kus nad on. Hetkeks täitsid mälestused ta meeli ja peletasid valu, siis pingestus iga lihas ta kehas enesekaitsepüüdes, kui auto ootamatult pööras ja lumehanges sunnitult pidama jäi.
“Sitapea!” karjus Quintin eesistmelt.
“Sina oled sitapea,” vastas Scooter jõhkralt. “Eks proovi selles pasas juhtida.”
“See pole nüüd tähtis. Me oleme kinni jäänud. Me peame välja minema ja jalgsi astuma.”
“Me oleme pärapõrgus!” protesteeris Scooter.
“Ei ole. Siinsamas ülal on maja,” nähvas Quintin käega näidates. “Ma näen akendes tulesid.”
“Mis? Kas me astume sisse jõululõunale?” nõudis Scooter vihaselt.
“Praegu on veel jõululaupäev,” ütles Quintin. “Rahu ja inimestevahelise heatahtlikkuse aeg.”
“Tore. Me kavatseme rikkuda kellegi jõululaupäeva lõuna?” küsis Scooter kahtlevalt, isegi jahmunult ja tõelise piinlikkusetundega.
“Täpselt nii me kavatseme teha,” ütles Quintin.
Craigi pea valutas ikka veel kõvasti. Sellest hoolimata tundis ta kohutavat õudu. Sisemiselt tõmbus ta krampi, tema hing karjus.
Ta tundis seda maja. Ta oli siit teistsugusel ajal sageli läbi astunud.
Teistsuguses elus.
Ta mäletas seda nii hästi: väiksel künkal asuv ilus maja, mugav ja soe paik, kus perekond – tõeline perekond – kogunes, toitu valmistas ja pühasid pidas.
Kuidas olid nad selle maja juurde sattunud? Kuidas võis saatus nii ebaõiglane olla? See polnud isegi otse tee ääres, jumala eest, nad poleks kunagi teadnudki, et see seal on, kui nad lumetormis mööda sõitnud oleks.
“Me peame siit eemale saama. Kaugele eemale,” vaidles Scooter.
Hea mõte, kiitis Craig endamisi heaks.
“Kaugele eemale?” pilkas Quintin. “Sa oled arust ära. Mis sa arvad, kui kaugele me selle ilmaga autota jõuame – pidades silmas, et keegi meie oma lumehange ajas? Me vajame peatuskohta. Oled sa hull? Kas sa ei näe? Me ei jõua täna õhtul kuhugi.”
Scooter oli hetke vait, siis ütles: “Me ei peaks täna inimestega kohtuma.”
“Võib-olla ei peaks inimesed meiega kohtuma?” küsis Quintin. “Justkui seal vahet oleks. Me teeme seda, mis vaja.”
Tagaistmel, silmad jälle suletud teesklemaks, et ta on veel teadvuseta, vabises Craig seesmiselt ja kaalus oma võimalusi. Olenevalt sellest, kuidas ta asjadele vaatas, muutusid need võimalused vähestest olematuteks.
Kurbus läbistas teda mõtte juures vanale mehele, kelle nad olid maha jätnud, sellele järgnes uus õudusehoog.
Ta palvetas hääletult, püüdes meeleheitlikult väljapääsu leida ja kirudes saatust oma praeguse olukorra pärast.
Kuidas, pagana pihta, oli ta siia jõudnud? Ja just tänasel õhtul kõigi õhtute seast?
“Ah, mu vaesed kondid,” oigas onu Paddy, kui Kat läks üles kordama uudist, et lõuna on valmis, kuigi tal paistis olevat täiesti mugav toetuda padjavirnale väga mõnusal diivanil, mis seisis külalistetoas radiaatori lähedal. Ta oli rõõmsalt telerit vaadanud ning Kati ema oli talle ilmselt varem teed ja küpsiseid üles toonud. Neiu kahtlustas, et onul ei olnud mingeid valusid, kuni ta koputas ja tema toa ukse avas.
Neiu vahtis teda, pani siis käed puusa ja jäljendas tema aktsenti. “Sinu vanade kontidega on kõik korras, onu Patrick. Täna õhtul ei saa sulle osaks mingit kaastunnet.”
Onu vaatas teda nördinult – meisterliku teesklusega, arvas neiu.
“Mõni tilk viskit teeks neile üksjagu head, mu kena tüdruk.”
“Võib-olla hiljem.”
“Ma pean trepist alla saama,” ütles mees.
“Onu Paddy, isegi mina tean, et trepist alla saada on kergem enne viskilonksu võtmist,” ütles Jamie Kati selja tagant, pannes õe üllatusest võpatama. Niisiis oli tema väikevend viimaks oma toasadamast lahkunud. Ta oli ainult kuusteist, kuid juba kolm tolli õest pikem. Ta oli isegi Frazierist tolli jagu pikem. Ta oli kõhn, kitsa ja intelligentse näoga. Ta muretses, et ei näe küllalt sitke välja, kuid tegelikult ei kavatsenudki ta poksijaks saada. Ta oli muusik, nagu nende perekonnas tavapärane. Ta armastas oma kitarri ja kui ta viiulit mängis, olid kuuldavasti täiskasvanud mehedki nutnud.
Katile turgatas pähe, et mööduval aastal ei olnud ta vennaga kuigi palju aega koos olnud, ja see oli aeg poisi elus, kus ta oleks võinud oma vanema õe või venna mõistlikust nõuandest kasu saada. Neiu mäletas liigagi hästi aega, mil tema oli kuusteist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
