ta paremini „normaalse” maailmaga, aga vahepeal tuleb neil kõigil lihtsalt olukorraga leppida. Estheri tütrest ei saa kunagi tavalist, keskmist inimest.
Rina ringutas ja sirutas end, unelev olek äkitselt kadunud. „Sa näed kena välja. Punane sobib sulle, aga pane teised kõrvarõngad. Nood pikad, rippuvad, teemantidega.”
Selline enesekindel hinnang pani Estheri kulmu kergitama. Rina võis olla andekas ja pisut introvertne, aga üha enam ja enam sai Estherile selgeks, et neil oli majas varaküps peaaegu-teismeline. „Tead mis. Mine ja vaheta sina ka riided ära ja siis räägime kõrvarõngastest. Ära unusta, et meile tulevad külalised.”
Rina tumedate silmade pilk teravnes, meenutades Estherile tema abikaasat, Cesarit: nõudlik, kangekaelne ja jonnakas. „Aitäh, aga ma söön oma toas.”
„Mitte täna. Su isa tahab, et istuksid meiega ühes lauas.”
Seepeale meenus Estherile, et ta pidi köögis toimuvale pilgu peale viskama. Carmital polnud täna abilisi ja Cesar tahtis külalistele muljet avaldada.
Kulmu kortsutades sammus Esther läbi söögitoa tagasi ja suundus kööki, olles järjest rahutum uue äripartneri pärast, kellega Cesar plaanis käed lüüa. Esther oli kohtunud Alex Lopeziga vaid üks kord ja väga põgusalt ning too mees ei meeldinud talle. Tema suhtumine Lopezesse oli täiesti ebaloogiline, täpselt nagu Rina maalide mõjugi, aga miski lihtsalt tekitas temas selle tunde.
Aga kogu loos oli veel midagi. See miski oli painanud Estherit juba mitu päeva. Ta oli kindel, et oli Lopezet kusagil varem näinud, samuti nagu selleski, et mehe nimi ei olnudki tegelikult Lopez.
Harilikult leidis Esther üsna kiiresti vajalikud juhtlõngad ja taipas, mis oli valesti. Enne Cesariga abiellumist oli ta töötanud konsultandina ühes Šveitsi rahvusvahelises pangandusettevõttes, mis oli tegelnud miljardite dollarite väärtuses offshore-arvetega. Tema ülesandeks oli olnud uurida ärisidemete ja klientide taustu, kõike, mis võis vähegi kõigutada panga mainet. Estheri edukus ei seisnenud mitte ainult matemaatilistes võimetes. Tal oli fotograafiline mälu. Seda asjaolu hoidsid nii tema tööandjad kui ka Esther ise kiivalt saladuses.
Ta oli rahvusvahelisest pangandusest lahkunud juba enam kui kaksteist aastat tagasi, aga ta ei unustanud iialgi ühtki numbrit ega ühtki nägu.
Päike oli juba loojunud, aga õhk oli endiselt soe ja tulvil meeldivaid suvelõhnu, kui nende külalised majja sisenesid.
Cesar hakkas tulijaid tutvustama ja Esther asus perenaiserolli. Lopez oli noor, ilmselgelt Ladina-Ameerika päritolu, nagu võis oletada ka tema nimest. Ta oli kõige rohkem kahekümnendate keskpaigas ja pealtnäha võluv, nägus ja ilmselgelt rikas. Cesari sõnul oli ta ka veidi eraklik, mis oligi Estheri meelest põhjus, miks ta polnud noormehe kohta veel mingit informatsiooni leidnud.
Lopeze sõrmed sulgusid hetkeks tema omade ümber ja rahutus, mida Esther oli tundnud temaga esmakordselt kohtudes, tugevnes veelgi. Lopez võis olla küll võluv, aga selle võluvuse taga peitus noorusele vaatamata kalkust. Ja see mees ei sallinud naisi. See mõte torkas Estherile äkitselt pähe ja kuigi näis tähtsusetu, oli see ometigi huvitav. Ühtki ruumis viibivatest meestest ei jätnud külmaks tema pikk punane, kauni dekolteega kleit ja teemandid, see stereotüüpne kujutis, mille meedia oli loonud temast kui „härra Midase” glamuursest, hoolitsetud abikaasast. Aga Alex Lopez polnud tahtnud teda puudutada. Naisele otsa vaadates, kuigi silmside kestis vaid põgusa hetke, oli tema pilk olnud tuim ja ükskõikne.
Pealtnäha oli ta tüüpiline, täisvereline ameeriklane, kes rääkis Bostoni aktsendiga ja oli päris kena, kui liiga rohmakas lõug välja arvata, aga tema käitumises oli midagi harjumatut. Hetkeks mõtles Esther, kas noormees võis olla gei, kuid loobus siis sellest mõttest. Ta ei kahelnud, et Lopeze elus oli koht ka naistele, aga nagu kõik muu, allus ka seks kainele kontrollile ja tema seatud tingimustele.
Tervitades järgmist meest, Dennisoni, ei saanud Esther ikka veel lahti häirivast tundest, et oli Lopeze kusagil varem kohanud. Talle ei meenunud küll veel, kus või millal, aga küll ta selle välja mõtleb.
Kolmanda külalisega olid lood hoopis teistsugused. Tervituseks kätt sirutades sähvatas Estheri vaimusilma ette ajaleheartikkel. Fotod olid olnud kehva kvaliteediga ja mustvalged ning kaheteistkümne aasta tagune juhtum ise õudustäratav. See artikkel oli olnud osa tema taustauuringust kliendi kohta, kes soovis üle kanda erakordselt suurt rahasummat.
Estheril pidi hing kinni jääma ja iga tema keharakku haaras kohkumus. Ta ei mäletanud küll Alex Lopezt, aga mehe raamatupidajat mäletas ta hästi.
Käepigistus oli lühike, aga ikkagi tundis Esther pööritust ja lootis mitte oksele hakata. Talle meenus üks Kolumbia külake – Los Mendez. Perekonnad, kes automaatidest maha niidegi; porisse nutma jäänud imik.
Raamatupidaja võis küll nimetada end Mike Vitaliks, aga tema tõeline nimi oli Miguel Perez ja ta oli üks Kolumbia narkoparuni ja külmaverelise mõrtsuka Marco Chaveze kaaskondlastest. Just Chavez oli üritanud raha liigutada. Nad olid talle eitavalt vastanud. Interpoli juurdlused jätsid rahvusvahelise panganduse maailmas ikka märgi külge.
Cesar heitis naisele ärevil pilgu. „Kas sinuga on kõik korras?”
„Täiesti.” Esther sundis end naeratama. Pereze puudutus mõjus, nagu oleks ta käe roiskveekanalisse pistnud. Esther tahtis end pesta ja Pereze – ja ka kõik ülejäänud – oma majast välja ajada. Aga ta ei saanud endale lubada lihtsat luksust mehed niisama välja visata; ta peab olema ettevaatlik. See Perez oli lihunik. Kui ta hetkekski kahtlustab, et Esther tema tõelist isikut teab, on nad kõik hädaohus. „Mul hakkas kõigest pea natuke ringi käima.”
Ta vaatas Cesarile teravalt otsa, andes mõista, et soovib mehega nüüd ja kohe nelja silma all vestelda.
Mehe kulmud kerkisid juuksepiirile, kui ta naise ilmet valesti tõlgendas. Hetkeks oli viimase paari kuu jooksul nende vahele tekkinud distants jälle hajunud ja Esther nägi põgusalt „vana” Cesarit, enesekindlat rahandushaid, kes oli ta põlvist nõrgaks võtnud. Ainus kord, mil Estheril oli pea natuke ringi käinud, oli raseduse ajal, aga nad mõlemad teadsid, et praegu ei saanud asi selles olla. Viimasel ajal oli neil liiga palju muid muresid ja tööd, ei jätkunud aega isegi mõnusaks vestluseks, rääkimata siis veel seksist.
Neil oli probleeme. Suuri probleeme. Viimase aasta jooksul olid peaaegu kõik nende ettevõtmised läbi kukkunud. Nende omakapital oli kahanenud rohkem kui poole võrra. Viimase kahe kuu jooksul olid asjalood veelgi halvenenud, nii uskumatu kui see ka polnud, ja nüüd ähvardas neid täielik laostumine. Esther oli kõik oma projektid sinnapaika jätnud ja tegi ületunde, uurides Cesari sõlmitud lepinguterägastikus pidepunkte ja kitsaskohti. Cesar oli vastu võtnud kõiksugu pakkumisi, üritades toibuda märkimisväärsest kaotusest, kui nende peamine investor nad hülgas. Cesar oli pannud suuri lootusi läbikukkunud Ellis Streeti projektile – nad mõlemad olid, loopides kogu oma raha kauplustekompleksi, lootes niiviisi oma kaotusi tasa teha. Projekt oleks pidanud õnnestuma; Esther oli tehingutingimused ise üle vaadanud. Aga uskumatul kombel kaotas Cesar jälle. Praegu ootas neid ees veel ühe teisegi projekti luhtaminek. Isegi Estheri märkimisväärseid sääste appi võttes seisid nad ikkagi pankrotikuristikule nii lähedal, et talle tõusis kananahk ihule.
Joogid kallati välja. Cesar oli alati rahulik ja elegantne peoperemees. Esther sundis end naeratama ja kandis suupistekandikut ringi, üritades Cesarit teistest eemale meelitada, aga abikaasa eiras jätkuvalt tema märguandeid.
Nördinud Cesari kangekaelsest keeldumisest temaga paar sekundit omavahel vestelda, loksutas Esther talle tahtlikult veini särgivarrukale. Silmapilk hiljem, kui nad olid allkorruse tualettruumis, kahmas ta peotäie paberrätte
