käitumise taga: mehel oli hirm.
Esther oli olnud nii ametis oma mõtetega, oma teadmistega, et polnud hetkekski Cesari meeleolule mõelnud. Harilikult oli nii, et mida suurem rahaline väljakutse, seda enam Cesar olukorda nautis. Ta oli nagu lahingukindral ja iga uus sõjakäik võimaldas tal oma impeeriumi veelgi laiendada. Esther oli alati imetlenud mehe julgust ja söakust. Harilikult võis mehe instinkte usaldada ja õnn paistis teda alati saatvat. Vähemasti oli see nii olnud.
Cesar naeratas laiemalt ja tema muigesse sugenes pisut teravust. „Kuule nüüd, kullake, näita meie külalistele õige, mida sa oskad.”
Estheri naeratus kustus, kui kõigi tähelepanu Rinale pöördus.
Surunud alla soovi tütar kohemaid sellest ruumist välja viia, lükkas ta oma tooli tahapoole, tõusis ja hakkas nõusid kokku korjama. „Härra Lopezt ja tema sõpru ei huvita koolitrikid.”
Cesar pani nõudega kolistamist pahaks. „Fotograafiline mälu pole sugugi koolitrikk.”
Esther ei teinud temast välja, vaid kõndis meelega veidi õõtsuvamal sammul ümber laua. Soov oma last kaitsta oli vaistlik ja primitiivne. Perez ajas talle judinad peale, Lopezega polnud sugugi parem lugu ja Dennison oli niisama kütkestav kui piraaja. Esther ei tahtnud, et ükski neist meestest Rinat vaataks või tüdrukule keskenduks. Ta ei tahtnud, et ükski neist midagi tema tütre kohta mäletaks.
Cesar otsis välja paberilehe ja pastaka ja hakkas numbreid kirja panema. „Nii, kullake, sul on vaatamiseks aega viis sekundit.”
Rina tõmbus pingule. Ta vaatas otsemaid Estherile otsa, sõnum pilgust selgesti loetav. Ta polnud oma oskustega esinenud enam sestpeale, kui sai viieaastaseks, ja tal polnud vähimatki soovi sellega nüüd uuesti algust teha.
Esther noogutas tütrele süngelt, andes märku, et too peaks isa tahtmist tegema. Kui väga ta ka tahtis oma tütart ruumist välja ja Perezest eemale, pidi ta ootama veel paar minutit. Olukord oli niigi keeruline. Kui Rina hakkab nüüd vastu punnima, läheb lugu inetuks ja pärast möödunud nädalate tagasilööke on õhtusöögilauas tülitsemist Cesarile kõige vähem vaja.
Mornil ilmes asetas Rina šokolaadivaagna lauale ja heitis pilgu paberilehele oma isa käes. Estheril hakkas sees keerama, kui ta nägi oma tütart tegemas seda, mis neil mõlemal nii loomulikult välja tuli. Fotograafiline mälu oli olnud Estheril nii kaua, kui ta mäletas. Kui ta sai materjali kas või korrakski vaadata, oli kogu protsess imelihtne; ta andis oma ajule käsu mäletada ja mäletaski. Kui ta protsessi sekkus ja keskendus vaid ühele osale kujutisest või mõnele eraldi numbrile, oli see kõik, mis talle meelde jäi, aga kui ta laskis pilgul üle kogu lehe rännata, mäletas ta kõike. See veider oskus ei tundunud just päris „normaalne”, aga nii see käis.
Kui Rina lõpetas, ulatas Cesar lehe Lopezele. Miski Alex Lopeze juures ajas Rinale kananaha ihule, aga kummalisel kombel mõjus mees ka ligitõmbavalt. Kogu õhtusöögiaja oli tüdruk püüdnud ära tabada, mis Lopeze juures õieti valesti oli. Dennison oli igav kuju, keda huvitas rohkem toit kui tema ümber toimuv. Perez oli taibukas ja vilgas nagu madu. Kõigi ülejäänud kohalviibijatega võrreldes oli Lopez vaikne. Ta ei liigutanud end kuigivõrd ega üritanudki teeselda, nagu oleks tal lõbus.
Rina hakkas arve ükskõiksel häälel järjekorras ette lugema. Kui ta sellega valmis sai, pani Lopez paberilehe lauale ja seiras Rinat tähelepanelikult. „Sajaprotsendiline täpsus. Tähelepanuväärne anne.” Lopeze pilk oli endiselt Rinale kinnitunud. „Kust see tal pärit on?”
„Isalt.” Esther ei lasknud Cesaril vastata, pilk külm ja hoiatav. „Cesaril on alati arvude peale nuppu olnud.”
„See pole uudis,” pistis Perez mahedalt vahele. „Ega teda ilmaasjata härra Midaseks kutsuta. Loodame, et meiegi võime tema kullapuudutusest kasu lõigata.”
Dennison naeris, just nagu oleks Perez öelnud midagi ülinaljakat ja Lopezki pööras pilgu kõrvale. Ta pomises midagi teravat ja Dennisoni naer katkes kui lõigatult. Esther märkas, et hetkeks unustas Lopez oma aktsendi. Veelgi põnevam. Miski oli teda häirinud ja ta oli välja näidanud oma tundeid ja näidanud ka, et – üllatus, üllatus – ta polnudki tegelikult Bostonist pärit.
Esther sundis end taas naeratama ja viis jutu kiiresti üldisematele majandusteemadele, Rinast eemale. Tüdruk oli kõrvaklapid uuesti pähe pannud ja vahtis ainiti Lopezt, korrakski silmi pilgutamata.
Rina mõjus vahel nii täiskasvanulikult ja oli nii andekas, et Esther kippus unustama, et tüdruk oli kõigest kümneaastane. Cesar polnud veel märganud, mida Rina parajasti tegi, sest tüdruk istus otse tema kõrval, aga peagi märkab temagi, et kui pilgud võiksid tappa, oleks Lopez kadunud mees.
Kuigi Lopez oli selle kahtlemata ära teeninud, pidi keegi ometi tüdruku korrale kutsuma. Muige alla surunud, kõndis Esther ümber laua ja puudutas Rina käsivart. Polnud mõtet temaga pilkkontakti otsida, sest kui Rina oli ohvri juba leidnud, oli ta vääramatu nagu soojussihikuga hävitusrakett. Ta ei jätnud põrnitsemist kunagi vabatahtlikult järele enne, kui ohver habisedes kössi tõmbus. „Aeg magama minna.”
Rina ei liigutanudki. „Veel viis minutit.”
Mis tähendas, et ta tundis juba üleolekut ja tahtis oma võiduringi. „Ei. Tänaseks aitab sulle küll.”
Õlgu kehitades pööras Rina pea kõrvale ja libistas end sujuvalt lauast eemale. „Olgu peale,” pilgutas ta Estherile kavalalt silma. „Minu töö on tehtud.”
Paludes end vabandada ja heites Cesarile range pilgu, juhatas Esther tüdruku välja ja jälgis kullipilgul, kuidas too end magamaminekuks valmis seadis. Ta ei hakanud tüdrukut tagant kiirustama, lootes, et Cesar tabab vihje ära ja võtab midagi ette, et külalisi minema saata. Kui ta tagasi laua juurde jõudis, hakkas koosviibimine viimaks ometi lõpule jõudma. Cesar oli purjus ja Dennison niisamuti, aga Esther pani tähele, et nii Lopez kui ka Perez olid mõlemad purukained.
Külalised ukseni saatnud, vaatas Esther, kuidas nood oma madalasse, uhkesse Cadillaci istusid. Niipea kui Cadillac väravast välja pööras, libises selle taha veel teinegi sõiduk, tumedate akendega läikivmust Chevrolet’ maastur, ja Estherit haaras ärevus. Ta oli küll teadnud, et meestel oli autojuht, sest ta oli pakkunud, et mees võib soovi korral köögis einestada, aga teisest autost polnud talle räägitud. Teine auto oli siin kindlasti turvakaalutlustel, mis tähendas, et nende valdustes oli veelgi Lopeze mehi, kellest Estheril polnud aimugi.
Äkitselt oli vahejuhtum aias ilmselge. Seal oli tõepoolest olnud keegi, võib-olla rohkemgi kui üks inimene. Cesar pidi nende sealviibimisest nähtavasti teadma, vastasel juhul poleks Jorge ja Tomas teist masinat väravast sisse lubanud.
Kui värav maasturi taga sulgus, pöördus Esther Cesari poole. Tal oli ükskõik, kas nad lähevad pankrotti või mitte. „Tee nendega lõpparve.”
Ta esitas nõudmisi väga harva, aga sel korral oli sisesund liiga tugev, et seda eirata. Ta oleks tahtnud väga politseisse minna, aga pidi ootama, kuni Cesar on sellest jamast puhas. Perez tahtis tema abikaasat nende ettevõtmistesse kaasata, aga kui väga Esther ka ei soovinud toda selli trellide taga näha, ei saanud ta lubada, et ka Cesar kistaks uurimisse või meediatormi, mis kahtlemata järgneb, kui Perez paljastatakse.
„Ma ei saa – vähemasti mitte praegu.”
„Miks mitte?”
„Ma korraldasin asja juba nii, et Lopez tuleb ja viskab projektile pilgu peale. Ta on turul uus tegija ja tal on raha. Me ei tohi seda võimalust käest lasta.” Ta andis naisele tavapärase ja viisaka liigutusega
