Ja vahel võis tekkida kahtlus, kas abielu pole rohkem harjumus kui südame sund.
Skyler krimpsutas nägu. Ta armastas oma perekonda. Meeletult.
Liiga meeletult?
David vandus omaette, siis plahvatas: “Inimesi suudetakse Kuule saata, aga ei suudeta leiutada jõulupuutulesid, mis ei läheks sasipuntraks ega sunniks sind iga neetud pirni kontrollima.”
“Paps, tehakse küll tulesid, mille kogu kee ei lähe rivist välja, kui üks pirn läbi on. Meie tuled on lihtsalt vanad,” seletas Kat kannatlikult.
Skyler vaatas oma tütart, kogedes tundesööstu, mis ähvardas pisaraiks muutuda. Ta armastas oma lapsi võrdselt, kuid sel hetkel tundus Kat talle eriti kallis. Ta oli muidugi lummav oma pikkade pruunikaspunaste juustega. Pikk ja sale – kuigi oli samuti nagu paljud noored naised veendunud, et peab kümme naela alla võtma. Need silmad, otsekui kullatäppidega smaragdid. Ja tal oli imetlusväärne pea õlgadel.
“Nojah… kui me oleks Bostonisse jäänud ja jõuludeks valmistunud…” pomises David.
See pole aus, mõtles naine. Just mees oli see, kes oli aastaid tagasi selle koha leidnud ja esimesena sellesse armunud. Kunagi varem olid nad sageli siin käinud. Lastele oli meeldinud linnast lahkuda ja kahe tunniga maale sõita. Nad ei lahkunud kunagi osariigist, kuid läksid mere äärest mägedesse. Ja see meeldis kõigile.
Naine mõistis, miks ta oli nii väga siia tulla tahtnud. See oli moodus oma perekonda enese ümber hoida ja viis kindlustada, et kui tema poeg ja tolle isa jõulukalkuni juures tülitsema hakkavad, ei saa Frazier lihtsalt püsti tõusta ja sõbra juurde sõita. Kas on vale nii meeleheitlikult klammerduda oma laste külge ja oma unistustesse perekonnast?
“Mamps, kas vajad köögis mingit abi?” küsis Kat. Kindlasti läheb aega, kuni tuled on paigale pandud ja ta saab ehtimisega alustada.
Skyler raputas pead. “Tegelikult on mul kõik korras. Kõik on enam-vähem valmis. Meil on täna õhtul traditsiooniline iiri toit – hoidistatud veiseliha, peekon, kapsas ja kartul, kõik ühes potis. Me võime varsti sööma hakata. Homme on meil kalkun.”
“Tahad, ma katan laua, kuni isa tuledega jändab?” küsis Kat.
Skyler naeratas laialt. “Vaata, kas saad tal aidata tuledega jännata, ja mina katan laua. Me võime süüa köögis, seal on soe ja hubane.”
Kat naeratas emale.
Paremat tütart poleks osanud tahtagi, mõtles Skyler tagasi kööki suundudes. Nad jagasid omavahel rõivaid ja saladusi ning ta oli õppinud mitte muretsema iga kord, kui tütar ära sõitis.
Tütrega siin koos olles…
Skyler tundis, et ehk on lõpuks siiski olemas võimalus Norman Rockwelli jõuludeks.
Frazier tuli joostes trepist alla, Brenda tema kannul. Nad on meeldiv paar, pidi ema nentima. Poeg oli pikk, lihaseline, kuid mitte kogukas, juuksed tumedamat tooni punased kui õel. Ja temal olid samuti isa silmad. Tema kõrval oli Brenda tilluke, habras. Ja blond.
“Pisut liiga täiuslik,” oli Kat emale nöökavalt öelnud, sest tema oli esimesena Brendat näinud.
“Te võiksite teleri käima panna ja ilmateadet vaadata,” ütles Frazier.
“Torm läheb hullemaks,” ütles Brenda arglikult.
“Tõesti?” ütles Skyler, naeratades Brendale enda arvates julgustavalt. Brenda ei olnud mitte ainult tilluke ja blond, tema säravsinised silmad muutsid ta tõelise väikese lumeprintsessi sarnaseks. Skylerile oli olnud kergendav teada saada, et neiu on kakskümmend üks aastat vana. Kui ta noort naist esmakordselt nägi, oli ta mõelnud kohkunult, et Frazier on armunud teismelisse, aga Brenda nägi lihtsalt sellepärast noor välja, et oli nii väike. Ta kippus olema arglik, kuid kindlasti tundus ta väga armas.
Noh, oleks kena, kui ta räägiks pisut rohkem ka kellegi teisega siin majas peale Frazieri, aga tegelikult, mis tal niigi viga on?
David oli liialt tuledesse takerdunud, et pulti leida. Skyler märkas seda toolil ja klõpsas teleri käima. Tõsise ilmega uudisteankur edastas hoiatuse.
“Me näeme ette suuri voolukatkestusi, ja kuna ilm juba kurjaks muutub, siis vaatamata sellele, et on jõululaupäev, soovitame, et igaüks, kellel võib voolukatkestuse puhul meditsiinilisi või muid raskusi olla, läheks haiglasse või muusse varjupaika. Ja igaüks peab valmis olema, küünlad ja taskulambid käeulatuses.”
“Ah-haa!” hüüatas David ja kõik pöördusid tema poole vaatama.
Mees kehitas pisut õlgu. “Vabandust. Ma sain tuled puntrast lahti.”
“Paneme need üles ja siis hakkame sööma,” pani Skyler rõõmsalt ette. “Kui veab, lõpetame enne seda, kui vool ära läheb, ja kui lähebki, siis võime küünlavalgel sõnalotot või midagi muud mängida.”
“Neetud ilm,” pomises Kat, pöörates tähelepanu taas telerile. “Mamps, paps, miks me ei ostnud maja Kariibi mere saarele?”
“Me ei saanud endale lubada maja Kariibi mere saarel,” ütles David, kuid tema hääl tundus rõõmsam kui enne. Ta kõhkles, siis ütles: “Frazier, kas sa võtaksid sellest otsast?”
Frazier kõhkles samuti, enne kui ütles: “Muidugi, paps.”
“Hästi. Teie kaks tegelge tuledega ja mina panen toidu lauale,” ütles Skyler.
“Kutsume härra kuueteistkümnese ja mässulise ka alla, ah?” ütles Kate. “Ta võib meid aidata.”
“Hea mõte, ja kas sa kutsuksid onu Paddy ka?”
Pärast seda lauset tekkis lühike vaikus. Võib-olla ta lihtsalt kujutleb seda, mõtles naine.
David ei olnud tema onu siinolekust vaimustatud, teadis ta ja oli ootamatult tänulik selle eest, et nad mõlemad olid sündinud Iiri immigrantide lastena. Mees ei olnud kunagi tegelikult oodanud, et naine peaks sugulasest ära pöörama, isegi kui tundis, et Paddy on joodik, kes on ära teeninud kõik selle, mille all ta nüüd kannatab. Mis polnud tegelikult õiglane, aga Davidil oli õigus oma arvamusele.
Küllalt sageli kujutas onu Paddy endast pubis tõelist iiri meelelahutust. Omal kombel, muidugi.
Kat ärkas, peletades kogu võimaliku piinlikkustunde. Ta naeratas laialt, jooksis üles poolele trepile ja hüüdis: “Jamie! Jamie O’Boyle! Too oma kuritegelik taguots topeltkiirusel siia alla. Onu Paddy… lõunasöök.”
“Ma oleks võinud ise hüüda,” ütles Skyler.
“Aga sa poleks kunagi sellist poeetilist väljendusviisi kasutanud,” ütles Kat, ja isegi David naeris.
Esimese asjana tundis Craig teadvusele tulles, et ta pea on tapvalt valus.
Quintin oli andnud talle põrguliku obaduse.
Ta ei teadnud, kui kaua ta oli audis olnud, ja kui kaugele nad on jõudnud. Varastatud sõiduki tagaistmele topituna lamades ja esimest korda silmi lahti kiskudes tajus ta vaid, et kogu maailm on valgeks muutunud.
Võimatu.
Ta sulges uuesti silmad, ootas pika hetke, siis avas need uuesti. Maailm oli endiselt
