kus olid tammed, vahtrad, seedrid, hikkoripuud ja tulbipuud oma kollaste õitega, mis olid ikka pööratud aprillipäikese poole.
Cheeks tiris mind vasakule väikesesse lohku ja muld mu jalge all oli teistsugune, kahvatu ja liivane. See oli kunagi läbi osariigi voolanud iidse jõe säng, mida nüüd enam polnud. Mul oli meeles see jäme liiv, mis pudenes kingapaelte vahelt ja kingakeele vahele keerdunud varba juurest. Seal oli olnud kollakasvalge liivasegu. Ei olnud punakat mulda, sellele piirkonnale tüüpilist halvasti vett juhtivat kollast savimulda, vaid jäme ja hele liiv. Olin selle alateadlikult ära tundnud, kuigi mitte otseselt paika pannud; olin siiski teadnud, et Cheeks liigub selles suunas, kui lõhna jälle kätte saab. Liiva pärast.
Mu hingamine muutus raskeks ja kiireks, kui vana koer tempot tõstis. „Tubli poiss, Cheeks,” pomisesin, komberdades ta järel kaasa. „Tubli vana Cheeks.”
Ta vedas mind künkast alla, mööda samblikuga kaetud rahnudest, mida risustas hiljutise tormi ajal vihmaga siia kandunud praht. Uuesti üles, üle äsja mahalangenud puu, mille koore oli läbistanud pikne ja mille kevadised lehed hakkasid närbuma.
Olime kindlasti Chadwicki Farmide maade serval, algse Chadwicki maatüki juures, vana Hilldale’i koha lähedal. Ühel pool nägin läbi puude lagedat maad ning traktorimüra, mida olin enne kuulnud, kostis valjemini. Cheeks kiirendas taas hoogu, ta kõnnak oli õõtsuv, kui ta üha nigelamaks jäävad puusaliigesed tempoga võitlesid. Hakkasin higistama.
Ja siis tundsin ma seda lõhna. Surma lõhna.
Kerisin koera rihma uuesti lühemaks, hoides Cheeksi otse ees. Ta kaelakarvad tõusid rohkem püsti ja hingamine kiirenes kergelt puhkivaks. Ta ajas ninaga mööda liivast mulda. Vana koer paiskas erutusest õhku omaenese tugevat haisu.
Kahe vana tamme ümber tiirutades hakkas Cheeks värisema ja peatus. Ta oli leidnud riidetüki, kaevunud ninaga sellesse. Veidi eemal oli lapike songitud maapinda, ümber värske hele liiv, keskel tumedam. Tumedamast osast paistis veel riiet.
„Oh issand,” sosistasin, tõmmates Cheeksi tagasi, et teda enda lähedal hoida. „Oh issand.” See oli palve, mida öeldakse siis, kui ühtegi päris sõna enam ei ole, on vaid õudus ja hirm. Cheeks sööstis tugeva jõnksuga ette, tumedama liivalapi poole.
„Ei!” Haarasin meeleheitlikult rihmast ja tirisin Cheeksi ära, teisele poole kaht tamme. Puud minu ja haua vahel kaitseks, jäin seisma. Jalgade värisedes laskusin liivale ja hoidsin vana koera kramplikult lähedal. Nutsin, nii et pisarad voolasid mööda nägu alla. „Kellegi väike tüdruk. Kellegi väike tüdruk. Oh issand.”
Cheeks torkas oma koonu mu näo juurde, tuues sügavalt kurgust kuuldavale kiunatuse, ise haavunud ja segaduses. Olin öelnud ei, kui ta oli teinud, mida palusin. Karjunud, kui ta oli leidnud, mida tal oli kästud otsida.
„Palun vabandust, Cheeks.” Panin pea vastu ta nägu ja ta lakkus mu pisaraid, tõmmates oma suure keelega üle põse kuni juusteni. Panin käed ta ümber, keha värisemas šokist, sõrmed ja jalad tuimad. „Tubli, Cheeks. Hea vanapoiss. Sa oled kangelane, oled küll. Kallis, kallis Cheeks.”
Naersin hääle värisedes. „Kallis Cheeks. Jas nokiks mu kallal terve nädala, kui kuuleks mind niimoodi ütlemas. Aga oled üks kallis, kallis koer.”
Koer jättis vingumise ja heitis mu kõrvale, esikäpad üle mu reite. Väsinud koera ja surma terav lõhn mähkisid mind endasse. Metsavaikus laskus mu ümber. Hingasin sügavalt, lastes selle koha häirimatusel mu üle võimust võtta, mõtlemata surmale, mis oli vaid meetri jagu eemal.
Minuteid hiljem andis hingeldamisest tingitud pakitsus kätes ja jalgades järele ning ma tõusin püsti. Kontrollisin kompassi, koukisin kotist välja oranži värvipihusti ja märgistasin mõlemad puud kahe suure Xiga.
„Olgu, Cheeks. Loodan, et viid mind tagasi Mabeli juurde. Koju,” kamandasin. „Lähme koju.” Kui Cheeks vaatas minu poole täiesti mõistmatu pilguga, siis hoidsin teksastes jalga ta ees, et ta tunneks hobuse lõhna ja ütlesin: „Otsi. Otsi.” Cheeks oli tark koer, ühtki valekäiku tegemata viis ta mu mööda liivast jõesängi tagasi. Tähistasin erksa värviga iga pöörde, kivi ja puu teel, kuni jõudsime tagasi päikese kätte ja karjamaale.
3
Andsin Cheeksile veel puuviljaküpsiseid, mis ei ole koera jaoks just parim toit, aga ka mitte halvim, viisin loomad oja äärde jooma ja kasutasin hetke enda kogumiseks, enne kui juhtisin hobuse ja koera metsaservale liivasesse lohku. Kui sinna jõudsime, jäime Cheeksi ja Mabeliga puude varju ja ootasime politseid.
Cheeks oli hakanud tugevalt lonkama ega olnud võimeline omal jalul tallini tagasi minema. Tema rohud olid köögis, nii et neist polnud mingit abi. Oli näha, et koeral olid valud. Ei olnud just suurem asi tasu hästi tehtud töö eest. „Igal heateol on hind, kallis Cheeks,” ütlesin koera silitades. „Leiad laiba, saad valutavad liigesed. Vean kihla, et politseinikud on meie peale vihased, et meie selle leidsime.”
Cheeks ainult hingeldas leitsakus, tohutu suur keel suust rippumas. Kauguses kuulsin eksimatult mootorihääli. Tõusin püsti, sidusin koera Mabeli lähedale ning ootasin valguse ja varju piiril.
Johnny Ray tuli teejuhina kõige ees oma vanas, seitsmekümnendatest pärit päevinäinud Fordis, millest ta nähtavasti ei suutnud loobuda, kuigi mootori hääl kõlas nagu lööke vahele jätval õmblusmasinal, kere oli roostes ja värv kulunud pruunilaiguliseks. Tema järel tulid võõrad sõidukid, üks valge auto maakonnast, kaks neljarattaveoga maasturit, üks sportauto. Enamasti hoidsid need viljast eemale ja sõitsid niidetud heinamaa serval, kuid mu vanaema Nanal läheb hein kaotsi. Kujutasin ette, et tal on C.C. – le selle kohta öelda mõndagi, mis C.C. – le ei meeldi ja mis sunnib ta vähemalt vabandama.
Autod peatusid puude juures ja mootorid seisati, õietolm ja muu tolm keerles meie kõigi ümber. Johnny Ray pikapist tuli nähtavale eriagent Jim Ramsey, ümbritsetud tüüpilise FBI auraga, seljas ülikond ja tugevalt tärgeldatud valge särk, mis päikesevalguses kiiskas. Me käisime mingil määral. Nii palju, kui ma soostusin kohtuma. Jim oli lahutatud ja tal oli väike tütar, keda ma polnud veel kohanud. Mulle meeldis Jim väga, palju rohkem kui endale tunnistasin, kuid ta oli minust peaaegu üheksa aastat noorem. Vanusevahe oligi see, mis minu jaoks probleeme valmistas.
Šerif, Johnny Ray ja viis politseinikku, osad vormiriietes, tulid Ramsey järel eri autodest. Kõik olid mehed, välja arvatud üks kuriteopaiga ekspertidest, ja ma noogutasin Skye McNeelyle, kes viipas vastu, hoides käes Benadryli karpi. Ta oli minuga ühte kasvu, hiljuti emaks saanuna veidi ümar ja oli äsja abiellunud oma lapse isaga. Tundsin enamikku teisi politseinikke päästemeeskonnast, kus vabatahtlikuna tegutsesin. „Tänan,” ütlesin ma, püüdes Skye visatud ravimikarbi.
„Ashlee,” hüüdis šerif Gaskins, pühkides käega higist otsaesist. Tema kahvatu nahk läikis eredas päikeses ning higist oli juba määrdunud ka ta kauboistiilis vest, mille ta seljast võttis ja autosse viskas. „Kriminalistika poisid ütlevad, et oled kinga kallal teinud tublit tööd. Väga põhjalik. Kuule, aitäh, et meid nii kaugele aitasid.”
„Aga palun,” ütlesin, vaadates, kuidas politseinikud varustust ja kiirhommikusöögi karpe virna laovad. Peekoni ja munade lõhn pani mul suu vett jooksma.
„See ongi see jäljekoer?” küsis Ramsey.
Vaatasin loomade poole ja nägin, et Cheeks seisab, tirib rihmast ja liputab saba. Sain aru, et ta võib ka mõnda politseinikku tunda.
„Ma tunnen Cheeksi,” ütles Gaskins. „Oli kunagi parim teenistuskoer osariigis. Püüdis üheksakümne seitsmendal nood mootorratastel pangaröövlid kinni.
