tigedusest rabatud. Ta tundis meest veel halvasti. See oli tegelikult tema esimene töö koos Scooteri ja Quintiniga. Enne seda oli ta püüdnud nendega sobituda. Kui ta täna õhtul kaasa võeti, oli ta arvanud, et on omaks võetud. Ja oligi – Scooteri poolt. Aga Quintin oli kalk.
Ja Quintin ei sallinud ega usaldanud teda.
Craig teadis, et nad olid enne töötanud koos ühe teise mehega, keda ei olnud arreteeritud ega surnuna leitud. Ta oli lihtsalt kadunud. Ja nii oli Craig nende kampa pääsenud.
Noh, ta oli tahtnud nende hulka pääseda ja saanud oma tahtmise, mõtles Craig ja vandus hääletult omaette. See ei läinud nii, nagu vaja. Ja nüüd pidi ta sellega midagi ette võtma.
Scooter näis ikka veel olevat valmis tulistama. Olukord hakkas kiiresti vägivaldseks muutuma.
Craig pistis külmavereliselt käe selja taha, et võtta välja Glock, mida ta kandis vöörihma vahele torgatuna. Enne kui ta selle kätte sai, lajatas Quintin talle õlale. “Sul pole kuule, semu,” ütles ta leebelt.
Craig kortsutas talle otsa vahtides vihaselt kulmu.
Quintin vahtis talle vastu, tumedad silmad külmad ja hindavad. “Kas sa kavatsesid tulistada vanameest – või üht meist?” küsis ta. “Ma võtsin su kuulid ära, sõber.”
“Miks sa seda tegid?” nõudis Scooter.
“Kas sa ei kuulnud mind? Ma ei ole kindel, et ta ei tulistaks üht meist,” ütles Quintin, siis pöördus tagasi Hudsoni poole. “Lase käia, sitapea. Nüüd või ei iial.”
“Sina oled sitapea, Quintin,” ütles Craig. Neetud, mõtles ta. Mida ta ilma kuulideta teha saab?
Viimaks pööras vanamees ümber ja hakkas seifi numbriketast keerama. Niipea kui seif avanes, astus ta eemale, vahtides kaugusse, otsekui ei tähendaks see talle enam midagi.
Craig tundis äkki sügavat, kõikehõlmavat kurbusehoogu. Mida paganat see vanamees siin jõululaupäeval üksinda teeb? Kus on sildil mainitud poeg? Kus on ülejäänud osa perekonnast?
Kas see on tõesti kokkuvõte elust? Mehed tahavad poegi. Pojad soovivad autovõtmeid. Muidugi, paps, ütleb poeg. Ma aitan äris. Ning siis leiab ta midagi, mis huvitab teda rohkem, ja läinud ta ongi, kuni ühel päeval on isa vana. Ja üksi.
“Aja see kotti,” nõudis Scooter, osutades seifis olevatele rahatähtedele ja juveelidele. “Aja see kõik kotti.”
“Te ikka teate, et ei pääse siit kuhugi, eks?” küsis vanamees rahulikult.
“Vale, papi. Me läheme otseteed New Yorki. Kaome silmapiirilt,” ütles Scooter rõõmsalt.
Craig tundis kõhus külma. Scooter oli reetnud vanamehele nende plaanid, rääkimata sellest, et Hudson oli nende nägusid näinud. Craigile kangastus tema surmaotsus.
“Kirdetorm on tulemas,” ütles vanamees otsekui möödaminnes. “Aastaid pole nii hullu olnud, võin teile öelda.”
Ilm oli muutumas, Craig tundis seda. Torm, mis oleks pidanud neist põhja poolt mööduma, on selle asemel lõunasse pööranud, mõtles ta, leides end jälle imestamas, miks Hudson jõululaupäeval tööl ja üksinda on.
“Õige küll. Justkui ma väikest lund kardaks,” nohises Scooter.
Kas vanamehel on mobiiltelefon, mõtles Craig. Ta oli enne valetanud. Ta oli kindel, et mees oli juba häirenupule vajutanud, kuid ei olnud kuulda sireene lähenemas, ei mingit märki abist.
Mingi paanika või kiirustamise märgita hakkas mees nüüd Scooteri ulatatud kotti rahatähtede ja juveelidega täitma.
“Me saime kõik kätte. Lähme nüüd,” ütles Craig.
“Sina mine,” ütles Quintin. “Roni juhiistmele ja oota meid. Ja ära tee lollusi.”
“Laseme kõik siit kähku jalga,” ütles Craig. “Te saite selle kätte, mille järele tulite.”
“Tossike,” nohises Quntin. “Või hullemgi.”
“Mis mõttes hullem?” küsis Scooter.
“Ment.”
“Ma ei ole ment. Mulle on lihtsalt elu kallim kui mingid närused käevõrud,” ütles Craig, kuid tundis ülahuulel higipiisku. Quintin oli üks hädaohtlik kaabakas. Mehe silmad olid otsekui klaasist. Tema pilgus ei olnud mingit emotsiooni, kaastunnet ega kahetsust.
“Vanamees on näinud meie nägusid, ja tänu Scooterile” – ta heitis tollele salvava pilgu – “teab ta, kuhu me läheme,” ütles Quintin.
“Arvatavasti on ta üpris pime ja täiesti kurt,” vaidles Craig.
“Ma ei võta seda riski,” ütles Quintin kalgilt.
“Ja mina ei kavatse mõrvast osa võtta,” ütles Craig ja pöördus teise mehe poole. “Scooter, sa oled idioot, kui seda kõrilõikajat kuulad,” ütles ta. “Me läheme mõrva eest igaveseks trellide taha ja mina ei ole nii vana nagu teie, mehed. Ma ei taha veeta järgmist viitkümmet aastat ilma naisteta.”
Quintin hakkas naerma. “Ära selle pärast muretse, lapsuke. Nad panevad trellide taha selliseid inimesi nagu Martha Stuart. Tapjad, pagan võtaks, kõnnivad vabana minema. Jabur, kas pole?”
“Craig… me peame tegema seda, mis Quintin ütleb,” nõudis Scooter.
“Isegi siis, kui see, mis ta ütleb, on tobe?” küsis Craig.
“Käi põrgusse,” ütles Quintin, samal ajal relva välja tõmmates. “Räägi samamoodi edasi ja sul pole vaja vangla pärast muretseda.”
Craig hindas olukorda. Kahtlemata oli see kohutav. Ta oli arvatavasti oma elu parimas vormis ja ta oli neist kolmest noorim. Ausas võitluses saaks ta arvatavasti Quintinist jagu, mis sellest, et mees oli otsekui inimahv. Aga neid on kaks. Ja sellest ei tuleks aus võitlus, sest neil on relvad. Kuulidega.
Quintiniga poleks võitlus iialgi aus.
Ta pöördus jälle Scooterit veenma, kuid jäi hiljaks. Quintin, liikudes kiiremini kui Craig oleks tema mõõtu mehest võimalikuks pidanud, virutas Craigile relvapäraga pähe.
Craigil lõi lausa silmist sädemeid, siis kadus pilt eest.
Maha varisedes kuulis ta kõrvulukustavat kärgatust.
Püssipauku…
Ta tõmbus kägarasse.
Milline suurepärane viimane mõte – ja veel jõululaupäeval.
Kui ta teadvusetusse vajus, oli ta kindel, et kuuleb tuttava jõululaulu refrääni.
Oh, kuulutus rahust ja rõõmust.
1
Stereoplaadilt tuli jõululaule. Skyler O’Boyle võttis endale hetkeks aega, et kuulata kõrget, puhast naishäält, mis laulis: “Kellahääl kutsub õue…”
Siis kuulis ta oma kohalt köögis isegi muusikast üle kostvat karjumist.
