rand
Aitäh Jenny Haddonile, endisele pangandusametnikule, tema hindamatute nõuannete ja meeliköitva pilguheidu eest rahvusvahelise panganduse maailma; Eileen Wilksile, kes selgitas mulle, kuidas käib Texases juhilubade taotlemine; ning Claire Russellile Kerikeri meditsiinikeskusest, kes oli suureks abiks meditsiinilise poole pealt. Suur tänu ka Miranda Stecykile MIRA Booksist toimetamisnõu ja näpunäidete ning ka mõningate hiilgavate ideede eest, mis selle loo tõeliselt särama panid. Mu daamid, te olete asendamatud!
Robynile ja Donile ning Keithile ja Daphnele, kes sütitasid minus kirjanikukutsumuse. Aitäh teile aastatepikkuse toetuse, sõpruse, õpetuste ja nõuannete eest, tee ja ühiste lõunasöökide ning imeliste nädalavahetuste eest Kara kirjakunstikoolis.
I OSA
Proloog
Detsember 1944, Lübeck, Saksamaa
Rooste- ja soolaplekiline terasest kraananool kiikus „Nordika” külmunud tekkide kohal. Raske kast, mille küljel olid šabloonkirjas haakrist ja number, rippus konksu küljes, tõmmates igivanad terastrossid viimseni pingule, kui jäine põhjatuul veelgi jõudu kogus.
Vastutuult silmi kissitades jälgis Erich Reinhardt, kaubalaeva kapten, kuidas kast seejärel trümmi langetati. Lasti pealelaadimine sellise ilmaga oli puhas rumalus; mereleminek võrdus laushullumeelsusega, aga viimasel ajal kannatas hullumeelsuse all kogu Saksamaa. Ida poolt rõhusid piirile venelased. Läänest tungisid peale Briti ja Ameerika väed. Polnud kütet, polnud toitu; kapteni pere oli näljas ja nad kõik elasid hirmus, et Briti ja Ameerika pommitajad teevad neile magamise ajal lõpu peale. Reinhardt oli juba kuid uskunud, et sureb just sel viisil, või siis tabab teda merel mõni torpeedo. See olnuks ehk paremgi, kui saada kuul pähe külmasilmselt SS-laselt.
„Kaua veel?”
Tema laeva kaaperdanud SS-ohvitseri küsimus oli napp, aga ei varjanud siiski mehe aktsenti. Võib-olla Bremenist, äärmisel juhul Hamburgist, otse sadamakai äärest. Himmleril oli nähtavasti kitsas käes, kui ta selliseid vastu võttis, aga Reinhardt pidi ikkagi ette vaatama. Oberleitnant Dengler võis küll olla töölisklassi juurtega, aga ta tundis laevu ja oli „Nordika” otsekui mängeldes endale allutanud. „Viisteist minutit, võib-olla ka paar tundi, kui ilm veel viletsamaks kisub.”
Ja Reinhardt oli kindel, et ilm halveneb veelgi. Tormi front oli juba terve päeva randa räsinud; enne koitu oli oodata kümnepalliseid iile. Reinhardt vaatas, kuidas veel üks kast trümmi lasti. Eredad laternad valgustasid palavikulist askeldamist trümmis ja sadamakail, kui viimane veoauto tühjaks laaditi – vaatepilt oli tugevaks kontrastiks pimendatud linnale ja rannajoonele. Isegi kanaliäärsed navigeerimistuled olid välja lülitatud. Lasti pealelaadimine oli ohtlik, aga sõit kanalil sellise ilma ja igasuguse valgustuseta võrdus enesetapuga.
Dengler marssis reelingu äärde ja röögatas käskluse. Veoauto luuk avanes ja sekund hiljem tulvas sealt välja inimesi – reisijaid, nagu Reinhardt taipas, kes hakkasid pardale tulema.
Kõige ees sammus pikk, elegantne naine, vastutuult pisut kummargil, maimuke rinnale surutud ja käe otsas mudilane. Talle järgnes salk veidi vanemaid lapsi, keda kiirustasid takka tunglev naistesumm ja veel üks pikk, autoriteetse olekuga SS-ohvitser. Koos nende kahega, kelle püssitorud olid suunatud söögisaali kogutud laevameeskonnale ja veel neljale, kes hoidsid laadimistöödel silma peal, oli Nordikal nüüd kokku kaheksa SS-last; seda oli rohkem, kui Reinhardt oli iial Lübeckis näinud ning tema ja tema vananeva meeskonna ohjes hoidmiseks piisanuks neist ühestki.
Väike tüdruk, kelle kallihinnalise, karusnahkse äärisega palitu kapuutsi alt lehvisid välja blondid lokid, peatus maabumissillal otse reelinguserval, tõstis pea ja vaatas Reinhardtile otsa, enne kui teda laeva sisemusse kiirustati.
Tuul kogus jõudu ja piserdas kõik jääkildudega üle. Külm näpistas Reinhardti palgeid ja kaela, pugedes läbi rebenenud ja õhukeseks kulunud presentvammuse ja hõredaks muutunud kaelaräti. Tüdrukukese kujutis püsis tema silme ees ka siis, kui ta silmitses uut tuules õõtsuvat kasti. Tüdruk võis olla kuue- või seitsmeaastane, tema tütretütre Bernadette’iga üheealine, aga praegu ei näinud Reinhardt mingit erinevust tüdruku ja SS-ohvitseri vahel, kes oli tüdruku sülle kahmanud ja laeva viinud.
Vali tuuleiil lõõtsus tüürpoordi-poolsest küljest, paisates tekile soolast vett ja jääd. Hetk hiljem lajatas kast vastu trümmiseina. Puit raksus ja Reinhardt pidas hinge kinni, kui tuul rikutud kasti siia-sinna pillutas.
Esimene tüürimees astus Reinhardti juurde ahtritekile, kössitades kaablirulli varju, nägu tuulest ja külmast punetamas. Tema pilk oli kinnitunud narmendavale trossile. „Mis neil seal kastides on?”
„Ma ei tahagi seda teada.” Mida vähem nad teavad, seda suuremad on nende võimalused kogu sellest jamast eluga pääseda.
Järgmine tuulehoog lõi kasti keerlema. Väsinud teras ägas, tross katkes ja kast kukkus kui kivi, sisu mööda trümmipõrandat laiali puistates ja laadijaid jalust niites. Ahtritekile varjunud Reinhardt jõudis vaevu tunda äärmist jahmatust ja hirmu, kui nägi kastis olnud kraami maas vedelemas. Silmapilk hiljem astusid pimedusest välja laadimistöid jälginud SS-ohvitserid ja tuulevilinasse lõikus Schmeisseri automaatpüstoli terav valing.
Tund aega hiljem oli trümm täis laotud ja laadijate laibad üle parda toimetatud. Nordika tekki valgustanud tuled olid nüüd kustutatud ja tintmustas pimeduses võis näha vaid kaptenisillal õrnalt kumavat petrooleumilaternat.
Tekile astunud, tõmbas Reinhardt saatuse raskust tajudes pea õlgade vahele, nähes enda ees Denglerit ja veel üht koloneli auastmes SS-ohvitseri, kes uurisid parajasti kanalikaarti. Reinhardt oli tundnud kolme trümmis tapetud meest pea terve elu. Konig ja Holt olid mõlemad olnud ligi kuuekümnesed ja neil olid suured pered ülal pidada. Breit oli olnud Esimeses maailmasõjas suurtükiväelane. „Kuhu te minna tahate?”
Laterna kumas märkas Reinhardt esmakordselt, et Dengler oli vaevu jõudnud habemeajamise-ikka. Kolonelil olid kõrged põsesarnad, õhukesed huuled ja tema pilk väljendas külma lõbusust. Vastas just nimelt kolonel.
„Kuskile, kus on soe. Kuidas oleks Kolumbiaga?”
1. peatükk
Nelikümmend aastat hiljem San Franciscos
Püstolilask oli vaid tähtsusetu plaksatus. Kuulihaav, umbes viiesendise suurune auk, polnud niigi ehmatav.
FBI agent Lance Williams pilgutas silmi, aga see üllatunud liigutus oli pelgalt refleks. Niipea kui 22-millimeetrine kuul tema oimukohast sisse tungis, läbides nii parema kui vasaku ajupoolkera, enne kui jäi pidama tema kuklasagaras, oli mees kliiniliselt surnud.
Agent Edward Dennison vaatas, kuidas Williams külili vajus, riivates õlaga üht potipalmidest, mis asusid kahel pool Nob Hilli ühe kõige prestiižsema maja laia sissekäiku. Dennison pühkis püstoli hoolikalt puhtaks ja pistis tagasi kabuuri. Relv oli üks neist kõige levinumatest kogu linnas, selline, mida oli kõige keerulisem kellegagi seostada; igal vähegi suuremal pätil ja narkaril – rääkimata korralikest kodanikest – oli selline. Ta viskab püstoli ja surnukeha hiljem kuskile, kus mõlemad sobiva aja järel leitakse, jõudes eelnevalt oma paarimehe kadumisest teada anda ja võib-olla koguni häiret tõsta.
Ta vajutas teistkordselt kellanupule ja tõmbus pingule, kui uks avanes. Kohkumusega nägi ta, et uksel seisis ei keegi muu kui Alex Lopez ise. Kindlasti oli ta näinud neid Williamsiga oma kaameraekraanil juba siis, kui nad elektroonilistest väravatest sisse sõitsid.
Lopez silmitses ükskõiksel ilmel laipa ja Dennison tundis, kuidas judinad tungisid isegi läbi tema küünilise pealispinna. Viimase kaheksateistkümne kuu jooksul oli ta aeg-ajalt Lopeze heaks töötanud, aga nende viimasest kohtumisest peale oli noormehel olnud palju tegemist.
