See oli juhtunud tükk aega enne seda, kui hasartmänguskandaal mehe varajasele pensionile ajas ning temast heidiku tegi. Harris oli kaotanud raha, mida ta poleks tohtinud kaotada, valetanud oma perele ja sõpradele ning kasutanud kõiki tutvusi enda huvides ära. Ta polnud küll vangi läinud, kuid pidi oma käitumise eest soolast hinda maksma. Naine jättis ta maha. Täiskasvanud lapsed ei tahtnud temaga tegemist teha. Sõbrad hülgasid ta.
Välja arvatud muidugi Bernadette, kes oli ustav ja suutis talle andestada.
„Miks sa peaksid Harris Mayeriga kokku saama?” imestas Mackenzie.
Calil hakkas ebamugav. „Sest ta palus seda. Arvan, et ta tahtis lihtsalt mõneks päevaks kuumusest eemale pääseda ja unustas meie kokkuleppe. Aastad on temaga oma töö teinud. Palun vabandust, et sind tülitasin.”
„Kas üritasid talle helistada?”
„Muidugi. Käisin ka tema kodus. Igaks juhuks mõtlesin sinu poolt läbi astuda ja uurida, ega ta sulle eile midagi ei rääkinud. Aga näib, et eksisin ja te ei kohtunudki.”
Mackenzie kortsutas kulmu. „Cal, mis lahti?”
„Mitte midagi.”
„Kui oled Harrise pärast mures, peaksid politseisse pöörduma…”
„Ma pole mures. Tahtsin sinuga ka tollest teisest asjast rääkida. Sellest, mida sa järve ääres nägid. Anna andeks, Mackenzie. Ma poleks tohtinud asetada sind olukorda, kus oled sunnitud Bernadette’i ees salatsema.” Cal paistis oma sõnade peale üllatuvat, ent lisas vaikselt: „Sa oled talle hea sõber olnud.”
„Ja tema mulle samuti. Aga Cal…”
Mees heitis põgusa pilgu käekellale. „Pean minema.”
Et Mackenzie ei saanud talle kummitusi kallale ässitada või teda põhjusetult vahistada, siis polnud võimalik sundida Cali sinna jääma ja südant puistama. Kuid vaevalt oli mehe auto hoovist välja vuranud, kui Mackenzie valis Nate Winteri numbri. „J. Harris Mayer?” küsis ta, kui Nate kõnele vastas.
Vastuseks oli vaikus.
„Nate?”
„Mis selle Mayeriga on?”
Mackenzie jutustas mehele kohtumisest Cal Bentoniga, kuid jättis mainimata tolle hullamised järve ääres.
Kui ta oli lõpetanud, kostis Nate: „Veider, et need kaks omavahel suhtlevad. Mayer võis tahta Bentonit mingil põhjusel oma advokaadiks palgata. Kuid vahet pole. Sinu asemel unustaksin selle vahejuhtumi.”
„Kui kuulsid, et mina viibisin eileõhtusel heategevusüritusel, kas kuulsid sedasama ka Harris Mayeri kohta?”
Nate katkestas jutuajamise. „Head nädalavahetust!” soovis ta ja pani toru hargile.
Mackenzie ei virutanud telefoni vastu seina, ehkki tundis suurt kiusatust seda teha. Ta kaalus Bernadette’ile helistamist, kuid too hakanuks kindlasti küsimusi esitama ja Mackenzie teadis, et on liiga ärritatud ja tige, et vastata talle midagi välja lobisemata. Seepeale esitaks Bernadette veelgi rohkem küsimusi ja et mitte rääkida talle Calist ning tolle nägusast brünetist, mainiks Mackenzie kindlasti Rooki, mehega veedetud kolme nädalat ja viisi, kuidas ta oli maha jäetud.
Sellest tekiks tõeline tohuvabohu. Bernadette nägi teda alati läbi. Mackenzie võis ju proovida seda varjata, kuid Bernadette saanuks kohe aru, et kunagine mürgeldaja, kelle ta oli päästnud, on FBI agenti kõrvuni armunud.
Ta lukustas verandaukse ja reguleeris toatemperatuuri veel veidi soojemaks. Tulirelvakoolitus, kaitsetaktikate omandamine ja autojuhilubade tegemine polnud teda heidutanud. Ta ei võinud lasta Andrew Rookil midagi säärast teha. Ta kavatses ohjeldada tundeid nagu väljaõppe ajal, mil oli puutunud kokku uute väljakutsete ning hirmudega.
Mackenzie suundus väikesesse elutuppa, kus oli kulunud puupõrand ja lihtne, maitsekas mööbel. Siin oli Sarah Dunnemore Winteri kätt tunda.
Ta tunnetas ajaloohõngulise maja vaikust, istus õdusale kaheinimesediivanile ja silmitses kaht vastasseinale riputatud vana fotot. Ühel neist oli kujutatud Abraham Lincoln mitu kuud pärast verise lahingu lõppu Gettysburgi kõnet pidamas. Teisel oli Robert E. Lee hobuse seljas, kuid Mackenzie ei teadnud, millal või kus pilt on tehtud. Samuti polnud tal aimugi, kuidas kaks tuntud 19. sajandi ameeriklast olid sattunud sellesse majja kummitama. Igal juhul kinnitasid seda turistidele mõeldud voldikud, mille koostamiseks Sarah oli kõvasti uurimistööd teinud.
Mackenzie lubas endale, et loeb need kunagi läbi.
„Aga seniks,” ütles ta valjuhäälselt ja ohkas meeste suunas, „kui olete siin, poisid, siis andke endast märku.”
Keegi ei vastanud. Ainult vanad põrandalauad krigisesid, mispeale Mackenzie võdistas teeseldud kergendusega õlgu. Jumal tänatud, mõtles ta ning kargas jalule. Juba seegi olnuks halb, kui ta pidanuks kolleegidele Rookist rääkima. Aga kui temaga räägivad juba vaimud, siis lüüakse ta pikema jututa tagasi New Hampshire’i akadeemilisse maailma, kus ta hakkab kuulekalt väitekirja koostama.
3. PEATÜKK
Harris vaarus välja ühest Georgetowni urkabaarist, vanast lemmikpaigast, kus ta võis rahulikult süütu panuse teha, ilma et keegi oleks selle peale kulmu kortsutanud. Ta oli väsinud ja napsitamisega liiale läinud. Pärast kahtkümmend nelja tundi ei suutnud ta enam leida energiat sõprade ja vaenlaste eest hoidumiseks. Ta ei jaksanud rohkem peidus
