mehe minevikust. Cesar kahvatas, aga tema ilme oli puisevõitu. „Palun ära tule ütlema, et teadsid seda kõike isegi.”
Cesari silmis sähvatas tuluke. „Muidugi ei teadnud. Ma ei pööranud talle erilist tähelepanu – ta on Lopeze raamatupidaja. Ma olen temaga korra põgusalt kohtunud, võib-olla kahel korral.”
Esther viskas paberrätid prügikasti. „Pärast tänast õhtut ütled sa neist lahti. Ära tee neist kellegagi mingit tegemist, kaasa arvatud Lopezega.”
Cesari ilme oli põiklev. „On üks probleem. Mäletad Pembroke’i projekti?”
Kuidas oleks Esther saanud seda unustada? See oli teine nende suurematest ettevõtmistest, mis ähvardas kokku variseda. Kui see peaks juhtuma, on neil lõpp peal.
„Lopez tahab osalust.”
„Kas ta teab Ellis Streetist?”
„Teab küll. Mõistad nüüd, millises seisus ma olen? Ma saan sundida Lopezt Perezest vabanema, aga mitte praegu kohe.”
Ei, kui oli pisimgi võimalus Pembroke päästa. Ükskõik, kui vastuvõetamatu see ka polnud, pidi Esther alla andma. Kui tema või Cesar peaks praegu Perezi üle nurisema, võib Lopez projektile hoopis selja pöörata. Estherile ei meeldinud mõte partnerlusest Lopeziga – see mees oli kui madu –, aga praegu oli Cesaril õigus. Nad võitlesid ellujäämise nimel.
Õhtusöök kulges kohutavalt aeglaselt ja Carmital olid käed-jalad tööd täis, sest mitte üks, vaid koguni kaks abilist, kelle ta oli tänaseks palganud, polnud kohale ilmunud. Esther, kes ei suutnud seltskondlikku vestlusse lülituda, aitas Carmital toitu serveerida ja lauda koristada.
Laua ja köögi vahet liikudes ning kõigepealt suupisteid ja seejärel suppi serveerides silmitses ta silmanurgast Rinat, kes oli heitnud kolmele külalisele vaid ühe pilgu ja seejärel kilpkonna kombel oma kesta tõmbunud. Laps võis olla küll vaikne ja unistav, aga sel tüdrukul oli ülierk vaist.
Viimase poole tunni jooksul oli Rina söönud seda, mis tema ette pandi, ja vastanud, kui temalt midagi küsiti. Peale tavapäraste viisakusavalduste polnud keegi tüdrukule tähelepanu pööranud ja see valmistas Estherile kergendust. Talle ei meeldinud Rina oskus end soovi korral muust maailmast välja lülitada, aga samal ajal ei tahtnud ta ka, et nende külalised, eriti Perez, avastaksid tema tütres midagi huvipakkuvat.
Iga kord, kui ta vaatas mehe tõmmusse, kitsasse näkku, mõtles ta surnud lastele ja tal hakkas paha. Mees võis olla küll raamatupidaja, aga ta oli olnud Los Mendezes, kui peaaegu terve küla maha notiti – väidetavalt Chaveze käsul. Ellu jäid vaid need külaelanikud, kellel õnnestus džunglisse põgeneda. Rünnakuõudustest judisedes olid nad andnud oma tunnistused, aga nendest hoolimata ei olnud Chavezt süüdi mõistetud. Perez ja veel mõned kartelliliikmed olid haihtunud, pääsedes seega kindlast vanglakaristusest, aga Chavez oli jäänud Kolumbiasse. Reutersi andmetel oli talle taganud puutumatuse tema mõju valitsusele ja, mis veelgi tähtsam, sõjaväele.
Söögitoa ametliku õhkkonna kõrval tundusid köögi kuumus ja helid nii kodused. Pottidest kerkis auru, kui kaant tõsteti, ja kostis nõudekolinat, kui kausid köögiviljade ja salatiga serveerimiskärule tõsteti.
Virna musti nõusid köögilauale asetanud, astus Esther õue, hingas sügavalt sisse ja aegamööda jälle välja. Harilikult ei kadestanud ta sugugi Carmita pingelist askeldamist, aga täna õhtul küll. Hetkest, mil ta oli Perezt silmanud, olid tema närvid täiesti puntras. Ta tundis, kuidas tal sees keeras, ja ta ei suutnud peaaegu midagi süüa, isegi tema nahk tundus pingul olevat. Ta oli kasutanud iga ettekäänet laua äärest lahkuda ja mehest eemalduda, aga mõneminutilisest pääsemisest polnud palju abi.
Sügavamale aeda astunud, hingas ta sisse gardeeniate tugevat lõhna ja püüdis rahuneda, pilk kinnitunud valgustatud basseini tüünele pinnale.
Ta kergitas juukseid kaelalt, et õhk tema nahka jahutaks, ja astus basseinile lähemale, pilk luuderohu ja läikivate palmilehtedega lillepostamentidelt üle libisemas. Korraga võttis ta kingad jalast, sikutas oma liibuva siidkleidi reiteni üles ja istus plaaditud basseiniservale. Jalgu vette libistades tundis ta hetkeks külmavärinaid. Vesi oli leige, vaevu jahedam kui Estheri ihu, aga ometi piisas sellest, et palavus veidi järele annaks ja võimaldaks tal järele mõelda, mis asju Cesar ja Lopez õieti ajasid.
Cesar oli öelnud, et õhtusöök on vaid seltskondlik „soojendus”, et nad saaksid Lopezega vaadata, kui sobilikud äripartnerid nad teineteisele oleksid, aga ometi oli õhkkond kõike muud kui soe. Lopez ei üritanudki kellelegi muljet avaldada ja Cesar käitus kuidagi võõralt. Kui Esther poleks oma abikaasat usaldanud, oleks ta arvanud…
Mingi varju vilksatus pani ta pead pöörama. Esther kortsutas kulmu, pannes pahaks pigem oma närvilisust kui võimalust, et mõni väike loom või lind oli endale tihedas palmisalus pesa teinud. Ta oli liikumist tabanud vaid silmanurgast. Võimalik, et see oli kellegi vari, kes oli majas lambi ette astunud, aga kui kõik istusid söögitoas, oli külalistetuba – ainus terrassi poole avanev valgustatud ruum – tühi. Kui tahes vastik see mõte ka polnud, oli liikujaks tõenäoliselt mõni rott. Nemad armastasid paksu lähistroopilist taimestikku. Carmita mees Thomas pani neile ühtepuhku lõkse üles.
Uimasesse vaikusesse tungis kukkuva panni kolin ja Carmita terav hääl. Surudes alla pinge ja üha kasvava pahameele, et Cesar, meeleheitel või mitte, oli lubanud Pereze-taolise mehe nende majja, tõmbas Esther jalad veest ja ajas end sirgu, kingad käes kõlkumas.
Magnooliaoks õõtsus. Esther kortsutas kulmu. Võbelev oks oli tunduvalt kaugemal kui esimene liikumine, mida ta oli märganud. Olnuks tõenäoline oletada, et oksa pani liikuma tuul. Aga aias polnud tuuleõhkugi.
Esther vahtis pärani silmi varjudesse, aga basseini valguskuma ei lasknud tal pimeduses näha midagi peale puude ja põõsaste piirjoonte.
Uus vilksatus pani naise südame meeletult rinnus taguma.
Tal oleks äärepealt hing kinni jäänud, kui ta taipas, et liikus basseinivette langev leht. Pikka aega vahtis ta veepinnal hõljuvat lehekest ja selle ümber tekkivaid korrapäraseid ringe.
See oli parimaks tõestuseks, et ta hakkas paranoiliseks muutuma. Nende maja ümber oli turvatara ja kaamerad töötasid ööpäev läbi. Kui ükski alarmsüsteem oleks rikutud, oleksid Tomas või Jorge, Tomase ja Carmita poeg, kes elas koos oma vanematega nende valdustes asuvas majakeses, kohemaid majja helistanud.
Pahaselt sammus Esther tagasi kööki just sel hetkel, kui serveerimiskäru pearoaga lõpuks ometi söögituppa veeres.
Tunni aja pärast olid ka magustoidunõud laualt koristatud ja Carmita liikus ringi kohvikannu ja kandikutäie omatehtud šokolaadikommidega.
Cesar keeldus kohvist ja täitis selle asemel hoopis oma veiniklaasi. Esther pani tähele, et mees jõi palju ja oli väga jutukas, mis polnud sugugi tavaline. Harilikult hoidis ta külalisi võõrustades pea ikka selge, sest teadis, et tema tugevaks küljeks olid ärivaist ja oskus hinge vaakuvad ettevõtted jälle edukaks muuta, mitte aga inimestega suhtlemine. Selles osas oli Estheri abi hindamatu väärtusega. Cesar juuris välja halvad äriotsused; Esther juuris välja halvad inimesed.
Rina, kes oli Estheri äraolekul oma Walkmani laua juurde tarinud, kuigi tal oli selgesõnaliselt keelatud seda teha, oli nüüd muusikamaailma süüvinud, pilk hõbedasel šokolaadivaagnal. Carmita ulatas vaagna Rinale ja utsitas tüdrukut külalistele kommi pakkuma. Harilikult poleks Estheril olnud midagi selle vastu, et Rina veidike abistab, aga täna soovis ta, et Carmita oleks etiketist kinni pidanud.
Kui
