selt, Gwen Hunter
Tänu
Abi eest muusade teemal:
S. Joy Robinson, kes tegi sel teemal uurimistööd ja tõi suurepäraseid raamatuid.
Misty Massey, kellelt pärineb algidee.
Meditsiinialase abi eest:
Püüdsin kirjutada romaani „Uinu vaikselt” meditsiiniteemalised osad nii, et need oleksid võimalikult realistlikud. Kui siiski leidub mingeid vigu, on need minu vead ja mitte järgnevate võimekate, pädevate ja loovate meedikute omad.
Susan Prater, operatsiooniõde ja kallis hingesugulane Lõuna-Carolinas
Earl Jenkins juunior, arst Lõuna-Carolinas
James Maynard, arst Lõuna-Carolinas
Eric Lavondas, arst Põhja-Carolinas
Randall Pruett, meditsiiniõde Lõuna-Carolinas
Nagu ikka, on selle raamatu paremaks teinud:
Miranda Stecyk, toimetaja, kes nägi selle raamatu toimetamisega palju vaeva. Kallistan!
Jeff Gerecke, agent.
Lynn Prater, kosmetoloog ja Lõuna-Carolinas Rock Hillis asuva Serenity Spa omanik, kes on andnud infot naha kohta (loodan, et sain kõigest õigesti aru) ja tänu kellele on ka minu nahk kaunis.
Minu abikaasa, tänu vastuste eest esilekerkivatele küsimustele, tähelepanelikkuse eest lugemisel ja lõputu kannatlikkuse eest.
Minu ema Joyce Wright, töö käigus tehtud toimetamise eest.
Tänu minu elu armastusele, kes tegeleb kõigi pisiasjadega, ei ole kunagi tüütu, kuigi tihti on temaga raske sammu pidada, kirjutab võrratuid laule, ei naernud mind välja, kui tahtsin õppida kanuusõitu kärestikel, parandab autosid ja matkabussi ja kõike, mis kodus katki läheb, värvis ära söögitoa seinad ega sõdinud vastu tumepunasele värvile, õppis tantsima vaid minu pärast, masseerib mu jalgu, kui need valutavad, töötab 16 tundi päevas, sest see meeldib talle, ja on aumees, kellesarnaseid on tänapäeval maailmas nii vähe.
Proloog
Mees märkas oma tähist, piksetabamuse saanud puud, mille lahtine koor paljastas kahvatu kuivanud tüve, ja keeras auto vasakule vähesõidetud kolmandajärgulisele teele. Sillutis oli auklik ja pragunenud ning vana Volvo vappus, kui parempoolne esiratas tabas eriti sügavat auku. Tüdruk, kes ei olnud tema tütar, nihkus veidi kõrvalistmel. Tüdruku pea mütsatas vastu akent ja kaldus siis mehe poole.
Mees haaras temast ühe käega ja sättis ta tagasi istmele. Tüdruku kõrvarõngad tilisesid vaikselt CD-mängijast kostva muusika taustal. Viiulid mängisid Mozarti sonaadi südantlõhestavat meloodiat.
Hoo maha võtnud, heitis ta musta sametpleedi taas tüdrukule peale ja patsutas talle õlale. Ei mingit reaktsiooni. Ega mees seda oodanudki. Tüdruk oli olnud juba peaaegu tund aega surnud.
Siin ei olnud tänavavalgustust, tee kadus pimedusse. Üks metskits seisis teeserval kuivanud heinal ja vaatas auto poole. Loom ei kartnud, üksnes ta lõug liikus koredat sööta mäludes. „Kas nägid metskitse?” küsis mees tüdrukult. “Sulle meeldivad kitsed.” Laps ei öelnud midagi. Taas patsutas mees tüdruku õlale.
Otse ees ilmus nähtavale vana kalmistu. Katkine pronkshobune, turjal põhjaosariiklasest sõdur, heitis imeliku varju. Hobuse nina oli purunenud, kui vandaalid kuju 1998. aastal maha tõmbasid. Monumendi parandamise kulud olid suuremad, kui kohalik ajalooselts oleks suutnud kokku koguda, ja seega jäi hobusele, kes küll tagasi oma kohale pandi ja alusele kinnitati, alles vaid pool nägu. Mees teadis seda kõike ja palju muudki – ta oli tegelenud selle sugupuu ja kalmistu uurimisega, see oli tüütu ja väsitav. „Uurimistöö on kõige tähtsam, eks ju, kullake?”
Laps oli endiselt vait. Kui mees kalmistul pidurdas, libises tüdruk istmelt maha, loiult põrandale kõverasse. „Vabanda, kullake, kuid nüüd oleme kohal.”
Jätnud tütarlapse autosse ja mootori käima, võttis ta taskulambi ja kõndis kuju juurest päripäeva ümber kalmistu, kuni jõudis hobuse juurde tagasi. New Yorgi filharmoonikud mängisid ikka veel Mozartit, kui ta sammus sealt umbes kolm meetrit eemal asuva perekonnaplatsini. Siia oli maetud Shirley perekonna kuus põlvkonda, mitmel hauakivil oli konföderatsiooni märk. Teised olid olnud Esimese ja Teise maailmasõja kangelased. Mees ja naine olid maetud kõrvuti, kuigi surnud kahekümneaastase vahega 19. sajandi lõpus. Mees oli Caesar Olympus Shirley ja naine Susan Chadwick Shirley. Viis last olid surnud ja maetud ühe nädala jooksul. Gripp? Koolera? Streptokokk? Mingeid dokumente selle kohta ei olnud.
Tüdrukule oleksid Shirleyde lapsed meeldinud. Mees oli näinud perest vana dagerrotüüpi. Nad näisid kenade inimestena.
Tagasi Volvo juurde tulnud, vahetas ta plaati, pani peale Vivaldi, avas pakiruumi ja võttis sealt labida, teise taskulambi ja neli väikest poleeritud messingkujukest. Valguses kuldsena näivad kujukesed olid kõik kreeka stiilis rüüdes, käed üles tõstetud, sõrmeotsad koos, nii et käsivartest moodustus ring, just nagu oleksid nad hoidnud käes maakera. Igal kujul olid puusal mingid tööriistad, peenelt vormitud messingriistad. Mees pistis piibli kaenla alla ja võttis väikese roosa karbikese käepidemest. Selle toidukarbi oli ta ostnud eBayst. Tüdrukul oli selle üle hea meel olnud.
Vivaldi rütm kiirenes. Mees valis välja koha Shirley laste jalutsis, asetas matusetarbed maha ja lükkas labidatera maasse. Esitulede valguses heitis labidas pika lainja varju üle haudade, just nagu otsiks kivide vahel kohta, kuhu ööpimeduses varjuda. Keharaskus abiks, surus ta jalaga labidale, kaevas hauda. Minutid läksid, muusika valjenes ja vaibus siis. Labidas hakkas liikuma muusika rütmis. Ühte peopessa tekkis väike vesivill. Ta töötas nagu talupoeg – higi voolas, ebatavalises kuumuses mööda külgi alla nirisedes. Ta kaevas augu piisavalt sügava, et hoida raipesööjad eemal. Piisavalt sügava, et hoida tüdrukut ohu eest. Temast ei olnud saanud talle tütart, kuid ta oli püüdnud. Ta vääris viisakat rahupaika ja kedagi, kes teda leinaks.
Kui haud oli paraja sügavusega, viskas ta labida kõrvale ja läks tagasi auto juurde. Ta heitis seljast särgi ja pesi end niiske lapiga, mille oli suletavas kilekotis kaasa toonud. Seejärel võttis ta riidepuult puhta särgi ja sirutas käed tugevalt tärgeldatud käistesse, sidus ette lipsu ja pani ülikonna selga. Musta matuseülikonna.
Korralikult riides, tõmbas ta sametpleedi ettevaatlikult tüdrukule ümber. Tõstis kalli puntra auto põrandalt, must sametpleed tüdruku ümber, ja viis ta kitsa augu juurde. Ta asetas lapse õrnalt murule ja nihutas siis väikesesse hauda, mida valgustasid auto esituled. Vivaldi kõlas nüüd vaikselt, muusika kandus läbi autoakende öösse. Kauguses laulis öösorr.
Viimast korda katsus ta tüdruku pulssi, pannes kaks sõrme ta randmele. Lihtsalt, et kindel olla. Tüdruk poleks pidanud enam elavate kirjas olema, kuid alati võis ette tulla ettenägematuid probleeme. Ei midagi. Mitte kui midagi. Kallutades end haua kohale, surus ta sõrmed vastu tüdruku külma kaela ja vaatas teda seal hauas. Ta oli nii ilus. Mees oli lootnud, et sellest tüdrukust saab see üks ja ainus.
Ülima hoolega kummardus ta haua kohale ja tõmbas sametpleedi ettevaatlikult tüdruku ümbert. Pleed libises üle ta keha, käsivarte õnaruste, jalgade.
Püsti tõustes jäi mehe keha ebaloomuliku nurga alla, selg nõksatas piinava värina käes. Ta keha vappus. Seda oli teinud tüdruk. See väike tüdruk. Kuidas ta võis talle haiget teha? Vihaselt hoidis ta valu pärast hinge kinni, urahtas hingata püüdes ja kirus mõttes tüdrukut. Väike inimrämps! Minutid venisid, kramp andis järele. Ta ajas selja sirgu. Värin läks korraks hullemaks ja hajus siis.
Mees proovis
