sügades teist kõrva tagant. Mahajäetud, kodu vajavatest koertest saavad kõige paremad lemmikloomad ja seepärast võtsin nii palju koeri, kui sain. Adopteerisin mõned isegi maakonnaametitest, kui sealsed teenistuskoerad jäid töö jaoks liiga vanaks. Tublid loomad hullasid ja väänlesid rõõmust, kui väsinult maja poole rühkisin. Koerad haisesid millegi järele, mille peal nad olid püherdanud, arvatavasti surnud jänes või orav, ja tahtsid mängida, kuid jalats, mille nad mulle tõid, haises jubedalt.
„Too mulle pulk. See on vastik,” müksisin oma valge meditsiiniõe kingaga tennist eemale. Big Dog, kes oli pooleldi jahikoer ja pooleldi valvekoer, lükkas selle tagasi, kõrvad lontis, pikk saba õõtsumas. Cheeks, tubli jahikoer, vingerdas mul tee peal ees. Cherry hüppas üles ja alla esikäppadele, ikka kõrgel häälel klähvides. „Tasa. Olgu, üks vise,” ütlesin ma, „Ja siis matan ma selle asja maha.”
Kummardasin ja tõstsin jalatsi maast. Sellest hoovas mingit iiveldamaajavat, peaaegu magusat lõhna. See lõhn oli mulle tuttav. Surma lõhn. Aeg näis seisma jäävat, kui hoidsin käes väikest punast tennist. See oli mu käes, räpane, paelte vahel lehed ja oksaraod. Haises nagu haud.
Lapse tennis.
Keerasin selle teistpidi ja vaatasin sisse. Mingi pehme ja mädanenud ollus. Plaatanileht keerdus paelte vahel. Kummitallal sügav kulumisjälg, mingi kleepuv aine ebaühtlase mustri peal. Roiskunud liha lõhn. Varahommikune tuuleõhk võbises mööda mu õlgu.
Läksin tagasi auto juurde, avasin pakiruumi ja asetasin tenniskinga selle põhjale. See oli rumalus. Ei olnud… Ei saanud olla. Olin liiga väsinud ega suutnud loogiliselt mõelda. Lükkasin oma sugupuu tabelitest tehtud koopiad kõrvale, et ei määriks neid ega rikuks tõendeid. Kui see ikka oli asitõend.
Kallasin purjeriidest kandekotist, mis mul ikka veel käes oli, kõik välja ja panin koti auto küljele kinnitatud tagavararehvi kõrvale. Väljakallatud hunnikust tõmbasin välja paari siniseid lateksivabu kummikindaid, pintsetid, kotid asitõendite jaoks, mõõdulindi ja steriilse kile, millele asetasin kinga. Lisaks võtsin väikese diktofoni ja oma uue digifotoaparaadi, mis kuuluvad kohtuekspertiisi assistendi varustuse hulka. Kontrollisin kellaaega. Siis kõhklesin. Tundsin meditsiiniõeriietuse all külma, kui tõstsin käed tagaluugi kummiäärisele. „See ei saa olla see, mida kardan.”
Big Dog puhkis mu sõnade peale ja tõi kepi, istus siis viisakalt, esikäpp õhus. Kuigi ütlesin, et ta on osalt jahikoer, on ta tegelikult pooleldi krants ja pooleldi Pürenee mäestikukoer ning ulatub mulle üle vöökoha. Viskasin kepi ja koerad jooksid haukudes sellele järele.
Kas ma peaksin kutsuma politsei? Helistama kohe šerifi büroosse? Kui rikuksin asitõendid, olles ise kiitusega lõpetanud kohtuarstliku ekspertiisi kursused, tunneksin end mitte üksnes hädavarese, vaid ka idioodina.
Hingasin sügavalt välja. Hästi. Ma teadsin, kuidas säilitada tõendusmaterjali.
Olin liiga väsinud, et järele mõelda, ning mu jalad tuikasid ja selja alaosa valutas. Tahtsin vaid üht, jätta see tennis ja magama minna. Hais levis üle terve auto, kuni seal kõheldes seisin ja ainiti punast jalatsit vahtisin.
Mis siis, kui kutsuksin politsei ja see osutuks lihtsalt üheks esemeks prügilast, mis on omavoliliselt tekkinud farmi taha uusehituste juurde? Kui see ollus pärines vanast poolroiskunud hamburgerist, mis oli sattunud kinga sisse, või oli see surnud hiir? Tunneksin end veelgi enam idioodina. Ma ei pingutanud küll eriliselt uhkuse nimel, kuid oleks piinlik, kui kutsuksin korrakaitsjad siia koerte toodud prahti vaatama. Valves olevad poisid lõõbiksid mu kallal elu lõpuni. Olin Dawkinsi maakonna päästeteenistuses vabatahtlikuna piisavalt kaua töötanud ja teadsin, et saaksin uue hüüdnime – ja see ei oleks meelitav.
Ilmselt ei olnud siin midagi. Hiir. Kellegi lõunasöögi jäätmed. Hirmuhigi kadus. Panin kindad kätte ja kirjutasin kahele asitõendite kotile kuupäeva, kellaaja ja kinnitasin oma initsiaalidega. Ühele kotile kirjutasin: LEHED TENNISEPAELTE VAHELT. Lihtsalt igaks juhuks. Tegin digiaparaadiga kaks pilti ja kontrollisin ekraanilt, et tennis oleks nii korralikult kaadris, et kohus seda aktsepteeriks. Mitte et ma seda vajaksin. Olin täiesti… peaaegu kindel.
Lülitasin sisse diktofoni, reguleerisin helitugevuse valjemaks ja ütlesin kuupäeva, kellaaja, oma nime, asukoha ja kirjeldasin lühidalt, kuidas see jalanõu mu kätte sattus. Tõmbasin mõõdulindi lahti, seadsin selle vastu talda ja tegin foto, et tennise suurus kaduma ei läheks.
Samal ajal lugesin mõõdud valjusti diktofoni ja märkisin, et tegemist oli vasaku jala tennisega. Miskipärast näis see olulisena, kuigi olin kindel, et mu reaktsioon oli ema, mitte kohtueksperdi oma.
Tõmbasin pintsettide abil paelad laiali ning panin lehed ja oksaraod esimesse paberkotti. Sõrmitsesin tennisepaelte puntras sõlme, korjasin sealt välja kukkunud materjali kotti, isegi väiksemad mullatükid ja terad ja millegi, mis nägi välja nagu kahvatukollane liiv. Kui sain paelad sõlmest lahti, tõmbasin jäigad küljed laiali, nii et nägin tennise keelt, mis oli keerdunud pöiaosasse.
Tegin veel ühe foto ja kirjutasin teisele kotile: SISU: TENNIS, KEEL. Sikutasin pintsettidega tekstiilist keelt, tõmbasin selle sirgu ja korjasin kokku need vähesed osakesed ja taimse materjali, mis sealt sain, ning panin need teise kotti. Keel tuli nüüd väljapoole, kohmakas ja paindumatu, miski oli selle sees. Astusin eemale ja lasin varahommikusel päikesel paista sellele, mis sealt välja tuli.
Sätendav eresiniseks värvitud küüs oli ülejäänud koematerjalist eraldunud. Erk toon, sama ere kui Vahemeri. Tumenenud kude. See oli lapse varvas.
Kauguses haukusid koerad, hirnus hobune, paukus uks. Vares kraaksus, justkui naeraks mõnitavalt, närviajavalt.
Läks aega, enne kui sain hingata, valjult ja karedalt. Ahmisin kiiresti õhku. Mu vaateväli ahenes, muutus servast tumedamaks, pilk keskendus eresinisele varbaküünele. Kummardusin ettepoole, nõjatusin keharaskusega auto tagaluugile. Tahtsin oksendada. Istusin raskelt selgroo ragisedes maha.
Jahe õhk tundus nüüd ootamatult soe ja äkitselt tundsin, et mul on palav ja higistan. Mu hingamine kiirenes, hingeldamine oli reaktsioon šokile. Laulurästa laul, mida ma polnud seni kuulnud, kõlas liiga valjult, liiga vulgaarselt. Kauguses viskas üks hobune pea selga ja norsatas. Väike terjer Cherry müksas mu jalga ja lidus klähvides ümber auto. Ma polnud kohtumeditsiini assistendina tegutsenud veel ühte kuudki ja nüüd oli mul siin jalanõu, varvas sees. Mulle ei oldud õpetatud, mida peaksin edasi tegema.
Kust olid koerad tennise leidnud?
Ei olnud kahtlust, mul oli autos midagi tähtsat, midagi jubedat. Tükike väikesest tüdrukust… see ajas judisema. Tükike väikesest tüdrukust…
Ja ma olin rikkunud asitõendeid. „Noh…” ütlesin, tahtes öelda midagi kangemat. Kordasin vaiksemalt: „Noh,” teadmata ühtegi asjakohast vandesõna, millest sellises olukorras piisanuks. Mida öeldagi, kui koer toob sulle tükikese väikesest tüdrukust? Vastiku maitsega sülge neelatades võitlesin kasvava iiveldustundega. Judisesin. Tükike väikesest tüdrukust… Langetasin pea ja püüdsin hingamist aeglustada.
Kui nägemine selgines ja nõrkus üle läks, tõusin auto tagaotsale toetudes taas püsti. Põlved naksusid, nagu olid viimastel kuudel tegema hakanud. Iiveldus kasvas ja vaibus siis. „Hästi,” ütlesin. „Hästi. Saan sellega hakkama.” Ma ei olnud selles nii kindel. Samas teadsin, et järele jätta on juba liiga hilja.
Üllatavalt kindla käega kerisin diktofonilindi tagasi kohta, kuhu olin viimati rääkinud, ja jätkasin juttu. Võtsin käsile tennise, kirjeldades, mida olin avastanud. Sundinud end hingama sügavalt ja aeglaselt, tegin digifotosid ja kontrollisin, kas kõik seni tehtud võtted on fookuses. Kas jalatsi
